Viimastel päevadel aprikoose ja virsikuid korjates mõistsime mõlemad, et midagi nii rasket ei mäletagi, et oleks kunagi teinud. Õues oli järjepidevalt keskmiselt 40 kraadi ja sellise ilmaga redeliga turnimine ja paarikümnekilose koti vedamine on ikka midagi enneolematut...
Eriti keeruliseks tegi selle veel see, et teadsime kogu aeg, et kohe-kohe peaks algama kauaoodatud tomatite pakkimine.. suurepärane töö, hea raha, õhukonditsioneer.. kõlas nagu paradiis.. nüüd tahakski teile hirmsasti kirjutada, kui rahul me oma uue tööga oleme ja kui väga me seda armastame, aga....
on ju teada, et iga farmitöö on raske, olgu ta siis korjamine või pakkimine. Järjekordselt oleme samas seisus, kus peame väikeste hiinlastega võidu oma nobedaid näppe demonstreerima ja koledaid tomateid valguskiirusel välja sorteerima. Võrreldes Cherry Kingiga on üheks vaheks see, et nüüd on meie töö natukenegi vaheldusrikkam- oleme sorteerijate asemel pakkijad ja lisaks koledate ämbrisseviskamise peame me nüüd ka pakkima- kontrollima, millal on kastis piisav hulk kilogramme, seejärel lükkama selle eemale ja uue ette tõstma.. Milline vaheldusrikkus! Jah..on teada, et töö on nüri ja ega tegelikult selle ei kurdakski, , aga tõeliseks pinnaks pe*es on meie uued supervisorid ehk ülevaatajad..
nendeks on kaks pöidlapikkust naist - üks on pilukas ja teine on lihtsalt hirmus nõid. Nad on endale välja valinud mõned inimesed, keda nad siis rõõmuga päevast-päeva kotivad- küll viskab sihtmärk ära ilusad tomatid, kord jätab koledad alles, küll töötab liiga aeglaselt, kord kannab lühikesi pükse, küll....peab ka mainima, et oleme sattunud töökeskonda, kus vähemalt 90 protsenti töötajatest on aasiast. Ükskõik kui aeglaselt nad ka ei töötaks, ei tee nemad kunagi midagi valesti. Ma ei ole absoluutselt rassistlik inimene, aga seal töökohal on küll blondid silmad ja heledad juuksed kurjast. Lisaks korrutatakse meile kõigile päevast päeva, et kui me ei tööta oma teisel tööpäeval nagu masinad, ei oodata meid järgmisel päeval enam tagasi, sest pärast meid on veel 200 inimest, kes seda tööd endale tahaks ja kes rõõmuga järjekorras ootavad.
Tipppunktiks oli muidugi tööpäeva lõpp, kui kuulsin, et kolm tüdrukut olidki juba kinga saanud.. kaasaarvatud Janeli!!!! Lisaks talle veel üks teine blond eesti tüdruk ja üks kanadalane.. õnneks saime me ääri-veeri Janelile ja kanadalasele veel ühe võimaluse, eks näis, mis saab.. me kõik oleme esimese nädala niiöelda prooviajal ja selle ajal võivad nad meid vabalt kurat-teab-mille-pärast lahti lasta. See, miks nendele kolmele tüdrukule nii tehti, on siiani arusaamatu.. ilmselt neil olid liiga suured silmad ja nad olid liiga pikad ja ilusad.
Nüüd peab ainult hinge kinni hoidma, et me selle esimese nädala vastu peaks, sest režiim on seal küll nagu Hitleri Saksamaal. Vahel tundub, et kui väiksele inimesele suur võim kätte antakse, siis muutub ta täielikuks nõiaks ja hakkab seda positsiooni suurima mõnuga ära kasutama. Võiks ju aru saada, et sisseelamine võtabki natukene aega ja keegi pole mingisugune sündinud tomatiteadlane, kes ütleb sekundi murdosaga ära, milline kümnest tomatist on täielikult "sunburnt" ja milline piisavalt normaalne, et see kasti pakkida. Töötempo on muidugi ääretult kiire ja mingisuguseks uimerdamiseks ja mõtlemiseks seal aega ei jää.
Vot nii on hetkel lood siinpool sood.. loodan, et järgmine kord saan teile ka natuke mõningaid pilte pakkuda (mitte küll tööst paraku) ja kinnitada, et pidasime suurima rõõmuga oma prooviaja vastu ja meie asemele ei värvatud kahte uut väikest töökast hiinlast...
Tegelikult võiksin ma teile muidugi ka kirjutada ja luuletada, kui ilus ja pilvitu meie austraalia elu on, aga arvan jätkuvalt, et parem on olla aus...
