Pole vist kuigivõrd imestusväärne, aga mu pika reisi viimased päevad möödusid nii kiiresti, et ei jõudnud silmagi pilgutada, kui olingi juba omadega Bangkoki hiiglaslikus lennujaamas.
Kui kohast rääkida, siis elab Tai pealinnast ametlikult üle 9 miljoni inimese. Tuleb välja, et sõna "Bangkok" kasutavad üksnes välismaalased. Kohalikult nimetavad paika "Krung Thep" ehk Inglite linn, aga täielik tseremoninaalne nimi on Krung Thep Mahanakhon Amon Rattanakosin Mahinthara Ayuthaya Mahadilok Phop Noppharat Ratchathani Burirom Udomratchaniwet Mahasathan Amon Piman Awatan Sathit Sakkathattiya (maailma pikim kohanimi).
Bangkokis peatuvad ilmselt kõik Tai turistid ning külmaks see koht küll kedagi ei jäta- mõned armastavad, teised vihkavad .. Asi on selles, et see on tõesti hullumeelne linn, kus on ilmselt maailma märkimisväärseimad ummikud, palju inimesi, väsitav kauplemine, ladyboyd ning meeletud peod. Samas ühes on kõik kindlad- vähemalt paariks päevaks tuleb kohale minna ja linn üle vaadata. Miks ma aga eriti põnevuses olin, oli põhjus, et just Bangkoki on nimetatud korduvalt odavate hindade ja suure valiku tõttu šopinguparadiisiks.. Ma ei pidanud pettuma!
Juhtus taaskord nii, et jagasin hostelit oma vanade sõprade Ryani, Filippi, Tomi ja Maxiga. Tegime ühe kultuuri- ja templipäeva, ühe šopingupäeva maailma suurimal nädalavahetuseturul (kuni 200 000 külastajat päevas ning üle 8000 leti) ning viskasime traditsiooniliselt ka ööelule silma peale.
Viimase õhtu võtsime vastu veidike erilisemana ning külastasime 82ndal pilvelõhkuja korrusel olevat baari, kus avanes imeline vaade linnale. Lõpuks läks pidu ka kuulsal peotänaval, Koh San roadil päris pikale ning kuna ma pidin juba hommikul kella viiese bussiga lennujaama minema, otsustasin, et uni on nõrkadele ja küll lennukis jõuab. Viimasel hetkel vajusin siiski 10-ks minutiks tukkuma ning ärkasin õnnekombel tund aega hiljem, kui kell oli täpselt 3 minutit enne viit! Sain šoki, toppisin pimeduses oma viimased asjad kohvrisse lootes, et midagi maha ei jää, vahetasin riided ja jooksin välja. Õnneks läks viimasel hetkel siiski hästi, nagu minu reisi ajal juba tavaks sai.
Lennujaamas valdas mind olukorra tõsidust aimates ka väike paanika. Kuidas on võimalik, et see seiklus nii kiiresti läbi sai? Äkki saaksin ikka kuidagi kauemaks jääda? Mõte rutiinist tundus hirmutav ning kohe kuidagi ei tahtnud seda rännakut lõpetanuks lugeda. Samas, mida lähemale ma kodumaale jõudsin, seda rohkem hakkas kurbus elevusega asenduma ning iga kilomeetriga vererõhk mitmekordistuma.
Tore on tagasi olla.. süüa musta leiba, kartulisalatit, seenekastet ja kodukooki, juua imelist kohvi. Täna käisin õhtul Lohusalus ujumas ning kuigi merevesi oli umbes 18 kraadi ning palmipuude asemel jalutasin männimetsa vahel, oli see lihtsalt imeliselt kodune ja mõnus. Hea on olla Eestis, kuulata autos Kõrsikuid, korjata koduaiast õunu ning taibata lähedastega suheldes, et kõik on täpselt nii nagu varem.
Teen millalgi ka kokkuvõtva postituse, sest tegelikult on öelda veel nii palju.. iseasi, kas ma oma tundeid sõnadesse suudan panna.
Viimane sihtpunkt..
Kohalik blond neiuke.. neid seal väga palju siiski ei näe- see tüdruk poseeris niisama suure šopingukeskuse ukse ees ja millegipärast oli ümbritsetud ka paljudest profifotograafidest..
Wc-s on juhised igaks elujuhtumiks..
Peotänavatel õhtusööki nautidest kohtab iga paari minuti tagant kedagi, kes üritab äärmiselt meeleheitlikult selliseid käepaelu müüa..Neilt võis enamasti väga äärmuslikke mõtteid lugeda ja ma olin väga üllatuses, et keegi midagi sellist kanda tahaks.. Küsisingi osadelt tai müüginaistelt siis, et "sorry, but I don´t understand, what does this sentence mean..can you explain me!?" . Nad ei saanud juba minu küsimusest midagi aru.. ega nad vist neid laused ka ei mõista. Aga äri peab nähtavasti jooksma, sest nende konkurents on samuti ebanormaalselt suur..
Tüüpiline olukord, kus me üritasime viie/kuuekesi väiksesse tuk-tuki (kohalik sõiduvahend) või taksosse ära mahutuda. Juhtide poolt polnud see tavaliselt kuigi suur probleem..
Grand Palace- siin peaks elama kuningpaar ja samuti asub seal suur templikompleks. Tavaliselt Bangkoki vaatamisväärsuste vaatamisväärsus. Paraku oli sinna sissesaamine veidike liiga kallis.
Õpetus, kuidas riietuda ei tohi..
Hiiglaslik Lamav Buddha ehk Wat Pho, 46 meetrit pikk ja 15 meetrit kõrge.
Tänaval on võimalus maitsta ka skorpione, prussakaid, ämblikke ning muud "hõrgutavat".
Viimane õhtu Skybaris- vaade linnale.
Tais on keeruline leida tänavatelt prügikaste.. Peaaegu alati pidi pikalt nuputama, kuhu oma tühi tops panna või kuhu salvrätik visata.. Paljud inimesed on lahendanud selle olukorra suurte prügihunnikutena tänaval, mis vist hommikuti siiski kokku pühitakse..
Reeglid siin kedagi ilmselgelt ei huvita..
