Tänaseks oleme juba üle nädala Cherrykingis  robotiseerunud ja aeg kipub siin taaskord väga kiiresti lendavat ( seda küll mitte tööl olles). Umbes kakskümmend korda nende kümnetunniste tööpäevade juures kipun ma mõtlema, et mida kuradit ma praegu teen?! Kuidas me oma turvalisest Eesti keskkonnast siia kirsse sorteerima sattusime? Tegelikult ongi nii, et kuna me peame 6 päeva nädalas umbes kümme tundi päevas ainult omaenda mõtetes olema, siis see võib ikka täitsa hulluks ajada. Seetõttu peab püüdma lihtsalt aju töös hoida- ma olen kirsse erinevates keeltes loendada püüdnud, tuletanud meelde nähtud filme, mälestusi, püüdnud mõelda nii palju näitlejaid, eurovisioonilaule või muud tobedat, mis pähe tuleb. Mingi hetkeni on see lausa tore..

Rääkimise eest olen ma saanud juba 2 hoiatust ja olukord on üpris karm, sest inimesi lastakse päris kergekäeliselt lahti . Samas ei tunne ma ennast sugugi süüdi,sest ma ei leia, et olukorras, kus kõrval olev uus töötaja küsib mult , et kas käesoleva kirsi tuleks ära visata või mitte, peaksin talle vastama, et "pane oma suu kinni ja lase mul tööd teha". Paraku just nii käskis mul teha meie ülevaataja- kirsikuninganna Martha. Need reeglid on ikka üpriski tobedad, aga pigistame selles osas silma kinni ja üritame siiski veel mõne aja hakkama saada.

Irooniline on ka see, et rääkisin kõigile Eestis olles, kuidas see aasta talveriiete ostmine ära jääb ja kui hirmus tore see on. Paraku on meie vabrikus nii külm, et päevitusriiete ostmise asemel tuleb raha hoopis kampsunitele, mantlitele ja sallidele investeerida . Õnneks me ei pea vähemalt 2500 ümbertiirleva tüütu kärbsega võitlema nagu seda kõikide eelmiste töödega.

Sotsiaalselt on siin ikka tore ja  eriti vinged kipuvad olema laupäevased peod. Janeli armastab meil siin vahel igasugust show-d korraldada ja näiteks eile sattus ta ühe prantslasega kaklema ( tema enda algatusel) . Üks hetk helistas ta mulle ja kurtis, et tal pole kunagi nii valus olnud ja  jalaluu on vist ka katki. Jooksin siis kohale ja kuna midagi muud külma polnud, sidusime talle kananagitsate karbi jala ümber. Õnneks luud ja kondid siiski terved  ja tegelikult oli ta vapper naine. Prantslased on tõepoolest äärmiselt tüütud ja eriti siin hostelis...keegi peab ju neile koha kätte näitama..Paraku oli lihtsalt Janeli seekordne vastane kümme aastat taipoksiga tegelenud..Siiski lõpp õnnelik ja nüüd on kõik taaskord jälle sõbrad.

Kuna me tööl ise pilte teha loomulikult ei tohi, siis leidsin ühe foto internetist..

Paar päeva tagasi ütles meie hostelimänedžer taaskord, et " you will be definitely in Cherry king next week..cherries are coming from all around australia..tons of cherries, definitely, definitely, definitely.."bla-bla-bla.. Kogu see jutt oli pigem naeruväärne, sest seda sama on meile kinnitatud juba kolm nädalat. Jah, uskumatu..me oleme juba nii kaua siin hostelis peatunud. Igaljuhul, imestus oli suur, kui mõni päev tagasi meie nimed tõepoolest kirsikuninga listist vastu vaatasid. Lõpuks ometi tasus meie vaev ennast ära..

 Nüüd olemegi juba kaks päeva seal suures faktoris töötanud ja eks see kogu olukord on võrreldes eelneva suvikõrvitsafarmiga ikka täiesti vastandlik. Taimede rohimine oli niivõrd füüsiline, et pärast vagu ennast täies pikkuses püsti ajamine võttis omajagu aega ja valu. Samas oli meie farmer äärmiselt tore ja kostitas meid isetoodetud värske apelsinimahlaga, grappaga (omatehtud alkohol) ja kurkidega. Palka saime seal sulas ja tegemist oli suurepäraste summadega. 

