Nagu ma oma eilses postituses prognoosisin, siis igav siin Aasias küll ei hakka. Juba esimese päevaga on kogunenud nii palju muljeid, et kui ma oma postitust edasi lükkaks, ei jõuaks järgmine kord kõike äragi rääkida.
Kui ma täna hommikul silmad avasin ja peeglisse vaatasin, pidin šoki saama- üks silm oli täiesti üles paistetanud ja silmapõletik on küll viimane asi, millega oma Balis olekut alustada. Õnneks leidsin kotipõhjast silmatilgad, panin prillid ette ja hakkasin pihta oma siinoleku tõenäoliselt tüütuima asjaga- Tai viisaga. Eestlased saavad nimelt sealselt piirilt kõigest 15- päeva viisat taotleda ning kuna ma Sydney saatkonda ei jõudnud, et pikemat dokumenti vormistada, jäigi võimaluseks seesama protseduur Balis korda ajada. Tahtsin sellega võimalikult ruttu alustada, et kivi südamelt langeks ja korralik puhkus peale hakkaks.
Õnneks sai sellega pärast pikka linnapeal seiklemist ühelepoole ning pärast mõningaid päevi saaksin juba oma dokumendile järele minna. Ja silmaga läks vist ka õnneks..
Alguses tabas mind mingilmääral ka kultuurišokk, kuna mitte keegi ei paistnud inglise keelt rääkivat. Lisaks on pealinn Denpasar suhteliselt pommiauk, turistid sinna ei lähe ja kuna ainsad valged inimesed, keda ma seal kohtasin, olid hallipäine vanadaam oma mehega, siis olid kohalikud minu sealviibimisest vägagi vaimustunud. Igaüks tahtis jutustada, iga kolmas auto lasi signaali, poisiklutid vilistasid ja huilgasid. Ma pole vist kunagi nii palju tähelepanu saanud ja see oli veidike tüütu, aga eks inimene ju harjub. Turismipiirkondades see nii päris ei ole.
Keskpäeval otsustasin, et võiksin liikuda Ubud´i, mis on Bali kultuurilinn. Jõudsin vaevalt Denpasari hotellist välja astuda, kui juba jäi üks auto peatuma ja tahtis mind ära visata. Nii need asjad siin käivad. Kuna see autobuss oli kulunud, uks ei käinud kinni ja juht inglise keelt ei rääkinud, olin natuke pabinas ja tuletasin peas juba enesekaitselööke meelde, aga õnneks läks kõik jällegi hästi ja inimesed on siin üldjuhul siiski toredad ega ürita vaeseid turiste tappa..loodetavasti.
Siiajõudes mul öömaja polnud, aga autost välja astudes, tuli kohe üks noormees entusiastlikult juurde ja palus, et ma tema hotelli tuleksin. Siin hakataksegi niiviisi tänaval pakkuma ja seejärel peab nendega veidike kauplema ning ongi asi lahendatud. Öömaja leidsin kiiresti ja muretult.
On muidugi suur rõõm Austraaliast Aasiasse tulla, sest hindade vahe on meeletu. Olgugi, et Bali on tegelikult ilmselt üks Kagu-Aasia kallimaid riike, on elu ikkagi odav. Eriti just riided, asjad ja toit. Eks nad üritavad siin turiste nöörida, aga siis peab kauplema ja üldjuhul saab riideid 1-5 dollari/euro eest ja kui õigeid söögikohti otsida, saab ka väga odavalt ja nauditavalt hakkama. Mulle tundub, et supermarketist erinevate koostisosade ostmine ja hotellis vaaritamine on siinolles mõttetu- naudin pigem suurepärast ja rahakotisõbralikku Aasia kööki.
Enamik raha läheb transpordi ja hotellide peale. Öömajad pole nii odavad kui näiteks Tais, aga Austraaliaga võrreldes leiab siiski backpackeri-sõbralikke hindu. Ja taksojuhtidega peab ka veidike vaidlema, sest väidetavalt on neil bensiinihinnad tõusnud, aga samas..riiki tahaks ju näha ja ärakasutada ennast ka ei sooviks lasta..
Siin olles ei tohi mitte mingil juhul kraanivett juua. Mulle räägiti juba varem õuduslugusid haigusest nimega "Bali belly" . Loodan väga, et ma oma hajameelsuses ennast proovile ei pane. Täna juba suutsin kohvikus jäätee tellida, mille sees olid suured kraanivee kuubikud. Nad vahetasid selle õnneks nurisemata välja.
Muidu elan spontaanselt ja loodan, et kõik voolab omasoodu parimas taktis. Usun, et need kuus nädalat saavad äärmiselt lõbusad, huvitavad ja harivad olema ning ma naudin seda kõike suurima hea meelega.
Minu esimese hotelli reeglid.. tundub väga omapärane inglisekeele grammatika..
..aga vähemalt tuletasid kraanid kodu meelde..
Teede olukord on siin ka põnev. Need katkised kiviplokid muide liiguvad ja kogu aeg peab olema tähelepanelik, et kuskile auku ei kukuks.. eriti ohtlik on pimedas.
Kõik sõidavad ringi motikatega. Kuna liikluskultuur on siin hullumeelne, siis mina sellega üksi sõita ei julge. Samas tegi täna Tai konsul mulle sõidu saatkonnast hotelli passile järele ja õnneks jäime täitsa ellu.
Kohalikud lapsed
Pealinn Denpasaris on kuuajane kunstifestival. Erinevad Bali piirkonnad on valmistanud etteasteid ning müüvad oma kaupa. Väga huvitav õhkkond ja kui ma mingil päeval sinna tagasin satun, tahaksin kindlasti ka õhtust programmi näha.
Järgmised esinejad oma etteastet ootamas.
Bali tänavatel võib näha loendamatult palju skulptuure
Kunstnik oma teost maalimas
Elan Ubudis nö Ahvimetsa kõrval. Täna istusin kivi peal ja mõtlesin oma mõtteid, kui järsku tundsin, et keegi sakutab mu kotti.. see ei olnud sugugi mingisugune vargapoiss, vaid päris elus ahvipärdik. Nad on nii julged ja tulevad väga lähedale. Päris esimene kokkupuude oli hotellis, kui vaatasin ühel hetkel üles ja nägin, et ahv jalutab katusel.. see on lihtsalt nii sürreaalne ja lahe.
Iga maja ja poekese ees on sellised taimemeisterdused. Kuulsin, et balilased usuvad, et need toovad edu ja õnne. Iga hommik ja pärastlõuna vahetavad nad kujukesed uute ja värskete vastu.
