Kaks ja pool päeva Byron Bays on lennanud linnutiivul ja olen selle lühikese ajaga kogenud ja teinud juba üpris palju. Üldiselt on see külake Austraalia idapoolseim ja tuntud just oma surfajate, tuletorni ja mõnusa atmosfääri tõttu. Mulle avaldas see igaljuhul suurt muljet ja ma tundsin siin ennast väga mugavalt.
Eile tegin teoks oma kauaaegse unistuse ja käisin esimest korda surfitunnis. Tegemist oli Black Dog kooliga ja kuna meie grupi neljast liikmest kaks olid varem juba sellega tegelenud, pühendus treener põhiliselt minule ja ühele rootslasele, kes nägi välja nagu Mikael Blomkvist Stieg Larssoni triloogiast (üllataval kombel oli isegi nimi sama). Ma olin alguses natuke pabinas, et olen kindlasti täielik katastroof, aga tegelikult polnudki hullu. Suutsin isegi püsti seista ja seda kõike väga nautida. Äärmselt huvitav oli ka see, et minu kõrval nautis laineid laulja Jack Johnson oma perega. Treener märkas teda kohe ja oli eriti ekstaasis, aga tegelikult pidi Jack Byroni rannas püsikülaline olema. Igaljuhul, ma loodan võtta millalgi veel tunde või proovida midagi omal käel, sest see oli tõesti suurepärane.
Täna aga istusin koos teiste Byron Bay backpackeritega hipibussi peale ja põrutasin Austraalia hipipealinna Nimbinisse. See on ainuke koht siin mandril, kus kanepitarbimist tolereeritakse ja seda võib tajuda absoluutselt igal sammul. Juba esimese kümne minuti jooksul astus mu juurde vähemalt kaks inimest ja küsis, et äkki sooviksin ehk midagi osta.. Ega võimalust ei saa käest lasta ja lõpuks proovisin uudishimust ühte huvitavat küpsist. Kahjuks või õnneks tuleb tunnistada, et ega see väga ei mõjunud.
Tagasi jõudes võtsin sammu kuulsa Byron Bay tuletorni juurde- 3.7 kilomeetrit mööda treppe ja mägesid Austraalia idatippu. Samas oli seal väga palju tervisesportlasi ja nende jooksmist nähes tundsin ma ennast tegelasena saatest "Kaalust alla", kellele võib Toompea trepist üles minemine terve elu maksma minna. Ühesõnaga, oli päris väsitav, aga kogu tee oli täis maalilisi vaateid ookeanile ja rannajoonele ning kuulub kohe kindlasti pärast Sydney botaanikaaia parki auväärsele teisele kohale minu kaunite jalutuskäikude edetabelis.
Kuna tegemist on ka minu esimese peatuspaigana üksi reisides, võin öelda, et vähemalt esialgu on täitsa tore. Väga lihtne on inimestega tutvuda, eriti hostelites.
Homme aga hakkan põhja poole liikuma ning ees ootab uus koht- Surfers Paradise!
Et te mõistaksite, kus ma siis paiknen..suund üles!
Byronis on tänavad muusikuid täis ja see loob väga mõnusa atmosfääri..
Leidsin sellise postkaardi.. kahjuks on Eesti olemasolu kunstnikul ununenud..
Kaunis jalutuskäik tuletornini
Leidsin Lighthouse´i kõrvalt eestlased. Naljakas on see, et nad kõik teavad mu kooliõdesid, kes olid Austraalias ning see neiu pildil töötas ka koos Janeli ja Williga Stanthorpes.. Väike Eesti suutis mind taaskord üllatada..
Teel Nimbinisse käisime ka koske nimega Killen Falls vaatamas
Meie hipibuss
Tänavapilt
Nimbini muuseum
Tagasitulles istus minu kõrval hipikoer
