I wish I had a mango tree

Uskumatu! Kaks tuisupead on lõpuks kohale jõudnud. Lennureis oli väga väsitav- algul Finnairega üle 11 tunni ja hiljem British Airwaysiga 7 tundi veel otsa. Kui me täna hommikul Sydneys maandusime oli tunne üpris veider: olemegi teiselpool maailma! Pagasid olid õnnekombel ilusti kohale tulnud, aga Janeli oma oli kaotanud ühe jupi, ehk siis saime lennujaamas ka sellega tegeleda. Nüüd ongi olukord selline, et mingil hetkel peame otsima siin linnas üles paranduse ja selle kohvriga sinna kohale ronima.

Kui kõik muud asjatoimetused tehtud said, hakkasime mõtlema sellele, et kuidas kõige paremini oma hostelisse saada. Tahtsime kasutada taksoteenust, aga kogu see süsteem oli veidi segane ja seetõttu otsustasime, et lähme jala- ainult pool tunnikest! Õnneks peatas meid viimasel hetkel kinni üks bussijuht ja küsis, kuhu me suundume. Kuuldes vastuseks, et Kings Crossi, ütles ta, et just sinna ta minemas ongi. Tegelikult tegi ta poolele linnale tiiru peale- viis kõik 9 reisijat erinevatesse piirkondadesse. Sõidustiil on kõigil siin väga ekstreemne  ja kui me lõpuks oma hostelis maandusime, võisime kergendatult hingata. Hea, et jala ei läinud, sest see teekond oli ikka tunduvamalt pikem kui algselt arvatud.

Hostel tundub täitsa okei. Algul sattusime tuppa, kus peale meie olid kõik ainult poisid. See ruum oligi selline...mehine. Pärast pakuti meile võimalust kolida naistetuppa ja see nägi tunduvamalt puhtam välja, nii et jäime siia.  Hosteli omanikud ja töötajad on väga jutukad ja sõbralikud, nagu üldse enamus inimesi siin linnas, aga millegipärast tegid nad farmis töötamist äärmiselt maha. Just see oli tegelikult meie esimene mõte, sest nii saaksime raha teenida ja samal ajal ka säästa, et hiljem edasi reisida. Eks vaatab, kuhu me lõpuks jõuame, aga igaljuhul üritame siin vaikselt toimetada.

Muidu olime asjalikud ja ei maganudki oma esimest päeva maha. Käisime pangakaarti tegemas ja saime endale austraalia telefoninumbrid.  Nüüd õhtul taotlesime ka oma tax file numbrid ära. Lisaks sellele jalutasime väga pika maa maha ja nägime väga palju ilusat. Ma poleks elusees arvanud, et Sydney nii kaunis on! Ma olin terve aeg lihtsalt nii vaimustunud. Ka ilm on siin super. Kohalikud jalutavad küll mantlite ja kampsunitega ringi, aga meie olime terve päeva suvekleitides. Igaljuhul, asjad võtavad aega ja ilmselt peame umbes nädalakese siin linnas olema, et oma pangakaardid ja muu kätte saada. Aga siin on iseenesest supertore!

Nagu ma enne mainisin, on siin väga veider liikluskultuur. Lisaks sellele, et kõik autodega kihutavad ja eluohtlikke manöövreid teevad, ei tunne siin keegi vajadust valgusfoori jälgida. Jalakäijad kõnnivad täiesti suvalisel hetkel üle tee ja teevad seda kuidagi sisetunde järgi. Kogu aeg on punane tuli, aga üks hetk otsustavad 5 jalutajat üle tee minna. Nad teevad seda kõik koos, aga tuli on ikka punane ja seda veel päris tükiks ajaks. Ja nii on see siin kogu aeg.

Lisaks jäi silma ka kohalike spordimeelsus.Kõik on meeletud tervisesportlased ja naudivad enda liigutamist igal pool ja igal ajal. Ka ülikondades mehed jooksevad tänavatel ringi ja seda mitte üldse sellepärast, et neil kuskile kiire oleks. Neile paistab see lihtsalt meeldivat :)

Igaljuhul, nüüd on siin kell 8 õhtul ja me oleme surmani väsinud. Hakkamegi magama sättima, et homme jälle tegusad ja tööotsingutes aktiivsed olla. Lõpuks ometi saab vähemalt mugavas voodis magada!

Singapuri lennujaamas, mis oli tõeline botaanikaaed.

See parempoolne lind on senimaani ainus eksootiline elusolend, keda me siin kohanud oleme.

Hyde park. Käisime seal täna söömas ja puhkamas. Vasakus nurgas olev mees lahutas ka meie meeli maheda muusikaga.

Me polnud sugugi mitte ainsad vaimustuses turistid!

Kohalikus supermarketis olevad banaanid.  See punane osa on küünlavaha. Need banaanid olid kusjuures kõvasti kallimad kui tavalised. Ei kujuta ettegi, miks.