Viimasel päeval Noosas olles pidin otsustama, mismoodi edasi reisida. Oleks võimalik osta bussipass, millega saab lõpuni Cairnsi välja ja mis on odavam kui üksikpiletid.. samas lootsin , et äkki saan vähemalt mõned otsad kellegi autoga, mis tuleks tunduvalt soodsam.. Sel hetkel tundus jube oluline otsus, aga samas ei tahtnud väga pead sellega vaevata ja mõtlesin, et küll kõik laheneb. Samal õhtul kohtusin rahvuspargis jalutades ühe šveitsi noormehe Rubeniga, kes tahtis väga tööd leida ning otsustas, et võib ju ka põhja liikuda- ehk on suurel farmi- ja rummilinnal Bundabergil midagi pakkuda..
Mulle sobis see väga hästi ja nii asusimegi järgmisel hommikul koos autoga Bundabergi poole teele. Sinna linna saades olin võrldemisi lähemal oma uuele sihtkohale Agnes Water´ile ehk külale nimega 1770. Enne Bundabergi jõudes tegime kohvipeatuse armsas külas Childersis, kus kohalikega juttu puhudes juhatati meid sealsesse endisesse hostelisse, kus asub Backpackerite memorial.
Nimelt 2000. aastal elasid seal tööhostelis 69 backpackerit ja üks 37-aastane mees. Paraku olid sellel mehel mentaalsed probleemid ja ühel ööl otsustas ta maja põlema panna. Enamik noori pääses, kuid 15 suri ning tundus, et kohalikel on seda siiani väga raske meenutada. Uskumatu - ikka igasuguseid hulle leidub.. kusjuures mõrtsukas ise on Sydneys vanglas, kust ta 7 aasta pärast välja pääseb.
Ruben oli meeletult tore, aga paraku läksime selle päeva õhtuks jälle mõlemad oma teed- astusin Bundabergis bussi peale ja sõitsin Agnes Wateri poole. See on üldiselt äärmiselt väike paik, aga kuulus selle poolest, et asub küla 1770 kõrval ja seal saab võtta 17 dollariseid surfitunde (muidu hind igalpool 50-90 dollarit). 1770 sai oma nime selle järgi, et just sellel aastal maandus kapten James Cook seal rannikul nii et ühtlasi on tegemist ka Queenslandi "sünnikohaga".
Surfamas käisin mõlemal päeval, aga kui Byron Bays esmakordselt lauapeal olles tundsin end üpris hästi, siis Agnese esimene tund oli tunduvalt keerulisem. Millegipärast anti meile kätte keskmisest väiksemad lauad ja just nendega me seal igaüks omaette ukerdasime. Byronis oli tunduvalt suurem surfilaud ja sealne treener rõhutas ka, et alustada tuleb alati nendega ja kui juba teatud tase käes, võib üle minna väiksemale. Esimesest tunnist hoolimata ei andnud ma alla ja läksin järgmine päev jälle kohale. Siis oli aga jama selles, et ühte tundi oli kohale ilmunud 40 inimest ja ka lained olid palju suuremad. Iga kord kui ma laua pealt püsti sain, ilmus järsku kuskilt laine tagant mingisugune inimene välja ja et mitte talle otsa sõita, pidin jälle maha hüppama.. jube tüütu. Olgugi, et treenerid üritasid kõiki aidata, oli see siiski paras hullumaja. Sain aru, et millegi õppimiseks vajan ikka rahulikumat keskkonda, mitte 15 enda ümber olevat last, kes kõik esimest korda elus surfata üritavad..
Tegelikult oli loomulikult ikka tore ka, aga teise tunni lõpetas minu jaoks see, et mu riidest kott sai veidike märjaks ja lisaks kõigele oli ka telefon seal sees. Paraku ei olnud minu HTC kuigisuur surfifänn ja otsustas oma elupäevad lõpetada. Tänaseks päevaks olen õnneks endale uue telefoni muretsenud, aga siiski oli see päris kurb kaotus..
Muide, mis piltidesse puutub, siis peaksid üsna pea mu meilile saabuma ka paar surfifotot.. ma ei tea, millal need tulevad, seega ei hakanud ära ootama..ehk näete neid järgmises postituses.
Kapten Cooki mälestusmärk
Käisime Viktoriaga Kanadast 1770-s päikeseloojangut vaatamas ja tutvustasin talle ka euroopa siidrit
