Meil on nüüd siin vaja päris palju aega parajaks teha ja seetõttu mõtlesin, et kirjutaks teile oma tunnetest ja viimastest päevadest.
Ma ootasin seda reisi nii nii kaua ja ei saanud üldse aru sellistest lausetest, et "oh, te olete ikka nii julged, kuidas te suudate niimoodi tundmatusse minna?" Kõik tundus nii lihtne. Nüüd üleeile jõudis aga asi siiski pärale ja seejärel suutsin ma tunda ainult kurbust ja hirmu. See on ikka täiesti ulmeline, kuidas vahetult enne sellist reisi hakatakse aru saama lähedaste inimeste tähtsusest ja senisest turvalisusest.
Täna oli kurbuse asemel saabunud tühjus, mis omakorda muutus ülimaks närvilisuseks, kui ma taipasin, et mul on kõigest 2 tundi ja teha on veel niii palju. Olin täiesti paanikas ja üritasin meeleheitlikult oma asju otsida, et neid veel kohvrisse suruda. Kusjuures ma olen kindel, et esemetel on võime haihtuda. Mul on mitmeid asju, mida ei leidnudki üles- tõepoolest ei tea, kas nad on Narnias või külapeal laiali.
Lennujaamas oli muidugi emotsionaalne. Suutsin ennast üsna kaua tagasi hoida, aga lõpuks said võitu siiski pisarad. Nii armas, et osad hullukesed olid lehvitama tulnud.
Esimene lend toimus lennufirmaga Flybe. Lennuk oli imepisike ja ma pole eluseeski tundnud sellist turbolentsi. Reis oli lühem kui rongisõit Keilast Tallinnasse. Ei jõudnud arugi saada, kui juba olime kohal ja istusime lennujaama bussis, mis viis terminali. Me olime meeletult näljased ja ütlesin siis täiesti mõtlematult Janelile, et "mul on kõht nii tühi, et võiksin terve põdra ära süüa!" Janeli purskas naerma ja alles siis sain aru, et oih..me oleme ju Soomes!
Panen natuke siis pilte ka oma viimastest hetkedest Eestis, mida jõudsin jäädvustada.
Kas tõesti on meie kodumaa niiii ilus?
Gregor otsustas, et ta ei kavatsegi maha jääda!
Sõbrad tegid väikse kingituse ka. Ümbrikus oli üks muhe jutuke ja imevägev joonistus. Plaadisisu pidi nutma ajama ja ma tahaks seda juba väga näha, aga paraku mu arvutil ei ole plaadimängijat!! Janelil ka ei ole.. Loodetavasti ma leian mingi võimaluse!
