Wednesday, July 17, 2013

Phi phi saared on ilmselt üks kaunemaid ning populaarsemaid Lõuna-Tai piirkondi. Helesinine vesi, valge liivaga rannad, vihmamets ja vinged peod toovad vist küll kõik siinsed turistid vähemalt üheks päevaks kohale. Mina ise nautisin saaremõnusid umbes neli päeva ja jäin oma ajaga väga rahule. 

Muide, just Phi-Phi saared olid 2004. aasta detsembri tsunaamis ühed suurimad kannatajad. Lained hävitasid peaaegu kõik kaldaäärsed ehitised ja koht oli väga õnnetus seisus. Tänaseks päevaks on kahju taastatud ning koht on täis hotelle, restorane ja poode.

Kohalik põhirand tekitas mulle siiski pigem pettumuse- liiga turistikas ja isegi räpane. Samas õhtused peod koos tuletantsijate, tulerõngaste, meeleolukate inimeste ning kokteiliämbritega (siin ei vaevu keegi klaase kasutama) olid igati lahedad.

Üks päev otsustasin ka ümbruskondseid ilusamaid ja puhtamaid randu ning lahesoppe avastada ja läksin poolepäevasele paadisõidule. Külastasime kuulsat Maya Bayd (filmist "The beach",) käisime snorgeldamas ja viskasime pilgu paarile koopale peale. Tore on mõelda, et Austraalias oleks sellise tuuri eest 10 korda rohkem maksnud, kuigi asja väärtus pole sugugi niipalju parem. 

Naljakas on  see, kuidas siin ikka asju aetakse. Kuna olime üsna suure puust paadiga, pidas meie giid laevukese umbes 50 meetri kaugusel Maya Bay saart kinni ja ütles, et edasi peame ujuma. Lained olid metsikud, vool tahtis kaasa viia, ümberringi olid kaljud ning saarele jõudmiseks pidime ka mingisugustel tarzanlikel köitel turnima. Ega siin keegi just turvalisusele üleliigset rõhku ei pane, aga kogu olukord tegi mulle rohkem nalja. Meie giid ütles veel, et paneksime kaamerad tema veekindlasse kotti, kui need kaasa tahame võtta. Kuna see tai mees polnud just kõige rahulikum - muudkui lõugas ja oli lihtsalt veidi hullumeelne, oli ärevus kaamera kottipanekul ikka päris suur, aga õnneks läks kõik ilusti ja  asjad jäid kenasti kuivaks. 

Eile jalutasin tänaval ringi ja otsisin soodsat piletit teisele saarele- Koh Taole, ning põrkusin müügipunktis kokku mehhiko noormehega, kes on ilmselt maailma suurim Eesti fänn. Ta on elanud ühe aasta Tallinnas, tal on eesti tüdruksõber, ta töötas vanalinna backpackerihostelis ning tal on isegi meie vapilõviga tätoveering. Nii südantsoojendav oli meie kohvikuid, baare ja pubisid meenutada ning rõõmsalt ohata. Talle meeldis isegi talv ning kui ta nüüd oktoobris tagasi tuleb, on tema suurim unistus näha jäätunud Keila juga.. kui tore see saab olla?!


Phi Phi põhirand

Teekond vaateplatvormile oli päris korralik trenn..

...aga vähemalt vaade oli ilus.



Ühel kaldal rand ja teises sadam

Siit pidime edasi ujuma ja tagantpoolt võite näha ka ronimisköisi.

Maya Bay. Filmis "The beach" kujutati seda kui perfektset randa.




Meie laevuke. Ilm sattus paraku üpris hall ja veidike tormine ning seetõttu vajasid nii mõnedki reisijad ka oksekotti.. õnneks mitte mina..

Õhtused peod


Imeline Pad Thai..