Päevad Gili Trawanganil olid üldjoontes suurepärased. Seal oli ülimõnus atmosfäär- rahulik ning hea vaheldus inimestest pungil Balile. Päeviti vedelesin rannas, käisin snorgeldamas, jalutasin ringi ja nautisin head toitu. Ka seltskond oli garanteeritud- juba esimesel päeval tutvusin tüdrukutega USAst ja Inglismaalt.
Paraku juhtus üks nõmedamaid asju, mida ma ette kujutada oleks suutnud- minu mugav, vee- ja backpackerikindel kaamera läks katki. Kuna inimeste inglise keel pole just kuigi hea, on keeruline kelleltki spetsialistilt parandamiseosas nõu küsida, ja seetõttu pidingi viimaseks kuuks endale mingisuguse odava alternatiivi leidma. Loodetavasti saab Eestis sellega midagi siiski ette võtta, sest see kaamera oli minu rännakutel parimaks sõbraks.
Viimane õhtu saarel kujunes väga toredaks, aga paraku tegin ma hiiglasliku vea- mõtlesin, et kui kõik joovad jääkuubikutega kokteile, ei tee see üks joogike ka mulle kurja. Järgmine hommik, kui sadamas oma laevukest ootasin, sain aru, et olin eksinud..
Ma arvan, et kogesin, mida kujutab endast "Bali belly". Mul oli selline tunne, et järgnevad 10 tundi tulevad äärmiselt katsumusterohked, sest ma olin pidevalt oksendamise äärel.
Eelmine kord oli Lombokilt Balile sõit umbes 4 tundi, aga seekord kestis see irooniliselt peaaegu poole kauem. Lõpuks, kui Bali juba umbes 500 meetri kauguselt paistis, jäi meie laev keset lained seisma ja pidi 2 tundi ootama, kuni sadamas vaba parkimiskoht tekiks. No selline organiseerimine võib küll ainult Aasias olla..
Lõpuks juhtus ime ja jõudsimegi pimedatel õhtutundidel Balile (lubatud kellaajast 4 tundi hiljem). Järgmiseks pidin sõitma Denpasari, et saada hiljem kätte Tai viisa ja pass. Loomulikult olin ma ainus, kes sellesse pealinna suundus ning turismivaesuse tõttu pole seal öömajade leidmine sugugi nii kerge kui mujal. Kui lõpuks kell 10 bussist maha astusin ja üritasin juhilt nõu küsida, et kus saaks odavalt magada, ei saanud see minu küsimusest midagi aru. Järgmise minuti jooksul olid meie ümber kogunenud umbes 15 kohalikku, kes kõik tahtsid lobiseda ja olid väga lärmakad, aga ei osanud inglise keelt ega mõistnud absoluutselt, kuidas mind aidata.
Ma olin selleks hetkeks surmani väsinud, mul oli süda paha ja kogu olukord ajas peaaegu pisarad silma. Lähedal ei paistnud mitte ühtegi hotelli.. Lõpuks võttis üks kohalik mind oma motika peale ning hakkasime lähedal olevaid kohti läbi vaatama. Pärast ringisõitmist leidsime lõpuks "hotelli", kus mulle tuba leiti. Prussakas jooksis keset põrandat ja rent oli kallim kui lootsin, aga sel hetkel mul oli täiesti ükskõik.
Hommikul mõistsin, et mul tegelikult vedas väga. Hotelliomanik oskas piisavalt inglise keelt ja oli väga abivalmis- sõidutas mind oma mootorrattaga Tai saatkonda ja pärast läksime ka tehnikapoodi, kust ma endale uue kaamera sain. Ta oli nagu ingel sellel raskel hetkel ja praeguseks olen tema abiga jõudnud ka Lõuna- Balile, kohta nimega Padang-Padang.
Ma ei ole ikka päris terve ja ma pole kahe päeva jooksul peaaegu ampsugi söönud, aga ma tunnen, et ei hakka enam surema ja see on juba tore märk. Vaikselt hakkab isugi juba tagasi tulema..Aga rummile ja cocale ma enam jääd lisada ei luba!
Gili Trawangan, kus liiguti ringi ainult rataste ja hobustega
Hobuseid oli algul tore vaadata, aga ega nad vist väga õnnelikud seal ei ole..
Ma ei mäleta, et oleksin kunagi oma elus näinud nii ilusat kristallselget vett
Hazel Inglismaalt joonistas minust pildi
Muide, ükskord kui ma snorgeldama läksin ja pea vette pistsin, vahtis mulle vastu midagi meremao sarnast. Ta oli päris väike ja valge ning vahtis mulle lõuad ammuli vastu umbes poole meetri kauguselt..pidin peaaegu südamerabanduse saama..
Üks maalilisemaid momente oli päikeseloojang, mil hobune oli koos lastega vees
Minu teekond Gililt Denpasarini ja järgmisel päeval Padang-Padangi
