I wish I had a mango tree

Nüüd on lugu selline, et oleme maandunud täielikus paradiisist reaalsesse ellu. Elame nüüd Griffithis, mis on umbes 570 kilomeetri kaugusel Sydneyst ja ööbimine tööhostelis.

Reis siia oli päris põnev. Viimase õhtu veetsime Sydneys korralikult tähistades ning uute inimestega tutvudes. See on nii huvitav ja natuke ka kurb siin, et kogu aeg kohtutakse uute seiklejatega, vahetatakse muljeid ja kogemusi ning iga inimene  jätab justkui mingisuguse jälje.  Mõne aja pärast aga jätkavad kõik oma teed ning suure tõenäosusega ei kohtu enam kunagi.  Õhtu venis päris pikaks ja seetõttu oli hommikul pärast pooleteisttunnist und päris keeruline oma kohvritega teele asuda. Siiski olime tublid ja ei maganudki sisse ning umbes 6.45 astusime Kings Crossi jaama ja astusime oma Sigatüüka rongile ja sõitsime kesklinna. Seal aga selgus, et meie järgmine rong on väljamüüdud ning ainuke võimalus on istuda esimese klassi vagunis. Ega muud midagi üle ei jäänud- maksime 30 dollarit rohkem (rahabossid, nagu me oleme..nali), aga kuna sõit oli pikk, silmad punased ja meie ise magamata, siis oli täitsa mugav ja hea. Viimase otsa sõitsime veel bussiga ja kohal me olimegi. Griffithisse jõudes selgus, et meil pole õrna aimugi, kus meie hostel asuda võiks, aga õnneks on inimesed siin väga meeldivad ning ühed naised otsustasid meid rõõmuga ära visata.

Nüüd aga tabas meid šokk. Olime varemgi kuulnud, et siinsed hostelid on peldikud, aga uhkest suurlinnast siia jõudes oli see ikka paras hoop. Oma tuppa sisenedes selgus, et oleme jälle segaruumis, aga toakaaslaseid ei paistnud sellel hetkel kuskil. Oli ainult täielik seapesa, tolmurullid ja umbes 5 MACi arvutit. Hiljem selgus, et meie toas on veel ka kaks rootsi tüdrukut, üks natuke kummaline saksa noormees ja mingid aasia poisid.  Igaljuhul, meie tuba oli täielik paradiis kui seda köögiga võrrelda. Me ei ootagi siin mingisugust luksust, aga see, mis seal toimub, on lihtsalt rõve. Täna hommikul meil polnud näiteks kohtagi, kuhu oma kott panna, sest kõik oli lihtsalt nii räpane. Paistab lihtsalt, et kõik need 70 inimest, kes seal elavad, paistavad arvavat, et kuna kõik on niigi jube, siis võivad ka nemad oma rasvased potid ja pannid igalepoole vedelema jätta. 

Ka tööga on lood natuke veel segased. Paistab, et apelsinikorjamist, mida nad meile suure suuga lubasid, praegu ei tule, aga mingeid tööotsi nad ikkagi pakuvad. Siiski on hostelis päris palju inimesi, kes on näiteks kaks nädalat või lausa kuu passinud, sest ükski töö ei ole neile piisavalt hea ja nad ootavad, kuni keegi tooks neile midagi kullakandikuga ette. Meie otsustasime, et oleme ise väga hakkajad ja käime hostelitöötajatele kas või iga päev peale, sest see on nende asi meile midagi leida. Töna jalutasime natuke ka linna peal ringi ja otsustasime vastutulijatelt küsida, äkki keegi teab midagi soovitada. Üks mees rääkis meile ühest kanafarmist, kuhu on aastaringselt töötajaid vaja, nii et kui midagi muud ei leia, üritame sinna saada.

Internetti samuti meie hostelis pole, nii et peame käima jälle siin McDonaldsis. Loodan teid siiski võimalike uuendustega kursis hoida! Elu on seiklus, nii et me tegelikult ei kurda!

Varsti loodan teid ka piltidega kostitada, sest see on midagi, mida tasub näha!