Kuu aja eest olin ma veel äärmiselt mures, et pean oma tööandjatele siiajäämise osas valetama. Nähes aga seda, kui ebasiirad nad nüüd on, hakkab aga igasugune süümepiin haihtuma.
Nagu te teate, on minu töötundide arv kahetsusväärselt väike ning ka kauaoodatud "season" pole ikka veel alanud. Sellegipoolest ütles mu ülemus mulle paar nädalat tagasi, et alati leiab midagi, mida teha - saan näiteks kas või vanu külmkappe üle värvida, et neile veidike esinduslikumat välimust anda. Järgmine päev (kolmapäev) saadeti mulle aga sõnum, et "no work until next tuesday". Kuna see kõlas väga pahaendeliselt, küsisin vastu, et äkki ikka midagi selle nädala jooksul leiab..et mul on tõesti veidike raha vaja...võin ju näiteks külmkappe värvida. Sellepeale vastati mulle, et "you should be happy that you have this job at all and don´t argue the point!" Õnneks kirjutati paar päeva hiljem, et kolm tuba vabanes, et äkki saan koristama tulla. Olgugi, et eelnev sõnum tundus väga ülbe, oli nädal siiski oodatust parem ja eks tuleb silm jälle kinni pigistada.
Kui ma nüüd aga pärast kahte järjekordset vaba päeva tööle läksin, sain kohe aru, et midagi on valesti. Lisaks minule oli hotellitoas ka mingi poiss. Nähes mu silmis segadust, tutvustas Michelle (tööandja) mulle prantsuse noormeest Marci ja väitis, et see poiss oli seal ka eelmine aasta ja hakkab nüüd minuga koos töötama.. Marc üritas mind siis veidike õpetatagi , aga halloo..ma olen juba poolteist kuud töötanud, ma tean isegi, mida ma tegema pean. See olukord oli ilmselt mõlemale keeruline, aga siiski ei suutnud mittemingisugune vägi mind Marci väga sõbralikult suhtuma panna. Mul endalgi ei olnud tööd..miks nad uue inimese palkasid?
Lisaks kõigele tuli välja, et kuigi ülemused olid eelmised kaks päeva kinnitanud, et tööd ei ole, oli Marc ikkagi kohale kutsutud. Tema jaoks tegevust leiti, aga mind jäeti justkui kõrvale. Kuulsin muide , et Marcile lubati juba eelmise aasta lõpus, et ta saab selle töö tagasi. Veider, et nad mind üldse värbasid. Kuigi ega see ei ole tõepoolest prantslase süü.
Kuidagi üleüldse kipub usaldusväärsus tööandjate suhtes igapäevaselt langema. Kui palju on erinevaid asju lubatud ja siis muudkui üle lastud. Tehakse aga ilus nägu pähe ja räägitakse maad- ja ilmad kokku, aga seljataga lüüakse nuga selga. Lisaks hämas Michelle mulle korduvalt, kuidas eelmine aasta töötas korraga neli inimest, sest nii palju tööd oli. Ee, isegi Marc ütles, et oli aasta tagasi üksinda. Tundub, et nad peavad mind lihtsalt lolliks.
Igatahes, tundub, et nüüdsest on mul juba täiest ükskõik, mida nad teevad või ütlevad. Ajan veel viimased hetked poliitikat "kiss their asses, smile and wave", sest muud varianti ma ka ei näe, ning ehk ütlen neile viimasel tööpäeval välja, mida ma sellest kõigest tõeliselt arvan. Elan lihtsalt viimased nädalad stressivabalt..või noh, üritan.
Muide, vabast ajast rääkides - olen viimasel ajal päris palju eestlaste seltskonnaga olnud. Mul on hea meel, et nad nii toredad on oleme muide ka juba ühiseid tuttavaid avastanud. Üks tüdruk osales näiteks eelmine aasta minu kooriprojektis "Eesti loitsud", kus ta käis ühe kontserdi jaoks abis. Just sellel korral mina esinemisest osa ei võtnud, sest olin reisil. Kuidagi väga väike maailm ikka. Ning ma ei arvanud, et Vana Tallinna rüüpamine ja eesti naljade tegemine võib nii südantsoojendav olla.
Ananassikaupmees turul.
Joel (UK), Josefina (Argentiina) ja Manuel (Itaalia).
Steve
Eestlased Lora (vasakul), Ragnar ja Kaja.
Minu armas sõbranna Gabriella Tšiilist.
Ükspäev püüdsin kinni siinse vihmametsa iluduse "Mountain Blue". Nad elavadki ainult Põhja-Queenslandis.
