Friday, July 26, 2013

Chiang Mai on 170 000 elanikuga linn, mis Bangkoki järel kuulub iga Põhja-Tai külastaja kohustuslikku listi. Siin on umbes 300 templit, imeline loodus, odavad öömajad ning söök, tähelepanuväärivad turud ja siiralt sõbralikud inimesed. 

Olengi siin mõnusalt aega veetnud- jalutanud templites,  külastanud suurt igaõhtust turgu Night Bazaar, nautinud massaaži ja hõrgutavat sööki. Kuna püsin Chiang Mais  ilmselt esmaspäeva hommikuni, otsutasin oma siinoleku kaheks postituseks jagada ning kirjutada täna rohkem oma viimastest tegusatest päevadest.

Võtsin siis nimelt ette kahepäevase džunglimatka. Meie grupp koosnes kümnest inimesest- hollandi perekond, prantsuse paar, hispaania tüdrukud, mina ja tai giid. Otsustasin sellest osa võtta täiesti viimasel minutil, sest olin eelnevalt taoliste retkede kohta palju halba lugenud. Kuna üks tähelepanuväärsemaid asju oli elevandisõit, kartsin näha loomade kurbi nägusid, tai mehi, kes teravate oradega vantse liikuma sunnivad ning muud trööstitut. Õnneks sattusin viimasel õhtul rääkima tüdrukutega, kes olid just samalt matkalt kuulnud ja kes seda taevani kiitnud, ning otsustasin ka osa võtta.. Ja jumal tänatud- need olid mu lemmikud päevad siin riigis. 

Muide, arvatavasti tegin ma selle kahe päeva jooksul ka isikliku sääsetõrjekasutamise rekordi. Nähes teiste sääsepunne, võisin vist elus esimesest korda rõõmustada, et mitmetki neist on minust rohkem söödud.  Ma olin vahepeal siin juba päris paranoiline, sest lisaks tavalisele tüütusele levitavad need sääsed siin ka edukalt malaariat ja Dengi´i palavikku, millest olen kohutavaid lugusid ka oma tuttavatelt kuulnud. See on veidike nagu õnneloos, aga nüüdseks olen aru saanud, et pole mõtet paanitseda- see ei aita. Tuleb lihtsalt loota, et jätkub natukenegi õnne ja kõik on hästi.


Nii meie matk algas..esimene päev kolm tundi mägedes, džunglis ja riisipõldude vahel jalutades. Vahepeal saime koskedest jahutust.


Arvukad riisipõllud..



Kohalik küla, millest me möödusime.. majade ümbruses võisime ka koduloomi kohata
Lõuna oli pakitud suure puulehe sisse


Väike banaanipuu..need veel süüa ei kõlba!

Võis näha ka mahapõletatud vihmametsi. Väga kurb vaatepilt, aga eks inimestel on elukohta ja süüa ju vaja..

Vahepeal olime ikka täitsa sügaval metsas.. üks hetk sõitis meist  kohalik motikaga naine  mööda ja ütles, et oli just 100 meetri kaugusel kobra näinud. Nüüd oli kodust kirve toonud ja valmis elukat tapma. Muide, kobrad pidid olema sellised maod, keda inimesed ei hirmuta.. vastupidi- nad on väga rünnakualtid. Minu arust  naine seda kobra kätte ei saanud, aga meie pidime oma rännakut jätkama..õnneks lõpetasime taaskord kõik elu ja tervisega!

Päris tihti pidime üpriski ohtlike sildu ületama, aga isegi mina ei kukkunud vette.. 

Meie tore grupp

Öömaja..
..mis oli võrdlemisi tagasihoidlik

 
Meie kõrval asus nö Long Neck Hill Tribe ehk  pikakaelaliste hõim. Nad on tulnud naaberriigist Myanmarist ning Tais teenivad raha enamasti suveniiride müügiga, sest nähtavasti pole neil muud tööd teha lubatud. Nende tunnuseks on see, et naistel on alati kaelaümber rõngad, mis loovad pika kaela efekti. Kultuuritõttu alustatakse  juba varakult- esimesed ringid pannakse lastele ümber kaela 5-6 aastaselt. 


..ja nüüd võis alata elevandisõit..

..et elevandiotsa saada, tuli ronida trepist üles sellisesse majja..

Korvi ronimine

Tegelikult oli meie elevandipark väga normaalne. Keegi loomi ei puutunud- nende liigutamiseks tegi tai mees lehmalikku häält ja vantsid hakkasidki jälle õiges suunas jalutama. Eks nad ole treenitud, aga vähemalt minule tundusid nad rahulolevad ja tingimused nii head kui võimalik..



See väike 3-aastane elevants oli mu lemmik. Ta ei pidanud tegelikult kedagi vedama, aga ta otsustas lihtsalt meiega terve tee kaasa jalutada. Päris tihti põrutas ta otse vastu künkaid, hiilis metsatukka ja kiskus paar puud üles või tegi muid meeletusi.

Üks hetk sõitis auto vastu. Kuna meiegi elevant võttis vahepeal päris huvitavaid kurve, olin ma hetkeks isegi natuke pabinas.. aga eks kokkupõrkes oleks vist auto alla jäänud ..


Kahjuks on see ainus pilt, kus mina elevandiotsas istun..

Bamboo rafting-  käisime selliste bambuskeppidest valmistatud paadikestega jõel. Mina istusin ühel alusel prantsuse paariga ning meil oli parajalt hull tai mehest juht. Üks hetk hakkas ta oma "aeruga" vett peksma ja hirmunult karjuma "SNAKE-SNAKE". Minul võttis selle mõistmiseks veidike aega, aga prantsuse neiu oli juba alusel püsti, täielikus paanikas ja valmis vette hüppama. Meie siis üritasime südamepõksudes rahustada, et ta tagasi istuks, sest vastasel korral võis sellel veidike kärestikulisel kohal see bambuspaat ka ümber käia- siis ujuksime kõik koos nende madudega. Hiljem tegi tai mees sama "nalja" ja karjus, et "krokodill!!!". Võta siis nüüd kinni, kas oli päris madu või mitte..veepind oli hägune ja kunagi ei tea.. Pärast ühed poisid, kes meie taga sõitsid, ütlesid, et olid vees ujuvat ussi näinud, nii et võib-olla oligi tõsi lugu. Aga ikkagi ei tohiks oma reisijaid hirmutada, mõni võib veel südamerabanduse saada.. Oma maohirmust hoolimata suutsin ise sellel hetkel üllataval kombel täieliku rahu säilitada...