On uskumatu, kuidas aeg siin riigis alles lendab. Ma tunnen, et see oli just äsja, kui ma oma viimasel Eesti päeval kodus paanitsesin ja mõtlesin, et ei jõua kuidagi oma kohvripakkimisega õigel ajal ühelepoole ning kuidas see aasta siin eemal ülemõistuse pikk aeg tundub. Nojah, siin ma nüüd siis olen... igapäevaselt uute inimestega tutvudes ja nende populaarsele küsimusele vastates, pean nentima, et saabusin siia juba oktoobris ja see oli..appikene..rohkem kui pool aastat tagasi!
Siiski pean tunnistama, et vähemalt endiseid õudusunenägusid kodumaale tagasinaasemisest ma enam ei näe. See oli varasemalt ilmselt märk tundest, et ma pole siin veel lõpetanud.. Ega vist pole siiani ja juba võib mu seikluse lõpujoont mägede tagant aimata.. mis on siiski mõnevõrra hirmutav, sest Austraalia ja backpackeri spontaanne elustiil on midagi, mida rutiinsesse ellu tagasiastudes väga igatsema võib hakata.
Kuigi ma tajun siiani, et minus elab loodetavasti igavesti üks rõõmus ja õnnelik sinisilmne laps, tunnen ma ennast praegusel hetkel omavanustega suheldes täieliku vanainimesena. Alateadlikult valin ma enda ümber tihtilugu mõned aastad vanemad rändurid, kellega on kuidagi palju lihtsam ja huvitavam.
Loomulikult ei saa üldistada, aga näiteks inglismaa ja ameerika 18-20 aastased ei oma tihtilugu absoluutset mingisugust vastutustunnet. Iga pidu on nende jaoks võidumees see, kes liigse alkoholi tõttu mitte midagi aru ei saa, põõsas oksendab ja siis kõigile kuulutab, kui "smashed" ta oli. Lisaks kurdavad nad, kuidas neil isegi rendiraha ei ole, aga 10 minutit hiljem näen ma neid jälle punaste silmadega õlle kulistamas. Ja siis väidavad, et nad ise ka ei tea...eile oli pangakonto miinuses, aga nüüd on kuidagi raha sinna peale tekkinud. Emme-issi vist salaja kandsid.. ja see kordub nii ka järgmine ning ülejärgmine päev. Ja mitte et meeleheitlikult tööd otsida, vaatavad nad telekat, ujuvad basseinis ja kurdavad, et neil on igav.
Loomulikult ma mõistan, et elu tuleb nautida ja ka mulle meeldib pidu, et nad on sellises staadiumis, kus mina oma sõpradega võib-olla 3-4 aastat tagasi olin (kui üldse). Mulle öeldakse tihti, et olen mõistlikum kui enamik eakaaslasi siin. Lisaks olen aru saanud, et vähemalt Dougies`es, on poistega jutupeale saada üldiselt kergem. Muidugi, ega ma siiski ei kurda, kuna tegemist on suure hosteliga, on valikuvõimalust kellega suhelda palju. Ja minu ümber on väga ilusad inimesed.. nagu alati selle aasta jooksul.
Paar päeva tagasi otsustasin esimest korda elus skateboardiga sõita . Kusjuures, mul tuli päris hästi välja ja ma tõepoolest naudin seda, aga teisel sõidukorral juhtus ka üks naljakas vahejuhtum. Kimasin siis ühel tänaval ja sõitsin mööda majast, kus 2 väikest tütart ka sama teha proovisid. Mind nähes ütles nende isa neile, et "näete, suur tüdruk saab hakkama..küll teie ka suudate". Tundsin veidi kohmetult, sest ega ma kuigi kindlalt end siiski ei tundnud.. Astusin rulalt maha, vaatasin nende poole ja naeratasin. Järgmine hetk taipasin, et ups.. skateboard kihutab minema ja otse...tänavarentslisse/kanalisatsiooniauku. Seepeale kukkus terve pere kõht-kõveras naerma ja ka mul oli väga lõbus, aga veidike piinlik ka.. Polnud ju isegi mitte minu rula- kuidas ma nüüd selle omanikule selgitama peaks? Õnneks ütles see mees, et "ahh..ära mureste, mul on omad nipid"..Tõstis siis selle võre maaküljest lahti ja peale mõnigat küürutamist tõstis minu skateboardi haisvast veest välja. Lõpp hea, kõik hea.. kutsusid mu veel enda juurde, et rula nätsukommilõhnalise seebiga puhtaks pesta ja ütlesid, et võin järgmine päev nende tüdrukutega mängima tulla. Nojah, võib-olla järgmine kord.
Muide, juhtum ka rubriigist "väike maailm". Täna helistas mulle Merja, kes peatub hetkel mingisuguses Harekrishna farmis ja ütles, et on koos ühe minu sõbraga. Samal hetkel kuulsin oma armsa Avely, kes on pool aastat Londonis elanud ja nüüd siia mandrile tulnud, häält minu nime hõiskamas.. Nad sattusid täitsa juhuslikult kuskil metsas kokku ja jutusees mainis Merja, et reisis ühe Eesti tüdruku, Sannaga.. Avely oli siis küsinud, et "SANNA KARINA?" Ja oligi nii... uskumatu.. ma loodan, et selle viimase kuu jooksul meie teed kalli sõbrannaga miskitmoodi siiski ristuvad..kuigi praegu on ta võrdlemisi kaugel (Brisbane´i lähedal). Igaljuhul südantsoojendav juhtum.
Minu praegune kodu, Dougies Backpacker
Käisime üks päev sõbranna Muniga rannast kookoseid otsimas, sest Jack paistis teadvat, mis nendega pärast ette võtta. Kahjuks olid käeulatuses ainult väiksed rohelised, mis olid liiga toored ja kokkuvõttes mingit viljaliha neis sees polnud. Järgmine kord olema ehk targemad.
Kookose avamise protseduur
Jalutustee tööle/linna
Meie naaber. Taipasin, et pole teile rääkinud, kust see lause "I wish I had a mango tree" pärit on. Nimelt on austraalia bändil Angus and Julia Stone sellenimeline laul. Loomuliult oleks eksootiline ka lihtsalt sellist puud oma tagaaias omada.
Minu sõber, kes juba teist aastat Port Douglases oma raha tänaval musitseerides välja teenib. Elab hästi kusjuures.
Eile öösel seltskonnaga väljas istudes, kuulsin kuskilt, et keegi olla madu näinud. Jooksin taaskord oma kaameraga kohale ja nägin seekordset elukat umbes meetri kauguselt eelmisest ussist. Tegemist on Brown Tree Snake´ga, kes võib nähtavasti rünnata, aga pole mürgine. Eile õhtul tegeles ta oma õhtusöögiga (lind).
Minu tööpäev hotellis Marina Terraces
Paljude vooditega kasutatakse selliseid lukke, et vajadusel saaks üksikvoodid kokku monteerida või hiljem taaskord avada.
Väike, aga kodune hotell.
Minu armas tööandja Michelle, kellega me tavaliselt koos töötame.
Meespool Tim, keda mul kaameraga tabada ei õnnestunud, on suur spordi- ja sportlastefänn. Ta kogub nende riideesemeid ja allkirju.
Mida võtta ette Port Douglases
Meie hotellis elavad koerad.. Siin on noor ja (üldiselt) energiline Simon.
Vanaproua Rosie, kes näeb välja nagu kaisukaru.
