Tänasega kirjutasingi mõttes alla peatükile "Tatura". Tuleb tunnistada, et mul hakkas mõne päeva eest kohe täitsa kahju. Need täpselt kolm kuud on olnud täis keerulisi hetki, haiget saamist, pettumist, viha kui ka palju rõõmu, toredaid inimesi ja kogemusi. Ma arvan, et ma olen väga palju suuremaks kasvanud ja mõistnud, et usaldada tuleb ikka ja ainult iseennast ja mitte kunagi ei tohi lähtuda eelarvamusest.
Uskumatu on see, et CPA-st lahkumine osutus oodatavast korduvalt keerulisemaks. Meie boss üritas mulle viimased kaks päeva selgeks teha, kui hea töökoht mul on, kui head palka ma ümmargustes tomatites saaks ja kui väga nad kõik tahavad, et ma hooaja lõpuni jätkaks. See sama naine, kelle kohta ma jaanuari alguses kirjutasin, et ta on kohutav nõid. Tegelikult oli ta väga soe inimene, kes hoidis oma töötajaid, kostitas neid koduste pastade ja koogikestega. Minu lahkudes kinkis ta mulle lõhnaküünla, kiitis mind ja soovis veelkord kõike ilusat. Ma poetasin isegi paar pisarat.
Muide, kui minu blogikülastajate hulgas peaks juhuslikult leiduma keegi, kes kavatseb järgmisel aastal Working Holiday viisaga Austraaliasse tulla ja tahab farmitööd teha, andke palun teada. Igal aastal on CPA-s töötanud vähemalt üks eestlane ja omanikule väga meeldib see rahvus, nii et kui suudate vastu pidada, on see väga hea töökoht. Muide, üks noormees Eestist oli olnud sõdur ja näinud välja täpselt nagu Vladimir Putin. See oli ikka päris hea nali.
See oli tõesti hea töökoht ja selle kaudu tutvusin ma väga mitmete armsate inimestega. Sain taaskord aru, kui ebaõiglane ma alguses olin pilusilmsete vastu olnud. Jah, nii mõnedki neist ei saanud sõnagi inglise keelest aru, aga nende hulgas oli ka väga kirkaid ja armsaid inimesi, kes läksid sügavale südamesse. Lisaks tutvusin ma paljude itaallastega, kellega sai nii mõnigi meeletu pidu maha peetud ja kes tegid nii mitmedki päevad päikselisemaks.
Ma olen tänulik nende inimeste, kogemuste, õppetundide ja olgem ausad- ka raha üle. Mõistan, et kõik läheb ikka nii nagu minema peab.. Kui mul oleks Melbourne`s meeletult hästi läinud, ei oleks ma ealeski sattunud Taturasse, tutvunud nende noortega ja mul ei oleks ilmselt piisavalt vahendeid teha juba praegu teoks ka oma Austraalia unistus- rännata ringi ja nautida elu idarannikul. Praegu oleks muidugi lihtne püsida siin, aga samas ei saa ma ilmselt kunagi elada sellist rännumehe elu nagu Austraalias ja seetõttu ei tule rutiin kõneallagi.
Kahju, et need inimesed maha jäid, aga nad kõik jäävad mulle südamesse. Samas ei harju ma vist iialgi selle backpackeri elustiili osaga, kus järjepidevalt tuleb hüvasti jätta. Iga kord nendel hetkedel tuletan ma endale meelde saksa ütlemist "People always meet twice". Kes teab, need kellega vaja, viivad eluteed lõpuks ikka kokku. Maailm on uskumatult väike..
Nüüd aga olen jälle teel ja esimest korda üksinda. Istun rongis ja sõidan Melbourne´i poole. Viimasel hetkel leidsin ka endale couchsurfingu kaudu öömaja ning ei peagi loodetavasti oma unetunde lennujaamas ära tiksuma. Loodetavasti tuleb ilus õhtu ja järgmine kord kirjutan teile juba Queenslandist.
Oma Korea neiudega
Frankie, mina Mikhaila, Claudio, Sarah ja Paul
Oma Tatura parima sõbra Frankiega
Päris naljakas..sõitsime öösel autoga ringi ja üks hetk seisis keset teed üks lehm..
Sattusime CPA tomatipõllu lähedusse ja loomulikult otsutasin ma viimase õhtu puhuks üle aia ronida, paar tomatit noppida ja korjamiskasti ronida..
