Kuumad tervitused Griffithist.. Oleme viimastel päevadel
saanud päris palju puhata ja täna käisime ka tööl. Paraku mitte Cherry Kingis-
pool hostelit juba töötab seal, aga teine pool ootab siiani pingsalt kirsside
valmimist. Meie seal hulgas.. parem oleks, et need marjad kiiresti valmis saaks
ja neil tööjõudu juurde oleks vaja..
Huvitav asi, millest siin veel rääkida, on traditsiooniline
laupäev meie International hostelis. Kuna eelkõige nähakse üksteist mitte eriti
atraktiivsetena farmiriietes, hakkavad kohalikud mimmud sellel päeval ennast
juba umbes kella kolme paiku õhtuseks peoks valmis sättima. Kella kuueks on
osad neist juba täielikult õides- juuksed lokitatud, sentimeetrine krohvikiht
näos, kleidid seljas (millega oleks sobilik ka näiteks ballile minna). Osasid
neist ei ole võimalik äragi tunda ja see kõik toimub vaid selleks, et Griffithi
ööklubis võimalikult kaunis välja näha. Meie ei viitsinud loomulikult enne
üheksat liigutamagi hakata. Kusjuures
üllatav oli see, et see õhtu oli tõepoolest väga vinge ja läks nii mõnelgi varajaste
hommikutundideni välja.
Mõtlesin, et oleks viimane aeg ka meie toredatest toakaaslastest kirjutada..
Kõige värvikam tegelane on kindlasti 26-aastane noormees
Saksamaalt. Meie kutsume teda omakeskis Ruubeniks või Tähnikeseks... Ta luusib
õhtuti linnapeal ringi ja tavatseb ilmuda hiljem ootamatult kuskilt põõsastest.
Ta on sügavalt usklik, aga ta vihkab kirikuid. Ruuben on väga huvitatud ka
loodusmeditsiinist- ta kannab endaga kaasas vähemalt 5 kilost raamatut, kus on
selle kohta kõvasti kirjas. Kõige hullemaks
läheb siiski olukord selhetkel, kui ta pärast pikka tööpäeva oma jalanõud
jalast võtab. See on midagi kirjeldamatut ja sellel hetkel tahaksid kõik siit ruumist põgeneda...või siis siit
linnast. Pole ka väga kena vaatepilt,
kui ta trussikute väel ( vihkan seda sõna, aga seda need tõesti on) voodis
pikutab ja me kõik seda vaatepilti eirata üritame. Ka kõrvalhostelis teatakse
meie tähnikest väga hästi- ta ilmub sinna sageli ja demonstreerib kõigile oma
uhket nuga, mida ta igalpool hirmuga kaasas tassib. Üldjoontes on ta siiski
sõbralik ja vastutulelik, kuigi vahel ilmub temast välja füürer. Näiteks üks
õhtu oli terve meie tuba üleval ja igaüks vaatas oma arvutist filmi. Siis astus
sisse Ruuben ja ütles, et tema läheb magama ning kustutas seejärel tule. Meie ei osanud midagi peale hakata, sest mees
oli oma nõudmistes kindel ja väitis, et filme saab vaadata ka pimedas.
Teiseks on meil siin ka kolm inglikest. Nende nimesid meelde
jätta on keeruline, aga juttu ajada on nendega tore. Nad on kõik Lõuna-Koreast
ja neil on igalühel Maci laptop, Ipad, Iphone (ja kindlasti midagi veel), mida
nad väga armastavad. Neile meeldib ka
väga meie hostel ja tänase seisuga töötavad kõik neist juba Cherrykingis. Kõige
huvitavam lugu on poiste vanusega- rahvusvaheliste standardite järgi on nad
23-aastased, aga Korea järgi 24-aastased. Paljudes Aasia riikides on nimelt
selline süsteem, et lapsed on sündides kohe üheaastased.
Lisaks on üks Jaapani-Korea paarike, aga
nemad saabusid alles paar päeva tagasi. Esmasest šokist ülesaanuna, hoiavad nad
pigem omaette, aga on sõbralikud ja kenad.
Rootsi tüdrukud pagesid siit pärast ühepäevast tööd
veiniistanduses ja otsustasid veel natuke suurlinna elu nautida.
Lõpetuseks tahaksin paljusid teist rõõmustada- lõpuks ometi
saate visata väikse pilgu meie armsa uue kodu huvitavamatele paikadele. Pean
siiski ütlema, et panen need pildid siia mõnevõrra raske südamega ja tunnen
ennast veidi reeturina, sest tegelikult ei märka me neid jubedusi enam üldse.
Koristasime ka üks päev oma tuba ja siin on täitsa elamisväärne. Ja ega see
olukord nüüd kogu aeg ka nii hull pole.. olin oma fotoaparaadiga lihtsalt väga
õigel hetkel kohal..Aga, emmed-issid..pange end valmis!
Tavaline õhtupoolik
Käisin eile koos kahe poisiga Hillstoni kirsifarmi vaatamas. .Üks nendest läkski täna sinna, meie jääme esialgu siiski veel Griffithisse ja ootame oma pakkimistööd.
Käisime ka briti rämpstoitu söömas.. seal kutsusid meid enda lauda kaks austraalia jutukat ja toredat prouat. Tundus, et nad on väga palju reisinud ja neil on olnud põnevad elud. Austraalia palgad ja pension on ju suurepärased ja see annab võimaluse lihtinimesel ka väga hästi hakkama saada. Eestis võib ennast lolliks rabada ja lõpuks ikka vaesuses elada. Ainuke võimalus on olla lihtsalt meeletult töökas, ärivaistuga ja loov ning ka sellest ei pruugi alati piisata. Ma saan aru, miks noored Eestist lahkuvad, kuigi see on kallis kodumaa. Meie seda veel ei plaani, aga paratamatult paneb sellise asja mõistmine inimese väga keeruliste valikute ette.
Käisime täna piparde ümbert rohtu ära kiskumas.. siin saab ikka uskumatuid töid teha, mille olemasolust varem aimugi polnud..
No comments:
Post a Comment