Airlie beach, mis on ühtlasi ka sadam kõige kaunimatele Whitsunday saartele, tervitas mind külma ja vihmaga. Olin seekord otsustanud hosteli asemel kasutada Couchsurfing.com-i võlusid ning leppinud kokku ühe Andrew´ga, et ööbin mõned päevad tema juures. Eriti huvitavaks tegi asjaolu see, et Agnes Water´i sõbranna Viktoria oli ka selle noormehe juures peatunud ning teadis soovitada, sest Andrew ei ela tavalises korteris..ta elab paadis!
Jõudsin sinna paradiisirannikule kohale õhtul, mil väljas oli kottpime, vihma kallas, telefoniaku oli tühi ning mul polnud õrna aimugi, kust ma Andrew üles peaks leidma. Lõpuks suutsime siiski tänaval kokku põrgata ning asusime tema paadi poole teele. No mina kujutasin ette, et mis seal ikka, see ju sadamas ja pole probleemi..Rannaäärde jõudes selgus aga, et Andrew elamiskoht asub keset merd kümne minuti kaugusel ja et sinna saada, peame me kasutama väikest ja üpris hädist kummipaati (õnneks mootoriga, mis tudises nagu vana mees).
Olukorra täistõsidust taipamata tõstsin oma kohvri, seljakoti ja suure käekoti kummipaati ning algas teekond Safe Sailingu ehk uue kodu poole. Rõhutan veelkord- õues oli kottpime, vihma kallas ja merel oli torm. Mul polnud õrna aimugi, kaugel meie sihtkoht on, pidin lihtsalt taskulambiga merd jälgima, et me jumala eest millelegi otsa ei sõidaks ja paadiga ümber ei käiks. Ma olin ikka päris pinges.. enda vettekukkumine polekski nii hull, aga kõik mu asjad..!! Õnneks jõudsime siiski tänu vana merekaru Andrew´ kainele meelele edukalt kohale.
Ilmateade aga niivõrd suurt rõõmu ei pakkunud..Absoluutselt terveks nädalaks näitas 90 protsendilise tõenäosusega vihma, tuult ja tormi. See ei tundunud just päris see, kuidas ma oma Whitsunday saarestiku purjetamisreisi ette kujutasin.. Paraku ei olnud midagi teha ja otsustasin, et võtan kahe päeva asemel ühe päeva tuuri ning püüan oma meelt hoida nii rõõmsana kui rasked olud võimaldavad..
Reisiagentuurist leidsin järgmisel hommikul endale samaks päevaks Ocean Raftingu tuuri, mida oli eelnevalt ka Andrew soovitanud. See aga tähendas seda, et rahuliku purjetamise ja päikese nautimise asemel olime ühes nö. suures päästepaadis ja kimasime sellega mööda ookeanit, tehes peatusi nii snorgeldamiseks, Whitehaven beachil lõunatamiseks ja vaadete nautimiseks. Kuigi vihm peksis vastu nägu, veepõhja värvilisus oli taandunud tagasihoidlikuks rohekas-halliks ning austraalia ilusaima ranna vaateplatvormile jõudes hakkas taevast sõna otseses mõttes kallama, oli mul ikka lõbus. Sõitsime oma päästepaadiga 60 km/h, tuul oli 30 km/h ja lained olid 2-3 meetrised. Oleks võinud muidugi ka väga pettunud olla, aga kuna ilma muuta ei saa, otsustasin sellest pigem võtta nii palju kui saab.
Veel Safe Sailing purjepaadist rääkides, ööbisin seal kokku 3 ööd. Mingil kummalisel kombel suutsin isegi merehaiguse eemal hoida, kuigi paat kõikus ikka korralikult. Iga hommik kell 7 ronisime aga Andrew´ga jälle väiksesse kummipaati, tema läks tööle ja mina oma päeva sisustama. Õhtul üritasime purjepaati ülejäänud päevadel jõuda siiski valges. Süda tagus alati päris kõvasti ja närv oli veidike püsti nende kümne minuti jooksul, aga üritasin siiski nägu kramplikult rõõmsana hoida- teine inimene on mulle ju ikka vastu tulnud ja andnud võimaluse näha midagi teistustsugust. Aga veel kunagi varem pole koju (loe: paati) jõudmine nii palju rõõmu pakkunud.
Ega see meremehe elu kerge ei ole. Poodi minek võtab oma jagu aega, õhtuti välja minnes koju saamine on raskendatud ja duši all käimiseks pead mingisuguse muu koha leidma. Andrew käib näiteks tööjuures.. mina astusin paar korda sisse ühte suvalisse hostelisse, tegin näo nagu elaksin seal ja kasutasin nende pesemisvõimalusi.. keegi midagi ei kobisenud ega aimanud.
Andrew´ga oli aga koos väga tore. Kõik oli väga ekstreemne, aga samas ma nautisin seda väga- ei ole just kuigi tavaline kogemus. Ma arvan, et need päevad seal paadis, tormine meri ja vihmane ilm, mitte kuigi stabiilne (mille põrand ujub) kummipaat jäävad mulle väga kauaks meelde ja neid on alati väga naljakas meenutada. See oli siiani üks põnevamaid Austraalia kogemusi.
Minu kodu kolmeks päevaks
Hommik Airlie Beachil
Kummipaadiga jälle edukalt kaldale jõudnud.. isegi päike tuli viieks minutiks välja
Daydream island
Snorgeldamas
Niimoodi peaks see tegelikult välja nägema
Whitehaveni ehk maailma ilusaima rannaliival vihmamantliga
Vähemalt oli lõuna külluslik
Nii see laev umbes välja nägi
Armas kummipaat, millega Safe Sailinguni liikumine surma (või vettekukkumise) silme ette tõi
Mina ja Andrew viimasel hommikul
Mu õnn oli kirjeldamatu, kui viimasel hommikul oma kohvri ja kobinatega õnnelikult siiski kaldale jõudsin ja ei uppunudki ära..