Suures kirsikuningas on meie tööks aga marjade sorteerimine. Tegemist on liinitööga- kõigile antakse mütsikesed kätte ja saadetakse liini äärde, kust hakkavad siis kirssidehordid mööda sõitma. Meie pidime korjama välja koledamad ja viskama need ühte sinisesse ämbrisse.Marju oli tõepoolest meeletutes kogustes- neid muudkui tuli ja tuli ja nii 10.5 tundi järjest.  Müra on seal üpris kõva ja muusikakuulamine on ka keelatud, nii et kõik need tunnid veedatakse ainult omaenda mõtete seltsis. Täna saime juba hoiatuse, et kui veelkord omavahel lobiseda püüame, siis lastakse meid lahti.. See siis ongi see, mida me nii kaua oodanud oleme.. Üritame anda endast parima, et kuu aja pärast oleks meis siiski säilinud mingisugune inimlikkus, sest see töö on tõesti robotlik.  Õnneks on raha, mis me sealt saame, hea ja loodetavasti tasuvad need meeletud tööpäevad ennast ilusti ära.. 

Viimane päev farmis jättis oma jälje

Saksa tüdrukud, kellega me koos töötasime ja meie farmer puhkepausil

Tegime oma armsatele toakaaslastele pannkooke. Õhtul kostitasid nemad meid rikkaliku korea toiduga, mis maitses lihtsalt imeliselt..

Võtsime nüüd endale paar päev tagasi eesmärgiks, et üritame nii palju tööd teha kui vähegi võimalik, ega luba kergekäeliselt vabu päevi. Kuigi olime eelmine nädal pärast De suckeringi (viinamarjapuude ümber oleva lehestiku/juurestiku puhastamise) lubanud, et ei tee seda enam ealeski,  leidsime end sel nädalal siiski kaks korda viinamarja põllult. Esimene kord olime lihtsalt aktiivsed ja mõtlesime, et raha ei tee halba. Teine päev lubati meile suure suuga, et saame palka tunnipealt mitte ridade järgi, aga ainult sõnadeks need paraku jäidki. Kui avastasime, et oleme astunud jälle vana reha otsa ja orjame kopikate eest, tahtis küll nutt peale tulla, aga tegime oma read ikka vapralt ära. Õnneks on viimased farmerid ka palju meedivamad olnud.

Laupäev oli meie uhkes International hostelis järjekordselt pidu. Seekord nautisime õues grilli ja üksteise seltskonda ja oli päris tore. Õhtu nautimist ei takistanud isegi tõdemus, et järgmine päev ootab ees tööpäev arbuusiistanduses ja peame juba pool seitse oma varustusega hosteli ees bussi istuma. Oli järjekordselt lühike öö, aga me elame ju ainult korra..

Täna äratati meid kaheksa üles ja öeldi, et töö ootab- hakkame korjama mingisugust plastikut põldude pealt. Tundus täitsa inimlik, sest nii mõnedki on seda varem teinud ja pidi olema järjekordselt tunnipalk. Kohale jõudes selgus, et peame hoopis suvikõrvitsate ümbert rohtu korjama ja makstakse ikka rea pealt.

Tegi ikka väga kurjaks- hosteli mänedžer ajab kogu aeg mingisugust jura ja usaldada ei saa siin küll kedagi. Õnneks saime töö käigus aru, et meil on siiski vedanud. Olime kiired ja
palk tuli parem kui kuskil mujal on olnud. Lisaks pakuti meile vahepeal värskelt pressitud kohalikku apelsinimahla ja tagasi tulles viis bussijuht meid ühe järve äärde, kus saime ka kängurusid ja emusid imetleda.

Loodame ka homme sinna farmi saada, kuigi on üpris kindel, et hakkab sadama ja see on suur hirm kõigile.
Vihmaga tööd teha ei saa ja on mõningane oht, et kõigele lisaks võivad ka kirsid ikalduda. Ma loodan siiralt, et seda ei juhtu, sest muidu võib olla Cherrikingiga kööga.

Ega me siin nagunii väga optimistlikud enam sellesosas pole ja mõtleme pidevalt varuplaane. Eks näis.. mingisugune salapärane jõud hoiab meid veel siiski siin..

Üks känguruke oli jäänud vett juues tukkuma..

