Tänaseks oleme juba üle nädala Cherrykingis robotiseerunud ja aeg kipub siin taaskord väga kiiresti lendavat ( seda küll mitte tööl olles). Umbes kakskümmend korda nende kümnetunniste tööpäevade juures kipun ma mõtlema, et mida kuradit ma praegu teen?! Kuidas me oma turvalisest Eesti keskkonnast siia kirsse sorteerima sattusime? Tegelikult ongi nii, et kuna me peame 6 päeva nädalas umbes kümme tundi päevas ainult omaenda mõtetes olema, siis see võib ikka täitsa hulluks ajada. Seetõttu peab püüdma lihtsalt aju töös hoida- ma olen kirsse erinevates keeltes loendada püüdnud, tuletanud meelde nähtud filme, mälestusi, püüdnud mõelda nii palju näitlejaid, eurovisioonilaule või muud tobedat, mis pähe tuleb. Mingi hetkeni on see lausa tore..
Rääkimise eest olen ma saanud juba 2 hoiatust ja olukord on üpris karm, sest inimesi lastakse päris kergekäeliselt lahti . Samas ei tunne ma ennast sugugi süüdi,sest ma ei leia, et olukorras, kus kõrval olev uus töötaja küsib mult , et kas käesoleva kirsi tuleks ära visata või mitte, peaksin talle vastama, et "pane oma suu kinni ja lase mul tööd teha". Paraku just nii käskis mul teha meie ülevaataja- kirsikuninganna Martha. Need reeglid on ikka üpriski tobedad, aga pigistame selles osas silma kinni ja üritame siiski veel mõne aja hakkama saada.
Irooniline on ka see, et rääkisin kõigile Eestis olles, kuidas see aasta talveriiete ostmine ära jääb ja kui hirmus tore see on. Paraku on meie vabrikus nii külm, et päevitusriiete ostmise asemel tuleb raha hoopis kampsunitele, mantlitele ja sallidele investeerida . Õnneks me ei pea vähemalt 2500 ümbertiirleva tüütu kärbsega võitlema nagu seda kõikide eelmiste töödega.
Sotsiaalselt on siin ikka tore ja eriti vinged kipuvad olema laupäevased peod. Janeli armastab meil siin vahel igasugust show-d korraldada ja näiteks eile sattus ta ühe prantslasega kaklema ( tema enda algatusel) . Üks hetk helistas ta mulle ja kurtis, et tal pole kunagi nii valus olnud ja jalaluu on vist ka katki. Jooksin siis kohale ja kuna midagi muud külma polnud, sidusime talle kananagitsate karbi jala ümber. Õnneks luud ja kondid siiski terved ja tegelikult oli ta vapper naine. Prantslased on tõepoolest äärmiselt tüütud ja eriti siin hostelis...keegi peab ju neile koha kätte näitama..Paraku oli lihtsalt Janeli seekordne vastane kümme aastat taipoksiga tegelenud..Siiski lõpp õnnelik ja nüüd on kõik taaskord jälle sõbrad.
Kuna me tööl ise pilte teha loomulikult ei tohi, siis leidsin ühe foto internetist..
No comments:
Post a Comment