Kui ma Cairnsi saabusin, oli mul kohe mõttes paar asja, mida ma siin kindlasti teha tahaksin. Üks neist oli skydiving ehk langevarjuhüpe. Olin mõttes plaaninud seda teha laupäeval, oma sünnipäeval, aga kuna ilmateade lubas paremat ilma pühapäevaks, registreerisin ennast viimasel hetkel just sinna gruppi.
Ega ma väga ei mõelnudki eelnevalt, et mida ma nüüd reaalselt tegema hakkan, kuni lõpuks
langevarjukeskuses kohal olin. Kuna registreerusin viimasena, olin ka päeva viimases grupis ja pidin seetõttu enda korda väga pikalt ootama. Lõpuks aga saabus siiski see hetk, kus kuulsin kaugelt mikrofonist "Sanna Karina, Sanna Karina, please come here", ning seejärel teadsin, et on aeg ennast valmis panema hakata.
Kuna tegemist oli tandemhüppega (üksi ei saagi seda teha), oli mul väga kihvt instruktor, kes viskas nalja ega lasknud pikalt muretseda. Olin eelnevalt tellinud ka foto-ja videopaketi, ehk siis kogu protseduur alates lennukisseminekust kuni maandumiseni on ilusti filmilindile salvestatud ja seda vaadates olid minu emotsioonid ikka päris ülevad.
Lennuk ise oli väga väike ja kokkupressitult mahutas umbes 6 hüppejat koos instruktoritega. Tõus tundus päris pikk, kuni lõpuks hakkas põlema punane tuli, mis näitas, et aega on jäänud 3 minutit. Tundus, et 10 sekundit hiljem vahetus see juba kollase vastu, mis andis mõista, et 1 minut. Järgmine hetk kõlkusingi jalgupidi lennukist väljas ja olin valmis meie lennuseltskonna avahüppeks.
Esimesed sekundid on väga veidrad ja ma ei mäleta sellest ausalt öeldes midagi. Me kuidagi pöörlesime seal kuni üks hetk taipasin, et minut vabalaskumist ongi alanud ja ma kukun meeletu kiirusega alla. Ettepabistades tundus 60 sekundit muidugi väga pikk aeg, aga see läks väga kiiresti. Kuna 14000 jala (4200 m) kõrguselt alla laskudes ei ole enda liikumist millegagi võrrelda, ei tundu see sellel hetkel sugugi nii hirmus.
Kaua ei olnud aega veidra olukorra peale mõelda, kui käiski väike nõksatus ja vari avanes. Siis oli aega rahulikuks ringivaatamiseks. Vaade oli väga kena- meri, vihmametsad, mäed ja jõeke. Ilm oli peaaegu perfektne- taevas oli vaid üks väike pilveke, kust me kusjuures ka läbi liuglesime. See oli mu lemmikhetk, kuidagi väga ebamaine.
Vabalangemist jätkus vist ligi 5-6 minutit kuni tervitasimegi jälle maapinda. Viimane väike intervjuu kaamerasse, arusaam, et kõik läks edukalt ja tajumine, et kõrvades on kohe ikka väga imelik tunne. Ma olin väga õnnelik- saingi oma kauaaegse unistuse ellu viia, tajuda seda adrenaliini ja teha midagi kirjeldamatut.
Muide, armsad sõbrad ja tuttavad, ostsin endale ka lennupileti ära ja astun kodumaapinnale 6. august. Minu pilet on alguspunktiga Taist, ehk siis võimaluse korral olen eelnevalt ka 2 kuud Aasias. Selleks on aga natuke vaja raha koguda ja tüütu tööotsimisejant ongi taaskord jälle väikestviisi pihta hakanud. Mulle väga meeldib Cairns ja ma tahaksin siis püsida, aga paraku pole siin kuigi lihtne tööd leida. Soovijaid on palju, aga hooaeg on rahulik ja kellelgi midagi pakkuda ei ole. Loodetavasti leian varsti kuskil siiski midagi head...pöidlad pihus.
Lennuks valmis
Miniatuursesse lennukisse, kust väljapääsuks enam muud teed pole kui hüpe 14 000 jala kõrguselt
Aega jäänud 1 minut
Pingsalt püüdes naeratada
Pärast lennukist väljasaamist väike pöörlemine õhus
Vabalangemine
Ja vari avaneski
Lähme vaatame selle pilve ka läbi
Jalad üles-jalad üles!