Istutasime hoolikalt arbuuse

Meie toakaaslased tõid Cherrykingist jälle meeletult kirsse ja nii me neid seal nautisime..

Meie armsad toakaaslased..nende kolmas sõber on paraku puudu..

 Siit tahvlilt saame siis iga päev lugeda, kes kuhu tööle läheb.. Nagu näha, siis on suur osa Cherrykingis, päris paljud õnnetud rabavad ka De Suckeringis..

Kuumad tervitused Griffithist.. Oleme viimastel päevadel saanud päris palju puhata ja täna käisime ka tööl. Paraku mitte Cherry Kingis- pool hostelit juba töötab seal, aga teine pool ootab siiani pingsalt kirsside valmimist. Meie seal hulgas.. parem oleks, et need marjad kiiresti valmis saaks ja neil tööjõudu juurde oleks vaja..

Huvitav asi, millest siin veel rääkida, on traditsiooniline laupäev meie International hostelis. Kuna eelkõige nähakse üksteist mitte eriti atraktiivsetena farmiriietes, hakkavad kohalikud mimmud sellel päeval ennast juba umbes kella kolme paiku õhtuseks peoks valmis sättima. Kella kuueks on osad neist juba täielikult õides- juuksed lokitatud, sentimeetrine krohvikiht näos, kleidid seljas (millega oleks sobilik ka näiteks ballile minna). Osasid neist ei ole võimalik äragi tunda ja see kõik toimub vaid selleks, et Griffithi ööklubis võimalikult kaunis välja näha. Meie ei viitsinud loomulikult enne üheksat liigutamagi hakata.  Kusjuures üllatav oli see, et see õhtu oli tõepoolest väga vinge ja läks nii mõnelgi varajaste hommikutundideni välja.

Mõtlesin, et oleks viimane aeg ka meie toredatest toakaaslastest kirjutada..

Kõige värvikam tegelane on kindlasti 26-aastane noormees Saksamaalt. Meie kutsume teda omakeskis Ruubeniks või Tähnikeseks... Ta luusib õhtuti linnapeal ringi ja tavatseb ilmuda hiljem ootamatult kuskilt põõsastest. Ta on sügavalt usklik, aga ta vihkab kirikuid. Ruuben on väga huvitatud ka loodusmeditsiinist- ta kannab endaga kaasas vähemalt 5 kilost raamatut, kus on selle  kohta kõvasti kirjas. Kõige hullemaks läheb siiski olukord selhetkel, kui ta pärast pikka tööpäeva oma jalanõud jalast võtab. See on midagi kirjeldamatut ja sellel hetkel tahaksid  kõik siit ruumist põgeneda...või siis siit linnast.  Pole ka väga kena vaatepilt, kui ta trussikute väel ( vihkan seda sõna, aga seda need tõesti on) voodis pikutab ja me kõik seda vaatepilti eirata üritame. Ka kõrvalhostelis teatakse meie tähnikest väga hästi- ta ilmub sinna sageli ja demonstreerib kõigile oma uhket nuga, mida ta igalpool hirmuga kaasas tassib. Üldjoontes on ta siiski sõbralik ja vastutulelik, kuigi vahel ilmub temast välja füürer. Näiteks üks õhtu oli terve meie tuba üleval ja igaüks vaatas oma arvutist filmi. Siis astus sisse Ruuben ja ütles, et tema läheb magama ning kustutas seejärel tule.  Meie ei osanud midagi peale hakata, sest mees oli oma nõudmistes kindel ja väitis, et filme saab vaadata ka pimedas.

Teiseks on meil siin ka kolm inglikest. Nende nimesid meelde jätta on keeruline, aga juttu ajada on nendega tore. Nad on kõik Lõuna-Koreast ja neil on igalühel Maci laptop, Ipad, Iphone (ja kindlasti midagi veel), mida nad väga  armastavad. Neile meeldib ka väga meie hostel ja tänase seisuga töötavad kõik neist juba Cherrykingis. Kõige huvitavam lugu on poiste vanusega- rahvusvaheliste standardite järgi on nad 23-aastased, aga Korea järgi 24-aastased. Paljudes Aasia riikides on nimelt selline süsteem, et lapsed on sündides kohe üheaastased.

Lisaks on üks Jaapani-Korea paarike, aga nemad saabusid alles paar päeva tagasi. Esmasest šokist ülesaanuna, hoiavad nad pigem omaette, aga on sõbralikud ja kenad.

