I wish I had a mango tree

Nüüd ongi kohe-kohe käes hetk, mil istume Janeliga lennukisse, et alustada oma suurt seiklust. Tallinna lennujaamast väljub meie lennuk 8.oktoobril kell 18 ja esimeseks vahepeatuseks saab Helsingi. Pärast mõnetunnist ootamist istume aga hoopis uhkemasse lennumasinasse ning suundume Singapuri, et sealt siis juba Sydneysse lennata. Kohale jõuame 10. oktoobri varahommikul. 

Õnneks on meil olemas ka öömaja, kuhu esialgu neljaks päevaks maanduda. Broneerisime endale kohad  hostelis Backpackers HQ, mis piltide ja kommentaaride põhjal tundub üks parimaid valikuid. Kaalusime natuke ka Couchsurfingu võlusid kasutada, kuid kuna jõuame kohale juba kell 6 hommikul ja oleme kindlasti alguses ajavahest ja pikast lennust uimased, on hostel hea variant, kus  magada ja puhata. Pealegi on meie öömaja üks eeliseid ka see, et nad aitavad tööotsingute ja nõuannetega. Loodan üldse, et töö leidmine läheb libedalt, sest elu Sydneys on meeletult kallis ja ega meil seda raha päris kohvritekaupa  kaasas pole.

Aga kuidas see siis ikkagi juhtus? Miks just Austraalia?

Eelmine aasta lõpetasin gümnaasiumi ja nii nagu ka paljud teised noored, ei olnud ma päris kindel, mida ma siin värvikirevas maailmas lõppudelõpuks teha tahan.  Tegelikult olin kogu aeg üpris veendunud, et tänapäeval, mil kõik on nii avatud, oleks patt jätta juhust kasutamata ja ringi vaatamata. Millal siis veel kui mitte praegu? Pole ju tööd ega oma pere, mis siin nii meeletult paigal hoiaks. Kusjuures ma väga armastan Eestit ega taha sugugi väita, et elu mujal on jube palju parem. Tulen siia kindlasti tagasi, aga siis juba targema,  kogemusterikkama ja huvitavamana.

Mõte  Austraaliast jõudis minuni  väga hilja. Ma olin üpris kaua segaduses ja juba närvis, et mis siis ikkagi saab ja kuhu ma lähen. Lõpuks augusti viimasel nädalal võttis ühendust Janeli, kellega me olime lapsepõlves parimad sõbrad- käisime koos nii lasteaias kui ka muusikakoolis, aga vahepealsetel aastatel on meie elud väga laiali läinud.  Igaljuhul just tema kutsuski mind endaga kaasa ja kuna mul miskit kindlat enne polnud, panin plussid ja miinused ritta, ning otsustasin võimalusest kinni haarata.

Enne seda olin kaalunud enamasti erinevaid variante Euroopas. Kõige esimene mõte oli minna Londonisse, otsida seal töö  ja kogeda tõelist metropolielu. Hoogu andis ka see,  et kallis sõbranna Avely otsustas sinna minna ja koos oleks väga tore olnud. Paraku lükkas selle plaani eest ära noortevahetus Prantsusmaal, millest ma juulis osa võtsin. Pärast seda olin veendunud, et lähen vabatahtlikuna Lõuna-Prantsusmaale, saan prantsuse keeles hästi osavaks ja söön palju juustu. Siiski päris ideaalset võimalust ei leidnud- oleksin saanud minna 12. kuuks Lyoni, aga süda ütles ei. Praegu olen selle otsuse üle väga õnnelik.

Üldiselt mulle tundub, et Austraalia üle jagunevad arvamused rangelt kaheks- enamus leiavad, et jube lahe, samas on ka mõned küünikud, kes ei saa aru, mida kõik sealt otsivad- nii ebaoriginaalne ju!  Kusjuures ka mina mõtlesin alguses, et see valik on võibolla natuke klišeelik. Samas, mõnikord on elus olulisematki kui originaalitsemine. Ma usun, et see riik on üks parimaid, sest

1) Imeline kliima. Eestis pidi see aasta tulema rekordkülm talv. Mul on hea meel, et saan selle vahele jätta!
2) Inglisekeel. Ladina-Ameerika tundub imeline, aga tõesti kui hispaania keele sõnavara piirdub umbes 3 sõnaga,  on päris keeruline hakkama saad. Ka Prantsusmaal oleks raskeks läinud, kuigi kunagi ma tahaks selle keele selgeks saada!
3) Turvalisus. Tegemist on siiski lääneliku riigiga. Ka bürokraatia on seal nii mõnegi teise riigiga võrreldes väike.
4) Mitmekesisus. Loodus on imeline ja sisaldab endas peaaegu kõike- vihmametsadest kõrbeni, ookeanist rääkimata. Ka Sydney ja Melbourne on kohad, mida võiks elu jooksul ära näha.
5) Töö. Austraalia vajab tööjõudu ja, olgem ausad,  seal on maailma parim majandus.
6) Seltskond. Me lähme ju koos Janeliga ja koos on ikka julgem. Igalepoole mujale ma oleks üksi läinud. Loomulikult loodan ma seal kohapealgi kohata põnevaid inimesi ja maailmarändureid.

Olen märganud, et kõik tuletavad alati kohe mõnuga meelde tõsiasja, et just seal saarel elavad maailma mürgisemad maod, kohutavad ämblikud, krokodillid ja haikalad, kes kõik igatsevad mind oma lõugade vahele saada.  Mitmed tuttavad teavad ka ilmselt seda, et madude vastu on mul tõeline hirm, peaaegu isegi foobia. Olen nüüd natuke googeldanud ja saanud taaskord aru, et üle ei maksa siiski paanitseda- nad on arad ja teevad kõik, et mitte  inimestega kokku puutuda.  Katsun siis olla hästi häälekas ja panna liikudes maapinna võnkuma, et nad oma urgudesse põgeneks. Mina neid torkima ei lähe ja loodan siiralt, et suudame elada seal saarel nii, et üksteist ei häiri ja väga silmaulatusse ei satu. Ma lihtsalt loodan, et ei pea mõni öö kuskil telgis ärkama, madu kaisus. (ptüi-ptüi-ptüi)

Eks üldse on võimalik igasuguseid hirme välja mõelda, mis seal kõik juhtuda võib. Minu lemmik tsitaat tuli ühelt tuttavalt, kes lausus sulaselge veendumusega: „ Ühte ma sulle ütlen- kui sa sealt tagasi tuled, oled paks, kole ja vinniline!“ Ta ei olnud isegi mitte irooniline! Selle peale ei osanud ma muud teha, kui podiseda, umbes et „ ma ei tea küll kedagi, kes oleks seal paksuks läinud!“ Eks loodame lihtsalt parimat- et tuleb seiklusterohke reis ja me jõuame maailmalõppu, ohtlikke elukaid ja vinne trotsides rõõmsalt tagasi!

Lõpetuseks ka üks meeleolukas pilt (klikka peale)