Viimase nädala jooksul stressasin kahetsusväärselt palju töö ja raha pärast. Ma tõepoolest lootsin, et olen selle seitsme kuu jooksul õppinud elu vabamalt võtma, aga mõistan, et pabistaja ja muretseja on minus vähemalt mingil määral siiani säilinud. Eriti hetkes, kus piltlikult öeldes oma elu ja unistuste nimel tõepoolest võitlema peab.
Mind viis endast välja eelkõige see, et ma tunnen, kuidas aeg tõepoolest lendab- mul ei ole palju aega, et koguda kokku raha Aasia reisiks ning ehk midagi isegi Eestiks kõrvale panna. Kõik siin ju muudkui lubavad- "kahe nädala pärast algab hooaeg..siis on rohkem tööd kui tegijaid!" Kallid inimesed, te väitsite seda kõike ka 3 nädalat tagasi..üks poiss, kes on siin juba kauem püsinud, ütles, et hooaja alguse saabumisest räägiti juba märtsis.
Lisaks minu "poole" kohaga töö hotellis on vähenenud 8 tunnini nädalas! Seda eriti eelmisel nädalal, mil tõepoolest sadas ja Port Douglases valitses väga rahulik meeleolu. Nähtavasti peaks nüüd paremaks minema, aga kõik on väga etteaimamatu ja ma ei usalda sinisilmselt enam ühtegi prognoosi.
See kõik ajas mind väga närvi ja mõtlesin, et mulle aitab sellest elust siin ja lähen pakin hoopis banaane. Miks mitte? 20 dollarit tunnis, pikad päevad, kindlustatud töö (vaatame korraks mööda madude ja ämblike hordidest, kes banaanikobarates elavad ). Eks see mõte tulenes rohkem paanikast ja järgmisel päeval banaanihostelisse helistades öeldi mulle, et 2-3 nädalat tööd pole, sest turuhinnad on hetkel väga madalad. Ma usun, et see oli märk, et ma peaksin siiski veel siia jääma ja proovima..proovima..proovima.
Varasemalt, kui ma "jobhuntimas" käisin, läksin ainult baaridesse ja restoranidesse, et saaksin teise poole kohaga töö, mida õhtul teha. Et ei peaks oma hotelliülemustele ära ütlema. Paar päeva tagasi mõistin, et kõigil mu siinsetel sõpradel oli õigus, kui nad seda kuuldes mulle kaastundlikult otsa vaatasid ja korrutasid, et ma ei saa ainult teiste peale mõelda, ma pean ise ellu jääma. Lõpuks sain aru, et jah.. mul ei ole palju aega- pean oma piire laiendama ja vajadusel hotellitööst ära ütlema ja midagi muud leidma. Peab olema isekas, et läbi lüüa. Vähemalt praegu. Tegelikult ju vahet ei ole, sest mu praegune töögi püsib valedel ja üks kord see kuri päev saabub nii või teisiti, mil ma pean neile ütlema, et ups.. ma pakin oma asjad kokku ega püsi teiega oktoobrini.
Eks näis.. kõigest hoolimata usun, et varsti see suur "hooaeg" siiski algab, ma leian töö, saan palju raha ja olen hästi õnnelik. Ei viitsi enam stressata, vaatan mis elu toob- hoian silmad/kõrvad lahti ja üks hetk loksub kõik paika.. nagu alati.
Lõbustamatest sündmustest rääkides on siin vahepeal ka tore olnud. Teisipäeval toimus näiteks Dougies`e vabalava üritus, kust ma otsustasin samuti sama päeva pärastlõunal osa võtta. Kuigi siin hostelis elab mitusada inimest, oli erinevaid esinejaid võimalik kahe käe sõrmedel üle lugeda- ikka ühed ja samad muusikud. Ise laulsin Alanis Morrisette laulu "Ironic" ja mind saatis mu sõber Joel. Meil läks üllatavalt hästi, inimesed olid vaimustuses ja üllatunud ning ei mäleta, mil viimati ühe õhtu jooksul nii palju ilusaid sõnu kuulsin. Ma olin nii õnnelik, et suutsin oma hirmust ja varjust üle hüpata ja üle pika aja jälle lavale saada. Laulust on ka video, mis irooniliselt jäi simkaardi täissaamise tõttu poolikuks ja mille üleslaadimine austraalia kohutava internetiga on raskendatud, aga ehk ühel ilusal päeval saan seda teiega siiski jagada.
Kuna siin midagi väga teha ei ole ja ma olen otsustanud ennast võimaluse korral mitmekülgselt areneda, käisin ühel õhtul ka tasuta salsatunnis. See oli päris tore- sain ennast ladina rütmidega liigutada, 3 dollarist sangriat nautida ja mingisugustki vaheldust siia suhteliselt tavalisse argipäeva.
Pildid meie esitusest on kahetsusväärselt kehvad.
Salsa!