Rootsi tüdrukud pagesid siit pärast ühepäevast tööd veiniistanduses ja otsustasid veel natuke suurlinna elu nautida.

Lõpetuseks tahaksin paljusid teist rõõmustada- lõpuks ometi saate visata väikse pilgu meie armsa uue kodu huvitavamatele paikadele. Pean siiski ütlema, et panen need pildid siia mõnevõrra raske südamega ja tunnen ennast veidi reeturina, sest tegelikult ei märka me neid jubedusi enam üldse. Koristasime ka üks päev oma tuba ja siin on täitsa elamisväärne. Ja ega see olukord nüüd kogu aeg ka nii hull pole.. olin oma fotoaparaadiga lihtsalt väga õigel hetkel kohal..Aga, emmed-issid..pange end valmis!

Tavaline õhtupoolik

Käisin eile koos kahe poisiga Hillstoni kirsifarmi vaatamas. .Üks nendest läkski täna sinna, meie jääme esialgu siiski veel Griffithisse ja ootame oma pakkimistööd.

Käisime ka briti rämpstoitu söömas.. seal kutsusid meid enda lauda kaks austraalia jutukat ja toredat prouat. Tundus, et nad on väga palju  reisinud ja neil on olnud põnevad elud. Austraalia palgad ja pension on ju suurepärased ja see annab võimaluse lihtinimesel ka väga hästi hakkama saada. Eestis võib ennast lolliks rabada ja lõpuks ikka vaesuses elada. Ainuke võimalus on olla lihtsalt meeletult töökas, ärivaistuga ja loov ning ka sellest ei pruugi alati piisata. Ma saan aru, miks noored Eestist lahkuvad, kuigi see on kallis kodumaa. Meie seda veel ei plaani, aga paratamatult paneb sellise asja mõistmine inimese väga keeruliste valikute ette.

Käisime täna piparde ümbert rohtu ära kiskumas.. siin saab ikka uskumatuid töid teha, mille olemasolust  varem aimugi polnud..

Oleme nüüd ennast siin Griffithis sisse seadnud, ega olegi päris kindlad, mis edasi saama hakkab. Eile oli õnneks viimane tööpäev viinamarjapõllul, nii et sellega on nüüd asi korras. Olime vahepeal üpris kurjad hosteli ja kogu olukorra peale ja seetõttu kaalusime erinevaid variante, mida edasi peale hakata.

Esimene variant on vahetada hostelit- siin linnas on üks öömaja veel, mille nimi on Globe ja mis on igas mõttes kõvasti parem.  Teine võimalus on minna Hillstonisse, mis on siit tunniaja kaugusel ja kus on kirsifarmid. Siiski otsustasime esialgu veel oma hostelis mõne aja peatuda ja oodata- järgmine nädal peaks Cherrykingi hooaeg loodetavasti algama ja seetõttu mõtlesime, et ei hakka rapsima ja hoiame pöidlaid, et ümberkaudsed kirsid kiiresti valmis saaksid ja me neid pakendama hakata saaksime. Seda, millal see hetk täpselt saabub, ei tea keegi, aga sinna tööle saaksime ainult enda hosteli kaudu.. 

Peaksin vist üldse põhjendama, miks me Sydneyst, kus kõik oli täiesti imeline, siia kõrbekülla tulime ja miks me farmitööst huvitatud oleme. Austraalias on nimelt selline süsteem, et peab olema 88 farmipäeva tehtud, et oleks võimalus oma aastast viisat pikendada. Me ei tea, kas me jääme siia teiseks aastaks või tuleme tulevikus tagasi, aga igaljuhul on hea jätta see võimalus alles. Teiseks on farmis töötada sellessuhtes hea, et palgad on üldiselt väga kõrged ja kulutused väiksemad. See jätaks meile võimaluse tulevikus oma rahaga  ringi reisida.

Üldiselt pole selliste tööde leidmine raske, meie probleem on ainult see, et siin New South Walesis pole veel enamik hooaegu alanud. Enamasti hakkavad erinevad viljad valmima novembrist ja tipphooaeg algab jaanuarist.  See on ka põhjus, miks meil esialgu tööd veidi raskem oli leida ja miks me pidime seal viinamarjapõllul orjama.  Siiski ei saa sellegi üle nii väga vireleda, sest enamikul, kes seda tööd teevad, on palgad veelgi väiksemad ja viimased päevad me vahetasime põldu, kus taimed olid nooremad ja seetõttu ka töö kergem. 

