I wish I had a mango tree

Tervitused siit Austraaliast!

Mul on jäänud mulje, et kuna viimased postitused on olnud tulvil emotsioone, siis arvavad väga mitmed, et mu elu on siin muserdav ja mitte miski ei suju. Tegelikult pole selles osas hullu midagi- mul on parim töö, mida siin saada võib, ja mu hostelikaaslased on toredad. Viimasel ajal on tomatipakkimises olnud atmosfäär sõbralik ning meeldiv ja ma teen seda kõike selle nimel, et mõne aja pärast oleks võimalus ringi reisida ja elu nautida. Nagu aru oleme saanud, siis puu otsas siin küll raha ei kasva.

Paraku jõudsid minu kõrvu paari päeva eest kohutavad uudised. Täiesti ootamatult on igavesse unne uinunud minu jaoks üks olulisemaid inimesi, kallis Aime Lutsar. Kui küsitakse, kellega tegu, siis on seda väga keeruline seletada. Ta oli mu suurimaid mõjutajaid ja suurim õpetaja, aga lisaks teatrile õpetas ta mind ka inimesena meeletult.  Ma ei kujuta ette, kes või mis ma oleksin, kui ma 9 aasta eest Salme Kultuurikeskuse uksest sisse poleks astunud.

See, et ta 18. jaanuaril taevastele lavalaudadele lahkus, tuli minu jaoks nagu välk selgest taevast. Tema haigust ei olnud võimalik kuskilt läbi näha.  Ma ei ole oma elu veel õnneks siiani kedagi kaotanud ja  ei mäleta, et minu elus oleks olnud keerulisemaid päevi kui viimased. Õnneks ei pea ma tegevusetult passima ja kuigi tööl on raske, üritan seda võtta kui tomatiteraapiat või midagi.

Järgmisel laupäeval süütan küünla ja loodan, et aeg parandab kõik haavad ja muudab olnu mingiski mõttes vastuvõetavaks. Kõige raskemaks teeb olukorra see, et pean viibima sellisel hetkel teisel pool maailma ja ei saa olla koos oma teise pere ja lapsepõlve osa,  kalli Salme Teatriga, kes on minu ellu rohkem päikest toonud kui miski muu. Nüüd on see aga kõik kadunud.. 

Oleks veel palju öelda, aga kuna tegemist on reisiblogiga, üritan olukorda Austraalialainel hoida.

Olge vaprad ja hinnake olemasolevat!

Siit aga tulevad pildid meie viimastest päevadest.

Õhtune BBQ pidu.

Meie tahvel, kust saame igal õhtul lugeda, mis kell ja kus järgmisel päeval töö ootab. Meie CPA (tomatite) list on väga lühikeseks jäänud aga viimastel päevadel kedagi vallandatud enam pole. Paljud teised käisid tomateid korjamas, aga see on tunduvamalt raskem ja palk on ligikaudu 10 kaudu väiksem. Nagu mu isa ütles- pikad ja valged korjavad, väiksed ja pilud pakivad (mina). Mulle meeldib ka see, et alustame üldjoontes inimlikul kellaajal.. (lõpetamise kohta ei saa sama öelda). 

Meie seltskond bussis tööle kimamas. 

Õnnestus ka sees mõned pildid teha. 

Rubbish!

Ja siit need tuhanded tomatid supermarketite lettidele jõuavad..