Kui ma oleks selle postituse teinud eile, oleks see
ilmtingimata väga masendav välja kukkunud. Nüüd aga on juba meeleolu natuke
parem ja oleme aru saanud, et küll kõik laabub ja paanitseda pole mõtet..
teoorias oleme ikka tugevad, praktikas...mitte nii väga.
Oleme nüüd mõned päevad oma urkas (hostelis) elanud ja nii
uskumatu kui see ka pole-hakkab juba natuke kodusemaks muutuma. Ka kööki on
viimasel ajal mõnevõrra puhastatud, nii et asjalood polegi enam tohutult räpased (kuni ilmselt homseni..) Olin
algul kindel, et postitan siia palju šokeerivaid pilte meie uuest kodukesest,
aga nüüd tundub juba täitsa kena paik olevat.. sellegipoolest usun, et kunagi
te neid pilte näete!
Tööga on sellessuhtes enam-vähem, et oleme nüüd kaks päeva rabanud, nii et käed villis. Saime hosteli kaudu ühte veiniistandusse, kus me puid pügame. Muud midagi selle juures väga vinget pole, kui see, et saame aidata kaasa suurepärase joogi valmimisele ja kogume väikseid sandikopikaid. Palk on paraku tõepoolest austraalia palkadega võrreldes väike, aga me teeme seda nii kaua, kui midagi paremat saame. Selle rahaga saame siin vähemalt elada. Me oleme kanged eesti tüdrukud ja me saame hakkama. Kusjuures, algul selle tööga alustas 25 inimest, aga tänaseks oli alles vaid 9. Kusjuures meie boss on täielik india tropp, kes ei saa aru, et mitte kuidagi ei ole võimalik seal nii palju vagusid ära teha, et piisavalt raha tuleks. Ütleb ainult, et me kõik oleme laisad ja ei viitsi tööd teha. Näitas meile siis oma kõrval olevat india poissi ja ütles, et tema teeb 3 rida päevas- ta on seda teinud aastaid ja keegi meie farmis teda töötamas pole näinud. Igaljuhul, leiame siiski, et see on esialgu parem, kui niisama siin mitte-kuigi-luksuslikus hostelis passida ja raha surnuks lüüa/süüa ja mis kõige vägevam- nägime eile lisaks tuhandetele ämblikutele ja sipelgatele ka kolme kängurupoissi üle vagude kepslemas.
Tegelikult loodab absoluutselt iga inimhing siin tööle saada Cherrykingi. Seal tuleb mässata kirssidega - sorteerida, pakendada jne . Täna said mõned õnnelikud juba alustada, aga enamik liituvad siis, kui marjad kõikjalt austraaliast kohale jõuavad. Ka meile öeldi, et saame sinna kindlalt ja ma väga loodan, et nii see ka on. Kõigile tundub see justkui kullaauk, sest palk on kuuldatavasti imeline ja töö normaalne. Paraku täielikult usaldada ei julge siin veel kedagi- eks näis. Kui nädala jooksul sinna ei saa, vahetame ilmselt hostelit või otsime midagi ise.
Ma leian siiski, et üldkokkuvõttes on kõik vaid suhtumise
küsimus ja seetõttu üritamegi meie
olukorra pigem naljaks pöörata. Tegelikult on siin vahel täitsa tore ka- teised
backpackerid on enamasti väga sõbralikud ja abivalmid ning koos saame siin ikka
hakkama. Kuigi näiteks meie aasia poisid ütlesid täna, et nendele väga meeldib
siin elada. Nad loodavad ka kullaaugule jaole saada, aga on selle heaks juba
mitmeid nädalaid oodanud. Aga nad säilitavad ikka optimistlikku meelt ja
kihistavad naerda.
Kui me siia saabusime, märkasime kohe, et kõik on meeletud
apelsinisõbrad. Näiteks meie toas ootasid siia saabudes lisaks viiele Macile ja
rõvedusele ka kolm kotitäit apelsine, mis kuulusid loomulikult meie piludest
toakaaslastele. Mõtlesime, et eriti uhke elu ikka- pressivad siin mitu korda
päevas mahla ja vaatavad filme. Mõni
tund hiljem saime aga sellele seletuse- keset Griffithit oli mitukümmend
apelsinidest kuju- klaverid, kanad, rummipudelid ja traktorid. Paraku olid
päris paljud viljad maha kukkunud ja nii käisidki kõik kohalikud neid sealt
noppimas. Ka meie läksime oma kotikesega üks õhtu kohale ja haarasime nii palju, kui
mahtus. Õigesti tegime ka, sest järgmiseks päevaks olid kujud kadunud... see
oli kõige toredam asi siin kõrbekülakeses..
Aga ei- me oleme kindlad, et varsti läheb siiski kõik
ülesmäge ja me hakkame ilusamat elu elama. Ma usun, et kõigel on mingi põhjus
ja kaasaarvatud ka sellel, et me siin linnakeses oleme. Ju siis millegipärast
peab nii olema ja elu ongi mitmekülgne..
No comments:
Post a Comment