Kuumad tervitused Griffithist.. Oleme viimastel päevadel saanud päris palju puhata ja täna käisime ka tööl. Paraku mitte Cherry Kingis- pool hostelit juba töötab seal, aga teine pool ootab siiani pingsalt kirsside valmimist. Meie seal hulgas.. parem oleks, et need marjad kiiresti valmis saaks ja neil tööjõudu juurde oleks vaja..

Huvitav asi, millest siin veel rääkida, on traditsiooniline laupäev meie International hostelis. Kuna eelkõige nähakse üksteist mitte eriti atraktiivsetena farmiriietes, hakkavad kohalikud mimmud sellel päeval ennast juba umbes kella kolme paiku õhtuseks peoks valmis sättima. Kella kuueks on osad neist juba täielikult õides- juuksed lokitatud, sentimeetrine krohvikiht näos, kleidid seljas (millega oleks sobilik ka näiteks ballile minna). Osasid neist ei ole võimalik äragi tunda ja see kõik toimub vaid selleks, et Griffithi ööklubis võimalikult kaunis välja näha. Meie ei viitsinud loomulikult enne üheksat liigutamagi hakata.  Kusjuures üllatav oli see, et see õhtu oli tõepoolest väga vinge ja läks nii mõnelgi varajaste hommikutundideni välja.

Mõtlesin, et oleks viimane aeg ka meie toredatest toakaaslastest kirjutada..

Kõige värvikam tegelane on kindlasti 26-aastane noormees Saksamaalt. Meie kutsume teda omakeskis Ruubeniks või Tähnikeseks... Ta luusib õhtuti linnapeal ringi ja tavatseb ilmuda hiljem ootamatult kuskilt põõsastest. Ta on sügavalt usklik, aga ta vihkab kirikuid. Ruuben on väga huvitatud ka loodusmeditsiinist- ta kannab endaga kaasas vähemalt 5 kilost raamatut, kus on selle  kohta kõvasti kirjas. Kõige hullemaks läheb siiski olukord selhetkel, kui ta pärast pikka tööpäeva oma jalanõud jalast võtab. See on midagi kirjeldamatut ja sellel hetkel tahaksid  kõik siit ruumist põgeneda...või siis siit linnast.  Pole ka väga kena vaatepilt, kui ta trussikute väel ( vihkan seda sõna, aga seda need tõesti on) voodis pikutab ja me kõik seda vaatepilti eirata üritame. Ka kõrvalhostelis teatakse meie tähnikest väga hästi- ta ilmub sinna sageli ja demonstreerib kõigile oma uhket nuga, mida ta igalpool hirmuga kaasas tassib. Üldjoontes on ta siiski sõbralik ja vastutulelik, kuigi vahel ilmub temast välja füürer. Näiteks üks õhtu oli terve meie tuba üleval ja igaüks vaatas oma arvutist filmi. Siis astus sisse Ruuben ja ütles, et tema läheb magama ning kustutas seejärel tule.  Meie ei osanud midagi peale hakata, sest mees oli oma nõudmistes kindel ja väitis, et filme saab vaadata ka pimedas.

Teiseks on meil siin ka kolm inglikest. Nende nimesid meelde jätta on keeruline, aga juttu ajada on nendega tore. Nad on kõik Lõuna-Koreast ja neil on igalühel Maci laptop, Ipad, Iphone (ja kindlasti midagi veel), mida nad väga  armastavad. Neile meeldib ka väga meie hostel ja tänase seisuga töötavad kõik neist juba Cherrykingis. Kõige huvitavam lugu on poiste vanusega- rahvusvaheliste standardite järgi on nad 23-aastased, aga Korea järgi 24-aastased. Paljudes Aasia riikides on nimelt selline süsteem, et lapsed on sündides kohe üheaastased.