Muidu on elu selline väikelinlik ja ega siin suurt midagi ei toimu. See nädal käisimegi tööl- hommikul kella kuuest põllule ja kahest-kolmest tagasi. Pärast seda olime väsinud ja ei jaksanudki midagi erilist ette võtta. Üks intrigeerivamaid asju, mida me siin kohanud oleme, on aga saritagumikulaksutajad. Nimelt on juba korduvalt ettetulnud olukord, et jalutame poodi ja üks hetk sõidavad meist jalgrattaga mööda umbes 9-10 aastased poisid,  kes meile täiesti jõust vastu tagumikku virutavad. Nad ilmuvad täiesti ootamatult välja ja me oleme neid märganud tavaliselt alles pärast hoopi. See on ikka päris õudne..

Täna oli esimene vaba päev ja otsustasime, et lähme teeme midagi kasulikku ja külastame kohalikku tervisekeskust. Jõusaal oli päris korralik ja pärast ligunesime tükk aega ka mullivannis. See oli täpselt see, mida me pärast orjapõlve vajasime! Paraku hakkas põhinali pihta siis, kui me pesema läksime. Seal ujulas on nimelt dušid ja naiste riietusruum justkui ühendatud ja sellel hetkel, kui meie ennast pesime, tulid sinna riietusruumi umbes paarkümmend 9 aastast tüdrukut. Nad on siin paraku aga ebanormaalselt häbelikud, ega pese ennast pärast sportimist. Sellel hetkel, kui nad aga meid märkasid, hakkas üks meeletu kihistamine ja näpuga näitamine peale. Kui me veel taipasime, et meie rätikud on nende vahel ja me peame sinna minema, hakkas üks neiuke reaalselt meie ümber hüppama ja näpuga näitama, teised olid kas naerukrampides või lihtsalt šokis. See oli nii naljakas ja kummaline hetk, me põhjustasime neile ilmselgelt lapsepõlve trauma.

Inimesed on siin õnneks toredad ja see teeb ka olemise heaks. Meie hostel ei ole muidu kiita, aga rasked olud ühendavadki. Näiteks põllul, kui kellelgi oli veel vagu lõpetamata, tulid teised  sageli appi, et kõik saaksid valmis. Muidu on ka enamik väga sõbralikud ja sellessuhtes on meil ikka väga vedanud. Homme peaks kuulduste järgi tulema ka BBQ pidu, nii et väike positiivne noot jälle juures.

Internetiga on aga paraku veidi keeruline. Hostelis meil WIFIt pole ja enne käisime McDOnaldsis, mis kahjuks on hetkel remondis. Pärast seda avastaime, et jube tore on naabrite internetti kasutada ja seetõttu istusidki kõik oma laptopidega hosteli ees. Eile oli aga keegi rumal kobinud oma arvutiga otse naabrite maja ette, nii et ka sellel on nüüd kriips peal. Praegu oleme siin raamatukogus, kus peab maksma 1 dollari, et saaks tunnikese internetti kasutada. Eks näis, mis saama hakkab.

Olge tublid ja eks üritame teid ikka oma elukäiguga aeg-ajalt kursis hoida.. 

Sellised olid meie vaod siis viinamarjapõllul. Üks rida oli umbes 800 meetrit ja võttis aega ikka 3-4 tundi (uuel põllul umbes 2 tundi)

Töökindaid ja kääre võib seal ikka mitmeid kuluda. Kõik ostsid ka endale suhteliselt odava varustuse, aga india tropist boss ütles, et peaksime muretsema 75 dollarised käärid, sest need ei lähe katki.. selle eest oleksime pidanud tema põllul umbes poolteist päeva orjama.. Õnneks ei pidanud meie oma kääre ise ostma.

Väga optimistlik Janeli oma tööpäeva alustamas

Kui ma oleks selle postituse teinud eile, oleks see ilmtingimata väga masendav välja kukkunud. Nüüd aga on juba meeleolu natuke parem ja oleme aru saanud, et küll kõik laabub ja paanitseda pole mõtet.. teoorias oleme ikka tugevad, praktikas...mitte nii väga.

