I wish I had a mango tree

Oleme nüüd ennast siin Griffithis sisse seadnud, ega olegi päris kindlad, mis edasi saama hakkab. Eile oli õnneks viimane tööpäev viinamarjapõllul, nii et sellega on nüüd asi korras. Olime vahepeal üpris kurjad hosteli ja kogu olukorra peale ja seetõttu kaalusime erinevaid variante, mida edasi peale hakata.

Esimene variant on vahetada hostelit- siin linnas on üks öömaja veel, mille nimi on Globe ja mis on igas mõttes kõvasti parem.  Teine võimalus on minna Hillstonisse, mis on siit tunniaja kaugusel ja kus on kirsifarmid. Siiski otsustasime esialgu veel oma hostelis mõne aja peatuda ja oodata- järgmine nädal peaks Cherrykingi hooaeg loodetavasti algama ja seetõttu mõtlesime, et ei hakka rapsima ja hoiame pöidlaid, et ümberkaudsed kirsid kiiresti valmis saaksid ja me neid pakendama hakata saaksime. Seda, millal see hetk täpselt saabub, ei tea keegi, aga sinna tööle saaksime ainult enda hosteli kaudu.. 

Peaksin vist üldse põhjendama, miks me Sydneyst, kus kõik oli täiesti imeline, siia kõrbekülla tulime ja miks me farmitööst huvitatud oleme. Austraalias on nimelt selline süsteem, et peab olema 88 farmipäeva tehtud, et oleks võimalus oma aastast viisat pikendada. Me ei tea, kas me jääme siia teiseks aastaks või tuleme tulevikus tagasi, aga igaljuhul on hea jätta see võimalus alles. Teiseks on farmis töötada sellessuhtes hea, et palgad on üldiselt väga kõrged ja kulutused väiksemad. See jätaks meile võimaluse tulevikus oma rahaga  ringi reisida.

Üldiselt pole selliste tööde leidmine raske, meie probleem on ainult see, et siin New South Walesis pole veel enamik hooaegu alanud. Enamasti hakkavad erinevad viljad valmima novembrist ja tipphooaeg algab jaanuarist.  See on ka põhjus, miks meil esialgu tööd veidi raskem oli leida ja miks me pidime seal viinamarjapõllul orjama.  Siiski ei saa sellegi üle nii väga vireleda, sest enamikul, kes seda tööd teevad, on palgad veelgi väiksemad ja viimased päevad me vahetasime põldu, kus taimed olid nooremad ja seetõttu ka töö kergem. 

Muidu on elu selline väikelinlik ja ega siin suurt midagi ei toimu. See nädal käisimegi tööl- hommikul kella kuuest põllule ja kahest-kolmest tagasi. Pärast seda olime väsinud ja ei jaksanudki midagi erilist ette võtta. Üks intrigeerivamaid asju, mida me siin kohanud oleme, on aga saritagumikulaksutajad. Nimelt on juba korduvalt ettetulnud olukord, et jalutame poodi ja üks hetk sõidavad meist jalgrattaga mööda umbes 9-10 aastased poisid,  kes meile täiesti jõust vastu tagumikku virutavad. Nad ilmuvad täiesti ootamatult välja ja me oleme neid märganud tavaliselt alles pärast hoopi. See on ikka päris õudne..

Täna oli esimene vaba päev ja otsustasime, et lähme teeme midagi kasulikku ja külastame kohalikku tervisekeskust. Jõusaal oli päris korralik ja pärast ligunesime tükk aega ka mullivannis. See oli täpselt see, mida me pärast orjapõlve vajasime! Paraku hakkas põhinali pihta siis, kui me pesema läksime. Seal ujulas on nimelt dušid ja naiste riietusruum justkui ühendatud ja sellel hetkel, kui meie ennast pesime, tulid sinna riietusruumi umbes paarkümmend 9 aastast tüdrukut. Nad on siin paraku aga ebanormaalselt häbelikud, ega pese ennast pärast sportimist. Sellel hetkel, kui nad aga meid märkasid, hakkas üks meeletu kihistamine ja näpuga näitamine peale. Kui me veel taipasime, et meie rätikud on nende vahel ja me peame sinna minema, hakkas üks neiuke reaalselt meie ümber hüppama ja näpuga näitama, teised olid kas naerukrampides või lihtsalt šokis. See oli nii naljakas ja kummaline hetk, me põhjustasime neile ilmselgelt lapsepõlve trauma.

Inimesed on siin õnneks toredad ja see teeb ka olemise heaks. Meie hostel ei ole muidu kiita, aga rasked olud ühendavadki. Näiteks põllul, kui kellelgi oli veel vagu lõpetamata, tulid teised  sageli appi, et kõik saaksid valmis. Muidu on ka enamik väga sõbralikud ja sellessuhtes on meil ikka väga vedanud. Homme peaks kuulduste järgi tulema ka BBQ pidu, nii et väike positiivne noot jälle juures.

Internetiga on aga paraku veidi keeruline. Hostelis meil WIFIt pole ja enne käisime McDOnaldsis, mis kahjuks on hetkel remondis. Pärast seda avastaime, et jube tore on naabrite internetti kasutada ja seetõttu istusidki kõik oma laptopidega hosteli ees. Eile oli aga keegi rumal kobinud oma arvutiga otse naabrite maja ette, nii et ka sellel on nüüd kriips peal. Praegu oleme siin raamatukogus, kus peab maksma 1 dollari, et saaks tunnikese internetti kasutada. Eks näis, mis saama hakkab.

Olge tublid ja eks üritame teid ikka oma elukäiguga aeg-ajalt kursis hoida.. 

Sellised olid meie vaod siis viinamarjapõllul. Üks rida oli umbes 800 meetrit ja võttis aega ikka 3-4 tundi (uuel põllul umbes 2 tundi)

Töökindaid ja kääre võib seal ikka mitmeid kuluda. Kõik ostsid ka endale suhteliselt odava varustuse, aga india tropist boss ütles, et peaksime muretsema 75 dollarised käärid, sest need ei lähe katki.. selle eest oleksime pidanud tema põllul umbes poolteist päeva orjama.. Õnneks ei pidanud meie oma kääre ise ostma.

Väga optimistlik Janeli oma tööpäeva alustamas