Viimased päevad on möödunud väga meeleolukalt- võtsin lõpuks ette ekskursiooni ühte Austraalia ilusaimasse kohta- Fraseri saarele. Pakett, mille ma valisin, algas ja lõppes imearmsast Noosa kuurordist, nii et õnneks nägin ka selle kaua peas tiksunud koha ära.
Fraser Island on maailma suurim liivasaar, mis kuulub UNESCO kultuuripärandisse ning mille pikkus on 123 km ja laius 25 km. Maastik on väga mitmekesine- leidub künkaid ja orgusid, vihmametsu, läbipaistva veega järvi ning kaunist rannajoont.
Meie grupis oli umbes 16 inimest ja saarel sõitsime ringi kahe suure maastikuautoga. Mina istusin autos, mille kõik juhid panid oma võimed liival esmakordselt proovile, nii et nalja sai päris palju. Ükskord suutsime täiesti kinni jääda, nii et eesolev auto pidi meid köiega välja tõmbama ning kuna maastik oli väga ebatasane ja mõneti etteaimamatu, tegi meie sõiduk vahepeal ikka selliseid hüppeid, et me kõik arvasime, et seal meie lõpp saabub. Adrenaliin oli kõrgel ja väga lõbus oli.
Saarel olime muidu 2 päeva ja külastasime selle jooksul kõige olulisemaid vaatamisväärsusi. See oli tõesti äärmiselt kaunis ja kena reis ning kuigi ilmateade lubas mõlemal päeval 100 % tõenäosusegi tormi, olid ilmad tegelikult ilusad ja enam-vähem päikselised.
Aga las pidid räägivad enda eest..
Noosa:
Midagi ämblikusõpradele
Fraser island
Sadam, kust meie praam Fraserile läks.
Meie seltskond
Kaunis Eli Creek- jõgi, mis kannab oma vee rannaäärsetesse murdlainetesse
Indian Head, mis sai oma nime kapten Cooki käest (inglise meresõitja, kes kaardistas esmakordselt Ida-Austraalia ). Kapten arvas, et eurooplaste maabumisajaks oli sinna kogunenud palju indialasi. Tegelikult oli tegemist loomulikult aborigeenidega
Šampanja bassein, mis sai oma nime vahutava vee järgi
Maleno laevvrakk
Selgeveeline McKenzie järv, mida ümbritseb eukalüptimets ja hele liivarand. Tegemist on väga ilusa kohaga, paraku oli ilm sellel hetkel liiga pilvine ja hall.
Need taimed on ühed vähesed, mis olid seal juba dinosauruste ajal.
Vihmamets.. esmakordselt ringi jalutades olin tegelikult üpris pabinas ja mõtlesin, kuidas mingisugune madu puuotsast pähe võib kukkuda.. Õnneks seda ei juhtunud
Korraks tundus , et lõpuks ometi näen oma esimese Austraalia ussi ära.. aga see oli vaid sisalik
Nii me seal ringi sõitsime. See pilt on tehtud hetkel, kui esimene auto meid liivahunnikust välja tuli tõmbama.
Nägin õnneks ka dingod ehk metsikud koerad ära. Kusjuures kõikjal olid sildid, kui ohtlikud nad olla võivad ja kuidas oma lapsi ei tohi silmeulatusest välja lasta, sest dingod võivad rünnata.. Samas need, keda meie nägime tundusid küll päris armsakesed.
