Võtsime nüüd endale paar päev tagasi eesmärgiks, et üritame nii palju tööd teha kui vähegi võimalik, ega luba kergekäeliselt vabu päevi. Kuigi olime eelmine nädal pärast De suckeringi (viinamarjapuude ümber oleva lehestiku/juurestiku puhastamise) lubanud, et ei tee seda enam ealeski, leidsime end sel nädalal siiski kaks korda viinamarja põllult. Esimene kord olime lihtsalt aktiivsed ja mõtlesime, et raha ei tee halba. Teine päev lubati meile suure suuga, et saame palka tunnipealt mitte ridade järgi, aga ainult sõnadeks need paraku jäidki. Kui avastasime, et oleme astunud jälle vana reha otsa ja orjame kopikate eest, tahtis küll nutt peale tulla, aga tegime oma read ikka vapralt ära. Õnneks on viimased farmerid ka palju meedivamad olnud.
Laupäev oli meie uhkes International hostelis järjekordselt pidu. Seekord nautisime õues grilli ja üksteise seltskonda ja oli päris tore. Õhtu nautimist ei takistanud isegi tõdemus, et järgmine päev ootab ees tööpäev arbuusiistanduses ja peame juba pool seitse oma varustusega hosteli ees bussi istuma. Oli järjekordselt lühike öö, aga me elame ju ainult korra..
Täna äratati meid kaheksa üles ja öeldi, et töö ootab- hakkame korjama mingisugust plastikut põldude pealt. Tundus täitsa inimlik, sest nii mõnedki on seda varem teinud ja pidi olema järjekordselt tunnipalk. Kohale jõudes selgus, et peame hoopis suvikõrvitsate ümbert rohtu korjama ja makstakse ikka rea pealt.
palk tuli parem kui kuskil mujal on olnud. Lisaks pakuti meile vahepeal värskelt pressitud kohalikku apelsinimahla ja tagasi tulles viis bussijuht meid ühe järve äärde, kus saime ka kängurusid ja emusid imetleda.
Loodame ka homme sinna farmi saada, kuigi on üpris kindel, et hakkab sadama ja see on suur hirm kõigile.
Vihmaga tööd teha ei saa ja on mõningane oht, et kõigele lisaks võivad ka kirsid ikalduda. Ma loodan siiralt, et seda ei juhtu, sest muidu võib olla Cherrikingiga kööga.
Ega me siin nagunii väga optimistlikud enam sellesosas pole ja mõtleme pidevalt varuplaane. Eks näis.. mingisugune salapärane jõud hoiab meid veel siiski siin..
Üks känguruke oli jäänud vett juues tukkuma..
Istutasime hoolikalt arbuuse
Meie toakaaslased tõid Cherrykingist jälle meeletult kirsse ja nii me neid seal nautisime..
Meie armsad toakaaslased..nende kolmas sõber on paraku puudu..
Siit tahvlilt saame siis iga päev lugeda, kes kuhu tööle läheb.. Nagu näha, siis on suur osa Cherrykingis, päris paljud õnnetud rabavad ka De Suckeringis..