Lisaks on üks Jaapani-Korea paarike, aga nemad saabusid alles paar päeva tagasi. Esmasest šokist ülesaanuna, hoiavad nad pigem omaette, aga on sõbralikud ja kenad.

Rootsi tüdrukud pagesid siit pärast ühepäevast tööd veiniistanduses ja otsustasid veel natuke suurlinna elu nautida.

Lõpetuseks tahaksin paljusid teist rõõmustada- lõpuks ometi saate visata väikse pilgu meie armsa uue kodu huvitavamatele paikadele. Pean siiski ütlema, et panen need pildid siia mõnevõrra raske südamega ja tunnen ennast veidi reeturina, sest tegelikult ei märka me neid jubedusi enam üldse. Koristasime ka üks päev oma tuba ja siin on täitsa elamisväärne. Ja ega see olukord nüüd kogu aeg ka nii hull pole.. olin oma fotoaparaadiga lihtsalt väga õigel hetkel kohal..Aga, emmed-issid..pange end valmis!

Tavaline õhtupoolik

Käisin eile koos kahe poisiga Hillstoni kirsifarmi vaatamas. .Üks nendest läkski täna sinna, meie jääme esialgu siiski veel Griffithisse ja ootame oma pakkimistööd.

Käisime ka briti rämpstoitu söömas.. seal kutsusid meid enda lauda kaks austraalia jutukat ja toredat prouat. Tundus, et nad on väga palju  reisinud ja neil on olnud põnevad elud. Austraalia palgad ja pension on ju suurepärased ja see annab võimaluse lihtinimesel ka väga hästi hakkama saada. Eestis võib ennast lolliks rabada ja lõpuks ikka vaesuses elada. Ainuke võimalus on olla lihtsalt meeletult töökas, ärivaistuga ja loov ning ka sellest ei pruugi alati piisata. Ma saan aru, miks noored Eestist lahkuvad, kuigi see on kallis kodumaa. Meie seda veel ei plaani, aga paratamatult paneb sellise asja mõistmine inimese väga keeruliste valikute ette.

Käisime täna piparde ümbert rohtu ära kiskumas.. siin saab ikka uskumatuid töid teha, mille olemasolust  varem aimugi polnud..

Oleme nüüd ennast siin Griffithis sisse seadnud, ega olegi päris kindlad, mis edasi saama hakkab. Eile oli õnneks viimane tööpäev viinamarjapõllul, nii et sellega on nüüd asi korras. Olime vahepeal üpris kurjad hosteli ja kogu olukorra peale ja seetõttu kaalusime erinevaid variante, mida edasi peale hakata.

Esimene variant on vahetada hostelit- siin linnas on üks öömaja veel, mille nimi on Globe ja mis on igas mõttes kõvasti parem.  Teine võimalus on minna Hillstonisse, mis on siit tunniaja kaugusel ja kus on kirsifarmid. Siiski otsustasime esialgu veel oma hostelis mõne aja peatuda ja oodata- järgmine nädal peaks Cherrykingi hooaeg loodetavasti algama ja seetõttu mõtlesime, et ei hakka rapsima ja hoiame pöidlaid, et ümberkaudsed kirsid kiiresti valmis saaksid ja me neid pakendama hakata saaksime. Seda, millal see hetk täpselt saabub, ei tea keegi, aga sinna tööle saaksime ainult enda hosteli kaudu.. 

Peaksin vist üldse põhjendama, miks me Sydneyst, kus kõik oli täiesti imeline, siia kõrbekülla tulime ja miks me farmitööst huvitatud oleme. Austraalias on nimelt selline süsteem, et peab olema 88 farmipäeva tehtud, et oleks võimalus oma aastast viisat pikendada. Me ei tea, kas me jääme siia teiseks aastaks või tuleme tulevikus tagasi, aga igaljuhul on hea jätta see võimalus alles. Teiseks on farmis töötada sellessuhtes hea, et palgad on üldiselt väga kõrged ja kulutused väiksemad. See jätaks meile võimaluse tulevikus oma rahaga  ringi reisida.