Oleme nüüd mõned päevad oma urkas (hostelis) elanud ja nii uskumatu kui see ka pole-hakkab juba natuke kodusemaks muutuma. Ka kööki on viimasel ajal mõnevõrra puhastatud, nii et asjalood polegi enam  tohutult räpased (kuni ilmselt homseni..) Olin algul kindel, et postitan siia palju šokeerivaid pilte meie uuest kodukesest, aga nüüd tundub juba täitsa kena paik olevat.. sellegipoolest usun, et kunagi te neid pilte näete!

Tööga on sellessuhtes enam-vähem, et oleme nüüd kaks päeva rabanud, nii et käed villis. Saime hosteli kaudu ühte veiniistandusse, kus me puid pügame. Muud midagi selle juures väga vinget pole, kui see, et saame aidata kaasa suurepärase joogi valmimisele ja kogume väikseid sandikopikaid. Palk on paraku tõepoolest austraalia palkadega võrreldes väike, aga me teeme seda nii kaua, kui midagi paremat saame. Selle rahaga saame siin vähemalt elada. Me  oleme kanged eesti tüdrukud ja me saame hakkama. Kusjuures, algul selle tööga alustas 25 inimest, aga tänaseks oli alles vaid 9. Kusjuures meie boss on täielik india tropp, kes ei saa aru, et mitte kuidagi ei ole võimalik seal nii palju vagusid ära teha, et piisavalt raha tuleks. Ütleb ainult, et me kõik oleme laisad ja ei viitsi tööd teha. Näitas meile siis oma kõrval olevat india poissi ja ütles, et tema teeb 3 rida päevas- ta on seda teinud aastaid ja keegi meie farmis teda töötamas pole näinud. Igaljuhul, leiame siiski, et see on esialgu parem, kui niisama siin mitte-kuigi-luksuslikus hostelis passida ja raha surnuks lüüa/süüa ja mis kõige vägevam- nägime eile lisaks tuhandetele ämblikutele ja sipelgatele ka kolme kängurupoissi üle vagude kepslemas.

Tegelikult loodab absoluutselt iga inimhing siin tööle saada Cherrykingi. Seal tuleb mässata kirssidega - sorteerida, pakendada jne . Täna said mõned õnnelikud juba alustada, aga enamik liituvad siis, kui marjad kõikjalt austraaliast kohale jõuavad. Ka meile öeldi, et saame sinna kindlalt ja ma väga loodan, et nii see ka on. Kõigile tundub see justkui kullaauk, sest palk on kuuldatavasti imeline ja töö normaalne.  Paraku täielikult usaldada ei julge siin veel kedagi- eks näis. Kui nädala jooksul sinna ei saa, vahetame ilmselt hostelit või otsime midagi ise.

Ma leian siiski, et üldkokkuvõttes on kõik vaid suhtumise küsimus ja seetõttu üritamegi  meie olukorra pigem naljaks pöörata. Tegelikult on siin vahel täitsa tore ka- teised backpackerid on enamasti väga sõbralikud ja abivalmid ning koos saame siin ikka hakkama. Kuigi näiteks meie aasia poisid ütlesid täna, et nendele väga meeldib siin elada. Nad loodavad ka kullaaugule jaole saada, aga on selle heaks juba mitmeid nädalaid oodanud. Aga nad säilitavad ikka optimistlikku meelt ja kihistavad naerda.

Kui me siia saabusime, märkasime kohe, et kõik on meeletud apelsinisõbrad. Näiteks meie toas ootasid siia saabudes lisaks viiele Macile ja rõvedusele ka kolm kotitäit apelsine, mis kuulusid loomulikult meie piludest toakaaslastele. Mõtlesime, et eriti uhke elu ikka- pressivad siin mitu korda päevas mahla ja vaatavad filme.  Mõni tund hiljem saime aga sellele seletuse- keset Griffithit oli mitukümmend apelsinidest kuju- klaverid, kanad, rummipudelid ja traktorid. Paraku olid päris paljud viljad maha kukkunud ja nii käisidki kõik kohalikud neid sealt noppimas. Ka meie läksime oma kotikesega  üks õhtu kohale ja haarasime nii palju, kui mahtus. Õigesti tegime ka, sest järgmiseks päevaks olid kujud kadunud... see oli kõige toredam asi siin kõrbekülakeses..

