Tunnen endas viimasel ajal pead tõstmas mingisugusel rumalal rahutusel.
Küsitakse väga tihti, et kas ma ootan koju minekut. Olen aru saanud, et selle vastata on äärmiselt keeruline. Ühest küljest pean tõesti tõdema, et sellised mõtted tulevad kummaliselt tihti pähe. Kuidas ma tahaksin vanemate või vanaema tehtud kodusööki nautida, kassi väntsutada, sõpradega Boheemis Caesari salatit nautida ning vennaga Elva staadionil võidu joosta. Eelkõige tunda korrakski enne iseseisvasse ellu naasmist taaskord turvalisust ja muretust, lükata eemale see kohustus iseendale leib hambad ristis lauale tuua. Hetkekski enne uude seiklusesse tormamist.. Samas olen kindel, et viimased päevad saavad ka siin olema väga keerulised, sest mõistes, et elu põnevaim ja vaheldusrikkaim aasta saab läbi ja ma naasen tagasi rutiini ning ei saa seda vabaduse tunnet enam võib-olla kunagi, tekitab väga suurt hirmu.
Mõned kuud tagasi kuulsin osadelt inimestelt mõtteid, et nad on väsinud reisimisest. Neid ei huvita enam külastamata kohad ja nad ei ole sugugi kurvad, kui nad korallrahule ei jõua või näiteks Melbourne´i vahele jätavad . Ma mõtlesin alati , et appi, mis imelikud inimesed.. neile ei meeldi reisida ja nad ei saa aru, mida kõike nad maha magavad. Nüüd mõistan seda veidi paremini. Kõik on hästi ja ma olen siiani rõõmuga valmis kõike nägema ja kogema, aga üks hetk lihtsalt ei jaksa enam seda kõike endasse ahmida.
Võib-olla on asi ka selles, et tunnen, et olen justkui sunnitud ja tahan võtta viimastest hetkedest maksimumi. Teha oma Austraalia to-do list ja elada iga hetk võimalikult intensiivselt. See on sarnane Eestimaa suvega, kui oleme peaaegu nagu kohustatud iga vähegi päikselist päeva väljas veetma, sest teame, et kauaks seda ei jätku. Vahel tahaks sellest puhata ja teki all filmi vaadata, aga see tekitab natuke justkui süümepiinu, sest jumal küll.. seda jõuab ju terve talv teha.
Lisaks olen mõlgutanud oma mõtteid ka selle üle, et kõik kipuvad arvama, et ma olen täielikus paradiisis. Tõepoolest ei oska imelisemat paika ette kujutada kui Port Douglas- ookean, päike, vihmamets, troopika, aga ikka näen ma enda ümber inimesi, kes ei ole õnnelikud. Kõige rõõmsamad on need, kes on tulnud siia oma lühikest puhkust veetma. Neile aga, kellele see keskkond igapäevaseks muutub, sellest kõigest enam ühel hetkel ei piisa. Kedagi ei tee õnnelikuks pelgalt ilus paradiislik rand, vaja on progressi, muutust ja põnevust. Ma püüan ikka ja alati hinnata seda, mis mul on ja ma tunnen ennast õnnelikuna, aga vahepeal närib hinge mingisugune rahutus ja ma ei tea, kust see tuleb.
Muidu nüüd, kui ma enam töö pärast ei stressa, tundub see koht aina kenam. Kõik on ikka ja alati iseenda peas kinni. Üritan veel viimaseid väikeseid unistusi ellu viia ja Austraaliat kogeda. Täna sõin näiteks esimest korda känguru liha.
Kusjuures, uudis on ka see, et ma ei olegi enam ainus eestlane Dougieses.. Mul on uus sõber Margus, kellega sattusime kokku köögis kõrvuti hommikusööki valmistades. Ta on väga tore ja ma ei uskunud, et mind teeb eestikeeles suhtlemine üle pika aja niivõrd rõõmsaks. Tegelikult pidi siin nüüd veel 2 paari olema ja keegi teine noormees, aga nendega ma veel kohtunud pole. Ega ma väga seda kontakti ei otsi ka- tahan siin ikka põhiliselt inglisekeeles suhelda. Aga Margusega on siiski tore rääkida.
Rentisime üks päev sadamast paadi ja käisime jõel. Pildil on Iisraeli poiss, kelle nimi kõlab umbes nagu "Urr".
Sadam
Josefina (Argentiina), mina, Gret? (Iisrael- nad hääldavad R-tähte teisiti ja tal on kõige keerulisemalt hääldatav nimi, mida ma kunagi kuulnud olen), Volka ja Muni (Saksamaa)
Selline oli ka meie paat. See on väga lihtlabane ja igasugune "paadinina" puudub. Tagasiteel möödus meist väike mootor-kummipaat, mis tekitas hiiglasliku laine. Järgmine hetk oli meie laevuke täiesti kaldes ja paadinina veeall. Terve põrand oli juba vett täis. Kiljusime ja igasugused mõtted käisid juba peast läbi, aga õnneks oli roolis rahulik Urr, kes suutis olukorra taas kontrolli alla saada.
Olime õnnelikud ja sattusime nägema ka kolme krokodilli jõe ääres pikutamas. Nüüd oli tegemist suurte ja ohtlike soolavee-elukatega, kes võivad ka inimestele väga ohtlikud olla. Õnneks jäime ellu ja olime veel väga põnevil ja rõõmsad.
Armsa Muniga
Väga veider elukas, kes üks päev õues laua taga istudes puu otsast alla kukkus. See oli nagu väike ninasarvik. Ma ei ole kunagi ühtegi nii imelikku elusolendit näinud.
Teine kummaline putukas, kes näeb välja täpselt nagu puuoks.
