Kunagi ammu-ammu andsin lubaduse teha veel üks kokkuvõttev postitus. Teate, ma tõesti üritasin, aga kodus oli kirjutamise motivatsioon kuidagi kordades väiksem ja kohe kuidagi ei suutnud oma mõtteid kokku koguda.

Ma olen väga tänulik oma aasta eest, see õpetas mulle tohutult ja ma jään seda elu lõpuni heldelt meenutama.

Nüüd aga olen liikunud oma eluga edasi ja pööranud uue lehekülje. Selle kohta saate lugeda siit. 

Pole vist kuigivõrd imestusväärne, aga mu pika reisi viimased päevad möödusid nii kiiresti, et ei jõudnud silmagi pilgutada, kui olingi juba omadega Bangkoki hiiglaslikus lennujaamas. 

Kui kohast rääkida, siis elab Tai pealinnast ametlikult üle 9 miljoni inimese. Tuleb välja, et sõna  "Bangkok" kasutavad üksnes välismaalased. Kohalikult nimetavad paika "Krung Thep" ehk Inglite linn, aga täielik tseremoninaalne nimi on Krung Thep Mahanakhon Amon Rattanakosin Mahinthara Ayuthaya Mahadilok Phop Noppharat Ratchathani Burirom Udomratchaniwet Mahasathan Amon Piman Awatan Sathit Sakkathattiya (maailma pikim kohanimi). 

Bangkokis peatuvad  ilmselt kõik Tai turistid ning  külmaks see koht küll kedagi ei jäta- mõned armastavad, teised vihkavad .. Asi  on selles, et see on tõesti hullumeelne linn, kus on ilmselt maailma märkimisväärseimad ummikud, palju inimesi, väsitav kauplemine, ladyboyd ning meeletud peod. Samas ühes on kõik kindlad- vähemalt paariks päevaks tuleb kohale minna ja  linn üle vaadata. Miks ma aga eriti põnevuses olin,  oli põhjus, et just Bangkoki on nimetatud korduvalt odavate hindade ja suure valiku tõttu šopinguparadiisiks.. Ma ei pidanud pettuma!

Juhtus taaskord nii, et jagasin hostelit oma vanade sõprade Ryani, Filippi, Tomi ja Maxiga. Tegime ühe kultuuri- ja templipäeva, ühe šopingupäeva maailma suurimal nädalavahetuseturul  (kuni 200 000 külastajat päevas ning üle 8000 leti) ning viskasime traditsiooniliselt ka ööelule silma peale. 

Viimase õhtu võtsime vastu veidike erilisemana ning külastasime 82ndal pilvelõhkuja korrusel olevat baari, kus avanes  imeline vaade linnale. Lõpuks läks pidu ka kuulsal peotänaval, Koh San roadil päris pikale ning kuna ma pidin juba hommikul kella viiese bussiga lennujaama minema, otsustasin, et uni on nõrkadele ja küll lennukis jõuab. Viimasel hetkel vajusin siiski 10-ks minutiks tukkuma ning ärkasin õnnekombel tund aega hiljem, kui kell oli täpselt 3 minutit enne viit! Sain  šoki, toppisin pimeduses oma viimased asjad kohvrisse lootes, et midagi maha ei jää, vahetasin riided ja jooksin välja. Õnneks läks  viimasel hetkel siiski hästi, nagu minu reisi ajal juba tavaks sai. 

Lennujaamas valdas mind olukorra tõsidust aimates ka väike paanika. Kuidas on võimalik, et see seiklus nii kiiresti läbi sai? Äkki  saaksin ikka kuidagi kauemaks jääda? Mõte rutiinist tundus hirmutav ning kohe kuidagi ei tahtnud seda rännakut lõpetanuks lugeda. Samas, mida lähemale ma kodumaale jõudsin, seda rohkem hakkas kurbus elevusega asenduma ning iga kilomeetriga vererõhk mitmekordistuma.

Tore on tagasi olla.. süüa musta leiba, kartulisalatit, seenekastet ja kodukooki,  juua imelist kohvi. Täna käisin õhtul Lohusalus ujumas ning kuigi merevesi oli umbes 18 kraadi ning palmipuude asemel jalutasin männimetsa vahel, oli see lihtsalt imeliselt kodune ja mõnus. Hea on olla Eestis, kuulata autos Kõrsikuid, korjata koduaiast õunu ning taibata lähedastega suheldes, et kõik on täpselt nii nagu varem. 

Teen millalgi ka kokkuvõtva postituse, sest tegelikult on öelda veel nii palju.. iseasi, kas ma oma tundeid sõnadesse suudan panna.

Viimane sihtpunkt..

Kohalik blond neiuke.. neid seal väga palju siiski ei näe- see tüdruk poseeris niisama suure šopingukeskuse ukse ees ja millegipärast oli ümbritsetud ka paljudest profifotograafidest..

