Cairns meeldis mulle linnana väga- troopiline ja mitmekülgne, lisaks odavad hostelid, tasuta õhtusöögid ja treeningud.. näiteks üks päev käisin pargis koos paljude teiste 5-75 aastaste laste, vanaisade, emade ja backpackeritega zumbatamas. Lootsin ka üks hommik rannajoogasse jõuda, aga paraku oli uni siiski magusam. Üritasin Cairnsis tegelikult ka tööd otsida, aga see oli üpris keeruline, kuna tipphooaeg pole alanud ning innukaid backpackereid on liiga palju. Siis tegingi ühel õhtul spontaanse plaani- sõidan 60 km kaugusele Port Douglasesse ja jätkan oma otsinguid sealt.
Olengi nüüd neli päeva siin veetnud ja oma eluga ülirahul. Tegemist on imekauni troopilise kuukortlinnaga, mis on kusjuures Austraalia parimate külade edetabelis auväärsel 3ndal kohal (selline tabel tõepoolest eksisteerib). See on nagu paradiis- imekaunis rand, sadam, troopika ja kõik mida hing ihkab. Töö leidsin juba esimesel päeval ja teenin oma elatist nii nagu enamik siinolijaid- olen housekeeper ehk koristan hotelli. Päris naljakas ikka- mu lähedased teavad, et ma ei ole kunagi näidanud eriti suurt vaimustust koristamise vastu ja nüüd just sellega ma siin tegelen. Aga ma olen hetkel rahul ja kogemus on kogemus.
Hotell ise on väike- ainult 18 tuba ja hetkel olen ma lisaks omanikele vist ainus töötaja. Minu ülemused on igavesti vinged - mees töötas varem kohtunikuna, naine juuksurina, neil oli farm ja nad elasid Taturas. TATUTAS! Teises Austraalia otsas ja täiesti juhuslikult samas külas kus ka mina umbes 3 kuud peatusin.. Kui väike saab see maailm ikka olla?! Igaljuhul, ühel hetkel otsustasid nad elus uue lehe pöörata ja kolisid siia. Neile on päris palju CV-sid toodud, aga mingil kummalisel põhjusel valisid nad just minu välja ja ma olen selle üle väga õnnelik. See on kummaline, sest kõik hostelikaaslased ütlesid mulle, et ma pean valetama oma töökogemuse kohta, kui midagi tahan saada..pean kirjutama, et olen varem housekeepinguga tegelenud, muidu ei võta keegi jutule. Siiski otsustasin esmalt ausana proovida ja näidata kõigile, et saan selle töö ka nii. Läkski õnneks..
Hetkel koristan tube koos Michelle´i ehk omanikuga. Kõik on äärmiselt normaalne- olen kuulnud, et teistes hotellides on hull tempo ja stress peal, aga minul on hetkel küll rahulik ja mingit sõjaväerežiimi pole. Ainuke probleem on see, et mul on vähe tunde- umbes 3-4 iga päev. Seetõttu üritan endale ka õhtuseks ajaks midagi juurde leida, et aega veidike produktiivsemalt kasutada ja suurem kopikas kõrvale panna.
Muidu peaks siin suurem hooaeg pihta hakkama maist-juunist ning lõppema oktoobripaiku. Seetõttu pean siin süümepiinades kõigile tööandjatele lubama, et püsin hooaja lõpuni. Ma tunnen ise ennast selle pärast võrdlemisi kohutavalt, aga kui ma otsutaksin ka siin ausat rida ajada, peaksin paradiisist välja kolima ning banaanifarmi minema. Kõik teised ütlevad mulle muidugi, et ma ei põeks- absoluutselt kõik backpackerid valetavad, keegi ei taha ju kedagi kuuks-kaheks tööle võtta. Mulle tundub see kuidagi vale, aga mis teha.. ma tõesti tahan oma viimased kuud just siin veeta, sest mis saaks olla parem kui puhkus ja töö samaaegselt.
