I wish I had a mango tree

Kuna arvutikasutamine on Wifi puudumise ja pikkade tööpäevade tõttu piiratud ja praegusel hetkel sain võimaluse tulla raamatukokku, siis olenemata piltide puudumisest, mõtlesin teid siiski natukene kurssi viia, mis siin  täpselt toimub.

Põhimõtteliselt on esimene töönädal tomatipakkimises ühelpool ja sellega peaks ka meie prooviaeg läbi olema, ( kindel olla ei saa kunagi). Meie hostelist alustas selle tööga 11 tüdrukut, praegu on alles kahjuks vaid 6. Nii Janeli kui ka teised sõbrad lasti kummalistel põhjustel lahti, aga mingisugusel veidral kombel tundub, et siiamaani olen mina nendele aasia standaritele enamvähem vastanud. Viimastel päevadel on supervisorid lausa enda kohta ekstreemselt sõbralikult käitunud ja isegi naeratama õppinud.

Tegelikult on natuke juba naeruväärne, kuidas igal õhtul enne koju minekut tuleb ülevaataja Vivian ühe(või mitme) meie grupi tüdruku juurde ja ütleb, et homme teda enam tagasi ei oodata. Tundub nagu üritataks meist üks haaval lahti saada, et meie asemele värvata taiwanlasi, kellele kuuldavasti makstakse tunnis kolmandiku võrra vähem ja kes saavad ümbrikupalka. Viimaste juttude põhjal on lausa kuulda, et pilukast supervisor on Taiwani grupi contractor, ehk siis saab nende palgast osa endale. Põhiline on see, et meie selja taga käib suur sahker-mahker ja iga päev võib saada kellegi jaoks viimaseks.

Loodan siiski südamest, et olenemata sellest, et kogu töögrupi peale on jäänud saja aasialase kõrval 5 euroopa tüdrukut, suudan ma siiski seal mõned kuud vastu pidada. Viimastel päevadel on  atmosfäär tunduvalt parem olnud ja tegelikult on töö hea, olenemata sellest, et ma pean olema kiire nagu välk. Samas töötame 7 päeva nädalas (vabu päevi on õnneks siiski võimalik küsida) ja vähemalt kümme tundi päevas. Eile pärast 13 tundi, kui tomatite lõppu ikka veel ei paistnud, tundus muidugi, et ma olin nende usinate aasialaste kõrval ainus, kes ohkis ja (salaja) hädaldas. Teiste jaoks oli see nagu maailma normaalseim asi ja nad väitsid , et see on alles hooaja algus, küll varsti läheb kiireks.. KIIREKS?!  Eks sellistel hetkel tuleb enda seest lihtsalt see väike hiinlane üles otsida ja loota, et inimene harjub kõigega..

Õnneks meil on vähemalt oma hosteli väike grupike alles, kellega me neid tundeid jagame. Iga õhtu oleme nagu  tomatipead, kes reaalsest elust midagi aru ei saa, ja viskame nalju teemal TOMAT.. Täitsa kohutav ikka, aga samas jube naljakas ka , kuhu see eluke viia võib.

Iga päev võib olla viimane, aga  annan endast parima, et seal vastu pidada ja oma käbarad kiiresti käima sundida. Lihtsalt tundub, et mõni aeg peavad nüüd isiklik elu ja seiklused ootama.. aga selle kõige nimel ma ju seal rabangi.

Mis armsasse Janelisse puutub, siis tema saab endale loodetavasti kohe-kohe uue töö..loodetavasti ka pakkimise, sest kõigest olenemata on see korjamisest siiski parem.

Ruttu-ruttu koledad tomatid välja..

Millised imelised Rooma tomatid.. 

(Need pildid on võetud Googlest seekord)