Wc-s on  juhised igaks elujuhtumiks..

Peotänavatel õhtusööki nautidest kohtab iga paari minuti tagant kedagi, kes  üritab äärmiselt meeleheitlikult selliseid käepaelu  müüa..Neilt võis enamasti väga äärmuslikke mõtteid lugeda ja ma olin väga üllatuses, et keegi midagi sellist kanda tahaks.. Küsisingi osadelt tai müüginaistelt siis, et "sorry, but I don´t understand, what does this sentence mean..can you explain me!?" . Nad ei saanud juba minu küsimusest midagi aru.. ega nad vist neid laused ka  ei mõista. Aga äri peab nähtavasti jooksma, sest nende konkurents on samuti ebanormaalselt suur..
 

Tüüpiline olukord, kus me üritasime viie/kuuekesi väiksesse tuk-tuki (kohalik sõiduvahend) või taksosse ära mahutuda. Juhtide poolt polnud see tavaliselt kuigi suur probleem..

Grand Palace- siin peaks elama kuningpaar ja samuti asub seal suur templikompleks. Tavaliselt Bangkoki vaatamisväärsuste vaatamisväärsus. Paraku oli sinna sissesaamine veidike liiga kallis.

Õpetus, kuidas riietuda ei tohi..

Hiiglaslik Lamav Buddha ehk Wat Pho, 46 meetrit pikk ja 15 meetrit kõrge.

Tänaval on võimalus maitsta ka skorpione, prussakaid, ämblikke ning muud "hõrgutavat".

Viimane õhtu Skybaris- vaade linnale.

Tais on  keeruline leida tänavatelt prügikaste.. Peaaegu alati pidi pikalt nuputama, kuhu oma tühi tops panna või kuhu salvrätik visata.. Paljud inimesed on lahendanud selle olukorra suurte prügihunnikutena tänaval, mis vist hommikuti siiski kokku pühitakse..

Reeglid siin kedagi ilmselgelt ei huvita..

Minu Tai reisi kõige põhjapoolseimaks punktiks jäi maailma armsaima nimega linnake Pai. Ka sinna otsustasin minna teiste soovituste põhjal ja pettuma ma ei pidanud.. Ilmselt just see paik on väga erilise atmosfääri tõttu minu selle riigi lemmik.  Lisaks jään ma koju jõudes ka väga igatsema neid põhja-Tai hindu: toit 1-3 eurot, värsked puuviljakokteilid 1 euro, mojito 2 eurot, õlu 1-2 eurot jne, massaaž 2- 5 eurot. Mulle sobib!  Muide, ka öömajad on Chiang Mais ja Pais imehea hinnaga- umbes 2.5- 4 eurot. Väikseks võrdluseks- Austraalias oli öö hostelis 10 korda kallim. 

Naljakas on see, kuidas olenemata riigi suurusest ja inimeste erinevatest plaanidest, meie teed ikka ja jälle kokku puutuvad. Kui ma seekord oma hosteli, Spicypai uksest sisse astusin, kuulsin juba kaugelt, kuidas keegi hüüdis "Hi Sannaaa!!" Vaatasin üles ja nägin Tomi, kes kinnitas, et ka Ryan ja Filipp on üsna varsti saabumas. Nimelt olin ma just nende poistega ühes hostelis Phi-Phi saarel , hiljem ühtisid meie teed täiesti juhuslikult Koh Taol, nüüd Pail ja ka viimased päevad Bangkokis veedame ilmselt koos. Lisaks põrkasin juba esimesel päeval kokku 3 poisiga, kellega ma nädalate eest Phuketis kohtusin ning samuti nägin tänaval mitu korda Annat, kes oli mu Chiang Mai toakaaslane. Tundub, et kõik teed viivad Paisse, mis oli väga südantsoojendav.

Üldiselt veetsingi suurema osa nendest päevadest inglise poiste Tomi, Ryani ja Filippiga. Kuna Pai ümbrus on erakordselt kena, rentisime mootorrattad ja kruiisisime tundide viisi mööda Tai maapiirkondi.

Minu hostel Spicypai oli samuti uskumatult lahe. See oli nagu vanade talumajade kompleks keset riisipõldu. Väga kodune ja mõnus atmosfäär. Samas absoluutselt iga hommik kell 5 tuli meie majakese kõrvale maailma valjuhäälseim kukk, kes kriiskas seal mitmeid tunde. Duši all  käies jagasin tavaliselt seda vähemalt kahe konnaga, kes ei kavatsenud minema hüpata, hoopis krooksusid üksteise võidu ja vahtisid tuimalt minu pesemist. Väga huvitav tõelise elu kogemus jälle. 