Aga ei- me oleme kindlad, et varsti läheb siiski kõik ülesmäge ja me hakkame ilusamat elu elama. Ma usun, et kõigel on mingi põhjus ja kaasaarvatud ka sellel, et me siin linnakeses oleme. Ju siis millegipärast peab nii olema ja elu ongi mitmekülgne.. 

Nüüd on lugu selline, et oleme maandunud täielikus paradiisist reaalsesse ellu. Elame nüüd Griffithis, mis on umbes 570 kilomeetri kaugusel Sydneyst ja ööbimine tööhostelis.

Reis siia oli päris põnev. Viimase õhtu veetsime Sydneys korralikult tähistades ning uute inimestega tutvudes. See on nii huvitav ja natuke ka kurb siin, et kogu aeg kohtutakse uute seiklejatega, vahetatakse muljeid ja kogemusi ning iga inimene  jätab justkui mingisuguse jälje.  Mõne aja pärast aga jätkavad kõik oma teed ning suure tõenäosusega ei kohtu enam kunagi.  Õhtu venis päris pikaks ja seetõttu oli hommikul pärast pooleteisttunnist und päris keeruline oma kohvritega teele asuda. Siiski olime tublid ja ei maganudki sisse ning umbes 6.45 astusime Kings Crossi jaama ja astusime oma Sigatüüka rongile ja sõitsime kesklinna. Seal aga selgus, et meie järgmine rong on väljamüüdud ning ainuke võimalus on istuda esimese klassi vagunis. Ega muud midagi üle ei jäänud- maksime 30 dollarit rohkem (rahabossid, nagu me oleme..nali), aga kuna sõit oli pikk, silmad punased ja meie ise magamata, siis oli täitsa mugav ja hea. Viimase otsa sõitsime veel bussiga ja kohal me olimegi. Griffithisse jõudes selgus, et meil pole õrna aimugi, kus meie hostel asuda võiks, aga õnneks on inimesed siin väga meeldivad ning ühed naised otsustasid meid rõõmuga ära visata.

Nüüd aga tabas meid šokk. Olime varemgi kuulnud, et siinsed hostelid on peldikud, aga uhkest suurlinnast siia jõudes oli see ikka paras hoop. Oma tuppa sisenedes selgus, et oleme jälle segaruumis, aga toakaaslaseid ei paistnud sellel hetkel kuskil. Oli ainult täielik seapesa, tolmurullid ja umbes 5 MACi arvutit. Hiljem selgus, et meie toas on veel ka kaks rootsi tüdrukut, üks natuke kummaline saksa noormees ja mingid aasia poisid.  Igaljuhul, meie tuba oli täielik paradiis kui seda köögiga võrrelda. Me ei ootagi siin mingisugust luksust, aga see, mis seal toimub, on lihtsalt rõve. Täna hommikul meil polnud näiteks kohtagi, kuhu oma kott panna, sest kõik oli lihtsalt nii räpane. Paistab lihtsalt, et kõik need 70 inimest, kes seal elavad, paistavad arvavat, et kuna kõik on niigi jube, siis võivad ka nemad oma rasvased potid ja pannid igalepoole vedelema jätta. 

Ka tööga on lood natuke veel segased. Paistab, et apelsinikorjamist, mida nad meile suure suuga lubasid, praegu ei tule, aga mingeid tööotsi nad ikkagi pakuvad. Siiski on hostelis päris palju inimesi, kes on näiteks kaks nädalat või lausa kuu passinud, sest ükski töö ei ole neile piisavalt hea ja nad ootavad, kuni keegi tooks neile midagi kullakandikuga ette. Meie otsustasime, et oleme ise väga hakkajad ja käime hostelitöötajatele kas või iga päev peale, sest see on nende asi meile midagi leida. Töna jalutasime natuke ka linna peal ringi ja otsustasime vastutulijatelt küsida, äkki keegi teab midagi soovitada. Üks mees rääkis meile ühest kanafarmist, kuhu on aastaringselt töötajaid vaja, nii et kui midagi muud ei leia, üritame sinna saada.

Internetti samuti meie hostelis pole, nii et peame käima jälle siin McDonaldsis. Loodan teid siiski võimalike uuendustega kursis hoida! Elu on seiklus, nii et me tegelikult ei kurda!

Varsti loodan teid ka piltidega kostitada, sest see on midagi, mida tasub näha!