Mõtlesin teile natuke oma telgielust kirjutada. Nagu te teate, elasin esimesed nädalad koos sakslase Muniga hosteli telgis, mis sisaldas endas kahte korralikku voodit, puitpõrandat, puhurit, riiulit ning kõike muud, millest üks matkasell unistada võiks. Lisaks olin äärmiselt tänulik, et sain elukaaslaseks kellegi niivõrd armsa ja toreda. Paraku teatas Maimuna mulle nädal tagasi, et kuna enda telgi olemasolul on rent arvestatavalt väiksem, ostab ta lahkuva Paulo eluaseme ja kolib sinna.
Mis siis ikka kobiseda, arusaadav.. tüdruk tahab hooaja lõpuni püsida ja loomulikult on majanduslikult parem elada enda telgis, kuhu saab ka kõik mugavused sisse panna. Kuna hostel on peaaegu täis, oli minulgi juba järgmine päev uus "toakaaslane". Selleks oli 47- aastane naine Torrein Sydneyst. Ta tuli nädalaks siia, sest tema kontor oli remondis ja kodus töötamise asemel otsustas proua oma arvutiga siia basseini ääres mõnuleda. See oli kusjuures suur saladus ja ükski tema kolleegidest ega sõpradest sellest teada saada ei tohtinud. Torrein oli rõõmsameelne ja ta veetis suure osa päevadest kõrvalasuvas luksushotellis. Kusjuures sealsed inimesed ei osanud ettegi kujutada, et uhkeid õhtusööke, golfi ja basseinivõlusid nautiv naine elab tegelikult telgis.
Paraku ei jätkunud sedagi kaaslast kauaks, sest naljakal Torreinil oli liiga tundlik haistmismeel ja ta üritas päevi nuputada, et kas see hais, mida ta tunneb, tuleb ringilendavatest nahkhiirtest, kanalisatsiooniaugust või mujalt. Mõni hommik kurtis ta mulle, et ei maganud öösel tundigi, sest salapärane hais oli liiga vänge. Korraks tekkis juba tunne, et appi..äkki olen mina see, kes lehkab. Samas laitis Torrein õnneks selle väite maha ja ütles, et see tuleb õuest. Ma pidin igaljuhul kõva vaeva nägema, et mingisugust haisu tabada ja keegi teine ei saanud ka aru, millest proua räägib. Igaljuhul, 2 päeva hiljem oli ta mu telgist välja kolinud, "because it is not normal!!!!"
Jäin siis üheks õhtuks üksinda ja selleks ajaks oli hakanud Muni mulle kurtma, et talle ikka ei meeldi Paulo telk, sest see haiseb, on räpane ja uks ei käi ka korralikult kinni. Nende väidetega pean paraku mõnevõrra nõustuma- kõige kodusem see ei tundunud. Muide, siin Port Douglases elavad sellised rotimoodi närilised, kes on tegelikult kohutavalt armsad. Igaljuhul, kui Muni pesust tuli, olid loomad tal telgis käinud, kohvipõhjast küpsisepaki leidnud ja paberid igalepoole laiali puisanud.
Järgmine päev kohtusin sõbra Sandiga, kes rääkis, et kolib Dougiesest välja ja tema telk on nüüd vaba, võin selle tahtmise korral endale võtta. Mõtlesin, et miks ka mitte..olgugi, et see on väike, tuleb keerulisel hetkel ikka kasuks.
Õnneks kaua seal siiski püsima ei pidanud, sest mõne päeva pärast läks Muni Cairnsi ja ostis suure 8- inimese telgi, mida ta nüüd rõõmsalt minugagi jagab. Ma olen väga rahul- siin on piisavalt ruumi ja võimalus püsti seista, meil on hea koht puude vilus ja maksame peaaegu poole vähem kui oma esimeses telgis. Saame nüüd ka elektri sisse, nii et üsna pea on siin veelgi hubasem. Täitsa nagu meie oma kodu..
See on muide uskumatu, kuidas inimesed on oma telkidega vaeva näinud. Paljudel on suured kaheinimese voodid, diivanid, riiulid, lauad ja isegi televiisorid. Tõmbad telgiluku lahti ja järgmisel hetkel oled kellegi majas..
