Tervitused kuumast Port Douglasest! Elukene möödub siin mõnusalt- hommikuti teen mõned tunnid hotellis tööd, päeval naudin randa ja õhtuti ajab üks pidu teist taga. Kõlab nagu paradiis, aga tegelikult mu südames ikka päris rahu veel ei ole. Tahaksin endale võimalikult ruttu lisatöö leida, et aega produktiivsemalt ära kasutada, aga ikka ja jälle öeldakse erinevatest restoranidest ja baaridest, et "väga tore, anna meile oma CV.. praegu on paraku rahulik ja me kedagi tööle ei võta, aga paari nädala pärast võtame ühendust". Nojah, lahe, aga tahaks mingisugust kindlust, et saaksin ka oma Aasia plaane natuke mõtlema hakata. Samas öeldakse, et kui hooaeg pihta hakkab, peaks siin tööd kõvasti rohkem olema kui tööjõudu, ehk siis potentsiaali on.
Tööl on muidu väga tore. Mul on hotelli ja ülemustega ikka väga vedanud- atmosfäär on suurepärane. Paraku on ka seal keskmisest veelgi rahulikum ja 3-4 tunni asemel töötan tavaliselt 2-3. Vahel isegi vähem. Samas peaks see ajapikku paranema. Paljud hostelikaaslased on mu peale tegelikult väga kadedad, sest see on suurepärane töökoht ja kellegi teise ülemused ei kutsu neid näiteks pühapäevasele grillipeole koos pere- ja sõpradega. Michellel ja Timil on nimelt itaallasest vahetusõpilane, kes paari päeva pärast koju lendab ja tema puhuks oligi see istumine korraldatud. Sain süüa rohkem kui kunagi varem oma backpackeri elu jooksul ja kui kõht juba maksimaalselt täis oli, toodi lauale veel umbes 5 kodutorti/kooki, muhvinid, kreemid ja kõik muu hea ja parem. See kõik oli ülimalt kodune ja ma tundsin nagu oleksin vanaema sünnipäevale sattunud.
Ega rohkem uudiseid ei meenugi.. Ainult Merjaga, kellega me viimased nädalad koos oleme veetnud, läksid meie teed tänasest ahku. Ta sõitis Gold Coastile, kust lendab Bali saarele ja siis tagasi Soome. Päris kahju , sest ta oli ikka igavesti vinge reisikaaslane ja suurepärane sõber.. Aga see ju see backpackeri elu on..
Üks õhtu toimus meil siin mitteametlik kuid meeleolukas rannapidu.. Lõke, tuletantsijad ja trummid tekitasid ideaalse meeleolu..
Mina, Merja ja mu armas telgikaaslane Muni.
Järgmisel päeval sain osa ka esimesest basseinipeost. See toimus ühe suure ja uhke hotellialal. Sissepääs oli tasuta ja isegi tervitusjooke pakuti (mis..tõttöelda nägid välja kui mürk). Päeva naelaks jäi siiski saun, mis oli küll naeruväärselt jahe, aga tekitas siiski koduse tunde..
