Whitsunday tuuril kohtusin soome tüdruku Merjaga, kellel oli enamvähem sama plaan nagu minul- minna võimalikult ruttu Cairnsi ning seetõttu otsustasimegi võtta selle viimase 650 kilomeetri koos ette. Olin gumtree.com-i kaudu ka meile transpordi hankinud ja reede hommikul startisimegi ühe mehe, Daroliga, põhja poole.
Kuna jõudsime Cairnsi lähedale üpris hilja ning Darol pidi enne ka oma ema juurest läbi põikama, ütles ta, et äkki oleme ka meie nõus ühe õhtu seal magama ning hommikul temaga edasi sõitma. Õhtu lõpuks olimegi tema ema juures lehmafarmis, võtmas osa suguvõsa suurest grillipeost ning kuna inimesi oli väga palju, polnud meil muud öömaja kui kuur. (Kus olid tegelikult supermugavad voodid). See kuur oli päris suur ja ma olin enam kui kindel, et arvatavasti pesitseb seal ka mõni uss, kes öösel kaissu tahaks pugeda, aga kuna ilm oli külm, olid kõik roomajad kuuldavasti maaalla pugenud ja ma ei pidanudki oma suurima hirmuga silmitsi seisma. See farm ise asus kõrgel mägedes ja kuigi vihma kallas kui oavarrest, oli see üks ilusamaid kohti, kus ma Austraalias olnud olen ja kõik need inimesed olid nii lihtsad, armsad ja sõbralikud.
Cairns, kus ma nüüd olen, tundub samuti mõnus koht. Kuna tegemist on Põhja-Austraaliaga, on see troopiline ja põnev. Rand ei ole siin kuigi kena, aga ringi jalutades võib näha väga ilusaid kohti ja tajuda mõnusat atmosfääri.
Nagu paljud teist võib-olla teavad, tähistasin siin ka väikestviisi oma 20ndat sünnipäeva. Tunnistan, et olin natuke mures, sest kuigi üksi reisimine on üldjoontes nauditav ja ma ei ole end väga üksildaselt kordagi tundnud, on kõik sõbrad ja tuttavad läinud oma teed ja siia linna saabudes olin ma taaskord peaaegu omaette. Muidu sellest ju ei olegi midagi- inimesed tulevad ja lähevad, aga sünnipäeval on ju ikka harjutud olema sõprade ja perega.
Õnneks läks mul hästi ja kõik kukkus oodatust palju toredam välja. Läksime Merjaga väikesse vihmametsa linna Kurandasse ja otsustasime teha paadiga ühe jõetuuri. See oli tõeliselt tore- meie giid oli vaimukas ja tark ning lisaks kõigele nägin ma lõpuks ometi krokodille ja kilpkonni nende tõelises keskkonnas. Kui giid esimest korda näitas, et vaadake..seal ongi üks kroku, ei suutnud ma oma õnne varjata. Paraku polnud see suur soolase vee (ohtlikum) 8 meetrine murdja, vaid väike magevee elanik, kes passis kaldaääres suu ammuli täpselt samas asendis ka 20 minutit hiljem, kui me tagasi pöördusime. Sellegipoolest oli see vinge.
Ühel hetkel keset tuuri kutsus giid mind enda juurde rooli ja ütles, et "nohh.. hakka aga juhtima!" Ma olin suhteliselt segaduses ja vaatasin suu ammuli talle vastu, aga ta hõiskas rõõmsalt, et "muidugi.. sul on ju sünnipäev!" Eks ma siis proovisin.. krokodillijõel vihmametsas.. 15 kaasreisijat polnud just kuigi õnnelike nägudega, sest vahepeal kaldus paat ikka veidike teelt kõrvale.. Aga kõik lõpetasid elusalt ja tervelt ja mul oli jälle tore kogemus lisaks.
Hiljem Cairnsi tagasi jõudes nautisime imelist pizzat ja jäätist ning õhtul läksime enda toa poistega ka tähistama.
Muide.. sain taaskord aru, kui vinged on mu sõbrad ja pere, kelle kõned, kirjad, pildid ja videod mulle tõeliselt näo naerule ajasid. Janeli näiteks tegi mulle imelise video, mis võtab kokku meie sõpruse ja koosveedetud Austraalia. Kui huvi, saate seda näha siit: http://www.youtube.com/watch?v=f2TisFoFHtY&feature=youtu.be
Lehmafarmis..ilm oli masendav, aga iseenesest kena koht
Cairnsi botaanikaaias
Ämblikuseeria
Leidsin ühe maja, kus terve lagi oli täis ühte hiiglaslikku võrku. Kuuldavasti elavad seal tentspiderid ehk telgiämblikud, sest nende kodu just sedamoodi välja näeb. Elukad ise olid päris hirmuäratavad ja hiiglaslikud (saate näha eelmiselt pildilt)
Kuranda
Paati juhtimas