Muide naljakas tähelepanek on ka see, et siin riigis ei kasuta mitte keegi wc-paberit. Vahel istuvad avalike vetsude ees tädikesed, kellelt saab paberit osta, aga tasuta võib küll sellest vaid unistada..Isegi pärast ühte kuud Tais, suudan ma selle tüütu tõsiasja tavaliselt ära unustada..

2000 elanikuga Pai on nii väike, et isegi kaardile pidin ma selle ise märkima. Samas on see külake ilmselt  kõik turistid ära võlunud.

Filipp, Tom, mina ja Ryan

Maasikad reas

Kanjonit vallutamas

Vahepeal läks päris ohtlikuks..

Elevantsiga tõtt vahtimas

Käisime kuumaveeallikaid otsimas. Võttis kaua aega ja lõpuks leidsime ühe, mis ei vastanud just väga meie ootusele. Ujuda ei saanud, sest vesi lihtsalt kees ning tugev mädamunahais lõi ka millegipärast ninna. Aga vähemalt nägime oma teel palju ilusaid paiku.

Rahulik pärastlõuna kohvikus

Riisipõldudevahel paiknev Spicypai

Minu nädal Chiang Mais oli väga tore. Ma ei kavatsenud seal sugugi nii kaua püsida, aga pärast džungli- ja elevandimatka, soovitas mu hosteliomanik siiski väga tungivalt ka kuulsa Sunday Marketi üle vaadata. Kuna mul kuskile kiiret ei olnud, otsustasingi mõneks päevaks kauemaks jääda ning hea atmosfääriga paika veidi kauem nautida. 

Enamjaolt oli kogu mu nädal üpris rahulik ja lõõgastav. Paar massaaži, mitmed õhtused turukülastused, mõnus söök ja toredad inimesed. 

Kui teile natuke kultuuri tutvustada, peaksin kindlasti kirjutama natuke munkadest.. Niisiis on 95 protsenti tailastest budistlikud ning oranzides rüüdes mehi kohtab absoluutselt iga templi ümbruses. Üldiselt peaks iga tai meessoost isik vähemalt korra elus mungaks hakkama. Tavaliselt on see lühike periood pärast kooli lõppu- enamasti 3 kuud alates juulist ja kestes ühe vihmahooaja. 21.sajandil hämavad paljud kohalikud selle aja ka lühemaks. Hiljem otsustavad paljud neist oma igapäevaelu juurde naasta, aga mõned valivad mungatee kogu eluks.

Naljakas on mõelda, kuidas aeg ikka lendab. Täpselt nädala pärast olengi ma juba kodus tagasi. Mul on siit väga kahju ära tulla, aga samas tunnen, et on vist juba ka aeg. Viimasel ajal peaaegu iga teine inimene, kellega meie teed ristuvad, meenutab mulle  kedagi Eestist.. Igatsus on ilmselt vist juba sees..

Täiesti juhuslikult sattusin oma esimesel Chiang Mai päeval Tiger Kingdomi ehk Tiigrikuningriiki. Seal oli siis võimalus kindla summa eest 10-ks minutiks tiigripuuri minna, neid patsutada ja pilti teha. Kuigi foto tuli minu arust päris armas, ei jätnud koht mulle siiski väga sooja muljet. Tegemist oli justkui loomaaiaga, kus tiigrid olid pandud turistide jaoks väikestesse puuridesse, kus nad päevad läbi poseerima pidid. Loomad olid üpris rahulikud, aga kuuldavasti nad rahusteid siiski ei kasuta. Tahaks väga loota..

Huvitav vaatepilt tai tänaval.. ilmselt noormees ise ei mõistnud selle lipu tähendust..aga eurooplastele jälle palju nalja!

Üks paljudest turgudest ning sealne rikkalik riisivalik..

Tüüpiline Chiang Mai tänav. Sel hetkel hakkasid müüjad õhtust turgu üles sättima.

Meie teekond mäetemplisse ehk Wat Phra That Doi Suthep`sse oli väga udune, aga see lõigi põneva atmosfääri..

Pisikesed tai tüdrukud templisse viival trepil istumas. 

Wat Phra That Doi Suthep tempel ehk Mäetempel.See on ilmselgelt üks uhkemaid kohti, kus ma kunagi käinud olen. Imekaunis, meeletult kuldne ja omamoodi. Pärast selle templi külastust on järgmistel pühakodadel raske mingisugust suurt muljet jätta.

Väike tseremoonia, kus munk oma palveid luges ning meile püha vett peale piserdas. Viimane osa tema jutust oli inglise keeles, et ka turistid aru saaksid. 

Hiljem sidusid nad meile ka õnnetoovad Holy Cotton´i (Püha puuvillast) paelad ümber käe.. Kuna mungad ei tohi naisi puudutada, suunati ka mind selleks ühe kõrval oleva mehe juurde.

Minimunad, mis on siin tänavalettidel üpriski populaarsed. 

Vaade Chiang Mai´le.