Viimased nädalad on möödunud üpriski uimaselt ja ebaproduktiivselt. Vahepeal oli siin suur torm ja selletõttu polnud ka tomateid. Üleüldse on meil viimasel ajal iga teine päev vaba ning kui lõpuks tööle saab, jätkub seda ainult loetud tundideks. Eelmisel nädalal teenisime vaid nii palju, et maksta ära rent ja osta endale süüa.
Ma tunnen, et hakkan vaikselt lihtsalt hulluks minema, sest igapäevane plaan vallutada maailm taandub lõpuks sellele, et ärkan südapäeval, söön midagi, loen ja lesin diivanil. Elaksime me siis veel kuskil mõnusas linnakeses ookeani ääres, aga ei, oleme nagu vangistatud siia väikesesse 3533 elanikuga Taturasse, kus iga pood ja park on saanud rohkem tuttavaks kui omaenda kümme sõrme.
Loomulikult on meil siin mõnikord täitsa tore ka- pidevad filmiõhtud, jooksuringid ning lõbusad õhtud allkorruse baaris. Vahel saab töökaaslastega ka meeldejääv pidu maha peetud, aga tegelikult olen ma siin ju siiski vaid töö tõttu ja kui enam sedagi ei ole, on see ilmselgelt aeg edasi liikuda.
Ma ei ole veel kindel, mis päeval ma oma kotid ja kobinad kokku pakin - enne on veel vaja mõned otsad kokku siduda - aga üsna pea. Esmane plaan on sõita Melbourne´i ja sealt edasi lennukiga Brisbane´i. Seal linnas saan ma kokku oma tädi ja tema lastega, kes astusid eile õhtul Tallinnas lennuki peale, et siin riigis paar nädalat ringi vaadata. Ma ootan seda väga, sest kindlasti on äärmiselt südantsoojendav üle pika aja oma lähedasi näha. Ilmselt veedame paar päeva koos ja see kõik, mis edasi juhtuma hakkab, on siiani veel üks suur müsteerium.
Kuna ma olen siiani Austraalias ainult tööd rabanud, tahan lõpuks ometi ka natukene ringi seigelda ja elu nautida.. Praegu ongi plaan hakata Brisbane`st pikemas perspektiivis "üles" liikuma- mööda idarannikut põhja poole. See kõik tundub hirmus põnev, aga samas ka hirmutav, sest esmakordselt olen ma oma rännakul täiesti üksi. Samas on paljud sõbrad öelnud, et üksi ongi parem- saad teha kõike oma südame järgi ja leiad seejuures ka kergemini uusi inimesi. Lisaks on see kindlasti enneolematu kogemus, millele ma olen valmis rõõmsalt, kerge värin südames, vastu astuma.
Ma usun, et see on ka teile hea uudis, sest olgem ausad.. kes ikka viitsib üle kahe kuu lugeda mingisugusest tomatipakkijast teiselpool maakera. On aeg seiklusteks...
Ühel õhtul oli meie hostelibaaris suur pidu.. Esines AC/DC coverband ja piletid maksid hingehinda ( ma sain õnneks tasuta), aga olgugi, et pidu oli tore, oli bänd natuke pettumustvalmistav- kogu laul tuli makipealt.. no kuulge?
Sakslanna Anika (vasakult kolmas) otsustas ka, et talle aitab ja on aeg edasi liikuda. Tema äramineku pidu. Mul on natuke kahju, sest tegemist on äärmiselt vaimuka ja teravakeelega tüdrukuga, keda rohkem hindama õppisin ma alles viimastel nädalatel..aga see on see backpackerite elu.
Jah..meie hostelis on ülekaalus naissugu..