Muide, esimene päev, kui siia tulin, kohtusin ka oma tomatisõbranna Annikaga, kes Taturas olles rääkis kogu aeg, et milline imeline koht see Port Douglas ikka on. Ta töötas siin nimelt enne ka ja kuna tal olid jäänud niivõrd head mälestused, otsustas ta tagasi tulla. Uskumatu- elame nüüd jälle ühes hostelis, ainult teises Austraalia otsas.
Uskumatu, aga olen omadega taaskord telki jõudnud. Tegelikult elasin alguses hostelitoas, aga otsustasin selle telgi vastu vahetada, sest seal on rohkem privaatsust Järgmisel päeval pakkisin oma asjad kokku ja kolisin odavamassse, kuid samas mugavasse telki. Muidu on meie hostel väga suur- koos telklainimestega pidi siin hetkel umbes 150 inimest olema, aga alates maist võib see arv 300ni tõusta..
Pole just parim pilt, aga nii meie telk välja näeb. Elan siin koos mustanahalise ja äärmiselt armsa Mamunaga, kes on pärit saksamaalt. Seda telki ei saa kuidagi võrrelda Tatura omaga.. nüüd on meil puitpõrand, voodid, puhurid ja isegi vool.
10 minutiline jalutuskäik ja olengi imekaunis paradiisirannas
Olen unustanud teile rääkida, et novembrist- aprillini on Bundabergist Põhja- Queenslandini stingersite (millimallikate?) hooaeg. Sellel ajal merevees ilma spetsiaalse stingersikostüümita ujumas käia ei tohi, sest nähtamatud stingersid võivad lausa tappa. Selle jaoks on ehitatud spetsiaalsed piirkonnad, mis on kaitstud võrguga ja kus võib rahulikult merevett nautida. Tüütu küll, aga õnneks peaks see hooaeg paari nädalapärast läbi saama..
Vesi oli tõesti väga-väga soe.
Iga pühapäev toimub Port Douglases suur turg, kus saab osta kõikvõimalikke suveniire, ehteid, puu- ja juurvilju, maiustusi ja muud. Minu lemmikuks sai aga kookostelk, kus väikese summa eest saab endale kookose: kõigepealt puuritakse auk, et saada kätte mahl, seejärel raiutakse kookos pooleks, purustatakse valge osa ja serveeritakse. Juba ootan järgmist pühapäeva, et saaksin uuesti kookosetelki külastada.
Esimese poole sõin mingite ubade, lehtsalati ja sojakastmega.
Teise poole banaani- ja meega. Minu elu esimene kookos oli imemaitsev!
Täna hosteliköögis süüa tehes, mainis üks hetk mu kõrval olev tüdruk täiesti juhuslikult, et õues on uss. Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda.. Lõpuks ometi! Seejärel tormasin õue, minuga liitus veel päris palju inimesi ja nii me ümber selle mao seisime ja üksteisevõidu pildistasime. Uss oli kellegi toa ees, ühe jalgratta taga. Sinnajõudes oli tal just konnasöömine pooleli (vaadake mao kõhtu!). Hostelitöötaja ütles, et "ah..nüüd on tal kõht täis ja nii pea ta siit ei liigu". Mõni hetk hiljem üritas keegi uljaspea ratast eemale tõsta ja siis see uss sõna otseses mõttes hüppas kõigi nende inimeste ja rattapoisi poole. Mina seisin õnneks teisel pool ja karjatasin nii kuis suutsin. Õnneks keegi viga ikka ei saanud ja uss roomas lihtsalt suurel kiirusel kuskile kaugele põõsavarju.
Kord kuus on meie hostelis mingit sorti kostüümipidu. Seekord oli tegemist zombiedega. Muide, mu kõrval on Merja ( kes otsustas jääda oma igapäevase väljanägemise juurde), kellega olime koos Cairnsis. Tegelikult pole tal Austraalias enam kuigi palju aega, aga enne kui ta siit kandist ära liigub, otsutas ta ka nädalakese Port Douglases veeta.
Teiste zombiedega tantsupõrandal. (Tegelikult oli neid loomulikult veel!)
