Kogunemisel räägiti taaskord ka köögi räpasusest ja sellest, kuidas keegi pidevalt pesumasinasse vatitikke topib. Backpackerid peavad paratamatult kaaluma, kuhu oma raha kulutada ja kuhu mitte, ning sellega seoses on välja mõeldud igasuguseid geniaalseid nippe. Vatitikke kasutame me peaaegu kõik- pesupesemine on muidu 3 dollarit, aga kopikate asemel on palju kavalam sinna aukudesse hoopis tikke asetada. Kui meile seda esmakordselt õpetati, öeldi konkreetselt, et ärge seda ise hakake proovime- rikute pesumasina ära. Järgmisel pesukorral otsustasime siiski oma jõududega hakkama saada ja asi kulmineerus sellega, et vatitikud jäid masinasse kinni ja me pidime saba jalge vahel sündmuskohalt põgenema. Mõtlesime tükk aega, et kas ja kuidas seda nüüd tunnistada, aga õnneks järgmiseks päevaks oli pesumasin korras ja keegi meilt uut välja kasseerima ei hakanud. Siiani ei tea meie insidendist keegi, aga masin on päris sageli oskamatute backpackerite tõttu kasutuskõlbmatu. Igaljuhul öeldi, et kui keegi vahele jääb, lüüakse hostelist otsekohe välja. Riskime vist sellegipoolest edasi..Ainult aasia tüdrukud pesevad oma pesu käsitsi- neile pole vist kasulikke nippe õpetatud...
Paar päeva tagasi otsustasin kirsikuningasse oma digika kaasa võtta. Tegelikult oli kogu aeg hirmus tahtmine ka töökeskkonnast pilti teha ja kujutasin juba elavalt ette, kuidas salaja klõpsutama hakkan , kui proua Martha läheduses ei jaluta.. Lõpuks otsustasin siiski kord elus julguse kokku võtta ja küsisin kirsikuninganna nõusolekut. Olin vastuses juba üpris kindel, aga elu on siiani üllatusi täis, ning mulle vastas sõbralikult naeratav nägu- "yes, ofcourse, it`s absolutely fine". Ta on tegelikult ikka täitsa kena inimene..
Muide, tänane tööpäev jäigi vist meie viimaseks. Hillstonis sai nimelt hooaeg läbi ja selle ajani, kuni järgmises kohas marjad valmivad, läheb veel mitmeid päevi aega. Pärast seda nad aga nii palju töötajaid enam ei vaja. Keegi ei tea veel oma saatust, aga isegi, kui me nende väheste hulka kuuluks, oleks meil nädalas umbes 2-3 lühikest tööpäeva ja see ei tasuks ennast ära. Eks näis, mis edasi..
Aga igaljuhul..siit ta tuleb: meie tööpäev kirsikuningas!
Hostel on välja mõelnud rumaluse, et Cherry Kingi saamiseks oleks väga vajalik 6 päeva eest 30 dollarit maksta.(Mõtlen siiani härdunult eesti transpordihindade peale). Meie aga oleme neist 2 sammu eespool ja mõistame, et majanduslikult on palju kasulikum eeskujuliku pilteostmise asemel vana pileti pealt bussijuhi tehtud täpikesi maha kustutada.. nii jätkub seda piletit palju kauemaks..
Ja siit ta paistab..
Väike kohalolekukontroll..
..kõik tööpostile..
..nalja võib ju teha, aga marjad juba saabuvad..
..pahad kirsid(bad cherries) eraldi kasti..
..ja mis üle jäävad, lähevad pärast kemikaalidega ülepritsimist B-poolele kontrollimiseks..
..lõpuks ometi on päeva ilusaim hetk käes...
..aga ei ole siin nalja midagi- kell helises ja töö ootab..
..nii nad siit tulevad..
..kui kaal näitab 5 kilogrammi, tuleb kast uuega asendada..
..kui töö tehtud siin rõõmsalt kokkupressitult lauluga hosteli poole..
..ja osade kirsside teekond lõpeb supermarketi letil..(teised eksporditakse mööda maailma laiali)
Meie Korea perekond enne Racheli (keskel) lahkumist..
