Täna juhtus see, mille kohta võis arvata, et ükskord see juhtuma peab. Nimelt on nüüd minu ja Janeli ühine reisiteekond mõneks ajaks lõppenud, sest mu parim sõber põrutas täna hommikul oma poisssõbra Williga hostelist uhandete kilomeetrite kaugusele paremaid puuviljapõlde otsima. Tegelikult olid nad seda plaaninud juba pikemalt, sest siinolek ei tasu neil ära- nad ei teeni piisavalt ja saavad olemasoleva rahaga ainult süüa osta, aga mitte midagi kõrvale panna. Rent on siin aga kallis ja ega siin nüüd meeletult huvitav ka ei ole, et poolt Austraalia aastat Taturas veeta.
See, et nad aga mõned tunnid ette otsustasid, et nüüd on minek, oli teada tervest hostelist vaid minule. Nad olid päris metsikud ja polnud juba mitmed nädalad renti maksnud ja seetõttu pidid välja hiilima enne kukke ja koitu.. Samas käib siin kõik mustalt, nii et ega hosteliomanikud midagi teha neile ei saa. Tuli välja, et siin tohib tegelikult legaalselt elada ainult 16 inimest (mitte 40-50), seetõttu öeldi eile, et peaaegu kõik peavad kolima ümber telklasse, kus ka meie mõned kuud tagasi pesitsesime. Sinna minek ei tundunud Janelile ja Willile aga kuigi meeldiva ideena. Arusaadav!
Mis minusse ja CPA-sse puutub, siis oleme meie nüüdsest põhimõtteliselt ainsad, kes siin elama hakkavad... see on väga kurb, sest ilmselgelt võib igav hakata..aga vähemalt saan ma endale privaattoa, sest poolteist kuud itaallastega paari ruutmeetrises toas kulutas ikka päris palju närvirakke. Nad on väga toredad, aga see segadus oli midagi enneolematut..
Loomulikult olen kurb, et mu parim sõber ja usaldusisik lahkus ja ma olen nüüd siin suures Austraalias omapäid, aga samas oli see niivõrd arusaadav ja tegelikult usun, et me kohtume varem või hiljem siin mandril uuesti. Mul on hea meel nende üle ja loodan, et nad saavad parema elu peale. Minul endal polnud hetkel mõtet nendega liituda, sest mul on liiga hea töö , et riskima hakata.
Janeli kohta annan teile kindlasti mõneajapärast täpsemalt teada..
