Lisaks langevarjuhüppele olin mõlgutanud oma mõtteid ka näha ära suur vallrahu ehk Great Barrier Reef. Kolmapäeva hommikul astusimegi laeva peale ja võtsime osa oma esimesest sukeldumisreisist Austraalias. Kõik oli ideaalne- ilm oli ilus (mitte nagu Whitsunday saartel, kus vihma tõttu tundus kogu merevesi hallikas-roheline), paat oli mõnus, söök imeline ja korallriff kaunis.
Peatusime kahes kohas, kus mõlemas läksin lisaks veepeal snorgeldamisele ka põhja. Esimene sukeldumine oli niiöelda introdive ehk sissejuhatus ja teine oli juba pikem ja mõnusam. Olen küll mõned aastad tagasi ka Egiptuses sukeldunud, aga siiski oli alguses taaskord väike pabin sees- mis ikka juhtub, kui prillid ja toru eest tulevad või eluohtlik ja tige veemadu vastu ujub ning mind hammustada tahab?! Õnneks midagi siiski ei juhtunud..kahjuks ei näinud ka haisid ega suuri kilpkonni, küll aga vana tuttavat Nemot ja teisi armsaid värvilisi kalakesi.
Sama laeva peal oli juhuslikult ka meie sõber ja toakaaslane James, kes tegi sama firmaga sukeldumislubasid. Tänu temale sattusime üks õhtu ka sukeldujate peole, kus kohtusime kahe prantsuse tüdrukuga, kes otsustasid järgmine päev vihmametsa ja kaunisse külla, Cape Tribulationisse minna ning otsisid reisikaaslasi. Kuna sinnaminek oli juba pikemalt peas tiksunud, otsustasimegi Merjaga nendega liituda.
Juliet ja Alice olid rentinud auto ja meie üpris spontaanne reis oli täis imekauneid kohti ja nauditavaid hetki. Peatusime mitmetel troopilistel ja inimtühjadel randadel, käisime jäätisetehases ning jalutasime maailma vanimas Daindree vihmametsas.
Olin seda õiget vihmametsas ringi vaatamist juba kaua oodanud, aga paraku osutus sealne retk täielikuks õuduseks. Kuna olime absoluutselt igasuguse putukatõrje ostmata unustanud, ründasid mind metsa sisenedes umbes 500 kiiret ja vihast sääske ning lõpuks tahtis sellest piinast lausa pisar silma tulla. Tuli meelde vana lapsepõlvetrauma, kus ma igal aastal Segasummasuvila lastelaagrist koju saabudes ei omanud oma kehal mitte ühtegi sentimeetrit, mis sääskede poolt puremata oleksid jäänud.
Asja tegi hullemaks ka see, et juba eelmise päeva õhtul olin avastanud, et keegi on mind meeleheitlikult söönud. Esimene paanika oli kohe, et voodilutikad (mis on siin väga harilikud), aga hiljem mõistsin, et tegemist oli siiski sääskedega. Ma sügelesin juba niigi igaltpoolt ja pärast vihmametsatuuri oli kõik veelgi hullem. Kusjuures, ma olin ainuke meie seltskonnast, kes nii palju kannatada sai. Nojah, eks see kõik mõnevõrra segas, aga tegelikult oli tegemist siiski imelise päevaga..ja nii kaua kuni metsa imetleda suutsin, oli see väga vapustav..ja noh, vähemalt nägi taaskord palju koletislikke ämblikke. Järgmine kord olen lihtsalt mõnes asjas targem..
Kõige fotogeenilisem kala
Püüdsin teda taga ajada
Sellega siin sai lihtsalt veidike nalja. Nimelt tiirutas meie laeva ümber pidevalt ringi üks hiiglaslik kala (vähemalt 1.5 meetrit), keda mul kahjuks eelnevalt kuidagi pildistada ei õnnestunud, sest fotoaparaati välja võttes öeldi mulle, et on aeg sukeldumisvarustus selga panna ja veepõhja minna. Pärast sukeldumist läksin aga snorgeldama ja olles lõpuks viimane, kes meie laevast veel merre oli jäänud, märkasin, et suur kala on paadi juurde tagasi tulnud. Minu õnn oli kirjeldamatu ja tegin tast kohe rõõmsalt umbes kümme pilti. Hiljem taipasin, et see, mida seekord nägin, ei olnudki kala vaid hoopis laevaosa.
Millegipärast otsustasin igal pildil ikka käekeeles märku anda, et kõik on väga hästi..
Peale sukeldumist väike idüll
Palm Cove´i rand
Imekaunis autosõit Cairnsist Cape Tribulationisse
Ämblikupoiss