Muidu on kõik ikka enam-vähem vanaviisi. Tööst on juba täiesti ükskõik ja mul pole midagi selle vastu, kui panengi lõpuni oma Marina Terasseces välja. Õnneks on olukord veidi paranenud ja kõigest hoolimata suudan siiski natuke raha Aasia fondi koguda. Kui veel 1-2 nädala jooksul mingisuguse muu kohaga näkkab, on tore, aga mul on juba suva.
Vahepeal oli siin ka taaskord Vabalava üritus ja astusime sellelgi korral Joeliga üles. Laulsin Sunrise Avenue "Holliwood hills" ja siis tegime "Ironic´u" ka uuesti, sest Joel rääkis mulle eelmisel päeval, kui lahe see ikka oleks koos terve bändiga. Proovi paraku teha ei jõudnud ja siis üks hetk kui me laval olime, küsisin, et kus siis bänd on, näitas poiss mulle seljataga oleva tüübi poole, kes vist vajutas vahepeal mingit nuppu. Nojah, tundub, et iga kahe nädala tagant jääb see üritus mulle nüüd igaljuhul meeldivaks kohustuseks, sest meie hostelis ei ole ühtegi teist tüdrukut (ainult poisid), kes üles asutuda tahaks ja korraldajad soovivad, et esinejatevalik mitmekülgne oleks.
Käisime grillimas, sest Henrike (pildil) lahkus Dougiesest. Ta oli mul üks lemmikuid siit.
Imeline Kira USAst
Henrike ja Philipa (Inglismaa)
Henrike ja Lucy. Lucy on üks põnevamaid inimesi, keda ma oma teekonnal kohanud olen. Ta on pärit Londonist, lõpetanud Inglismaa parima teatrikooli (Royal Academy of Dramatic Arts) ja elukutselt näitleja/laulja. Ta on uskumatult soe, armas ja naljakas ja praegu backpackib meiega.
Steve Tasmaaniast. Ta on samuti üks huvitavamaid inimesi, keda ma kohanud olen. Mees oli veel 2 aastat tagasi miljonär, kellel oli kebabiäri, ilus perekond, uhke maja ja kõik muu. Mingisugusel kummalisel põhjusel läks aga äri järsku pankrotti ning ta kaotas kõik. Naine aga on praegu koos Steve´i endise parima sõbraga. Stevele meeldib väga oma lugu rääkida, aga paraku kipub ta vahel kiirustama, tasmaania slängi kasutama ning podisema, nii et alati läheb suur osa jutust minust mööda. Samas on teada, et kuulen seda kindlasti veel ja veel ning iga korraga saab jälle mõni pusletükk paika. Ta on väga soe inimene, kes oskab ka kuulata ja head nõu anda. Ma olen kindel, et ta saaks kindlasti tagasi järjepeale, aga ta väidab, et tal pole motivatsiooni, sest ta tahtis varem vaid oma perele ideaalset elu pakkuda. Tema enda lapsepõlve õuduseid kuulates saan aru, kui õnnelik inimene ma ikka olen.
Lucy ja rand
Üritasime Sandiga kookoseid avada.. Paraku oli see tükk tegemist ja esimesed 4 olid pahaks läinud ja ei kõlvanud süüa.
Lõpuks saime siiski ühe täiusliku kookospähkli. Oh seda rõõmu!
Lubage esitleda- meie telk! Paraku oli telklaplats väga täis ning parim vaba koht oli just see. Meie koduke mahtus sinna väga napilt, nagu näha võite olime täiesti tänavalambi otsas.
Magamistuba. See on muidugi naeruväärne. Munil on uhke voodi ja mina magan sellel väiksel madratsil.. aga ajab asja ära.. kauaks ma ju siia enam ei jäe.
Natuke segamini eesruum
See oli see väike telk, kus ma paariks päevaks peatusin.
Üks teine telginäidis. Paraku elab siin poiss ja kui ma pilti teha tahtsin, valitses tema telgis väga korrastatud segadus. Pildile ei mahtunud ka laud ning diivan.
Äärmused..