Üldiselt pole selliste tööde leidmine raske, meie probleem on ainult see, et siin New South Walesis pole veel enamik hooaegu alanud. Enamasti hakkavad erinevad viljad valmima novembrist ja tipphooaeg algab jaanuarist.  See on ka põhjus, miks meil esialgu tööd veidi raskem oli leida ja miks me pidime seal viinamarjapõllul orjama.  Siiski ei saa sellegi üle nii väga vireleda, sest enamikul, kes seda tööd teevad, on palgad veelgi väiksemad ja viimased päevad me vahetasime põldu, kus taimed olid nooremad ja seetõttu ka töö kergem. 

Muidu on elu selline väikelinlik ja ega siin suurt midagi ei toimu. See nädal käisimegi tööl- hommikul kella kuuest põllule ja kahest-kolmest tagasi. Pärast seda olime väsinud ja ei jaksanudki midagi erilist ette võtta. Üks intrigeerivamaid asju, mida me siin kohanud oleme, on aga saritagumikulaksutajad. Nimelt on juba korduvalt ettetulnud olukord, et jalutame poodi ja üks hetk sõidavad meist jalgrattaga mööda umbes 9-10 aastased poisid,  kes meile täiesti jõust vastu tagumikku virutavad. Nad ilmuvad täiesti ootamatult välja ja me oleme neid märganud tavaliselt alles pärast hoopi. See on ikka päris õudne..

Täna oli esimene vaba päev ja otsustasime, et lähme teeme midagi kasulikku ja külastame kohalikku tervisekeskust. Jõusaal oli päris korralik ja pärast ligunesime tükk aega ka mullivannis. See oli täpselt see, mida me pärast orjapõlve vajasime! Paraku hakkas põhinali pihta siis, kui me pesema läksime. Seal ujulas on nimelt dušid ja naiste riietusruum justkui ühendatud ja sellel hetkel, kui meie ennast pesime, tulid sinna riietusruumi umbes paarkümmend 9 aastast tüdrukut. Nad on siin paraku aga ebanormaalselt häbelikud, ega pese ennast pärast sportimist. Sellel hetkel, kui nad aga meid märkasid, hakkas üks meeletu kihistamine ja näpuga näitamine peale. Kui me veel taipasime, et meie rätikud on nende vahel ja me peame sinna minema, hakkas üks neiuke reaalselt meie ümber hüppama ja näpuga näitama, teised olid kas naerukrampides või lihtsalt šokis. See oli nii naljakas ja kummaline hetk, me põhjustasime neile ilmselgelt lapsepõlve trauma.

Inimesed on siin õnneks toredad ja see teeb ka olemise heaks. Meie hostel ei ole muidu kiita, aga rasked olud ühendavadki. Näiteks põllul, kui kellelgi oli veel vagu lõpetamata, tulid teised  sageli appi, et kõik saaksid valmis. Muidu on ka enamik väga sõbralikud ja sellessuhtes on meil ikka väga vedanud. Homme peaks kuulduste järgi tulema ka BBQ pidu, nii et väike positiivne noot jälle juures.

Internetiga on aga paraku veidi keeruline. Hostelis meil WIFIt pole ja enne käisime McDOnaldsis, mis kahjuks on hetkel remondis. Pärast seda avastaime, et jube tore on naabrite internetti kasutada ja seetõttu istusidki kõik oma laptopidega hosteli ees. Eile oli aga keegi rumal kobinud oma arvutiga otse naabrite maja ette, nii et ka sellel on nüüd kriips peal. Praegu oleme siin raamatukogus, kus peab maksma 1 dollari, et saaks tunnikese internetti kasutada. Eks näis, mis saama hakkab.

Olge tublid ja eks üritame teid ikka oma elukäiguga aeg-ajalt kursis hoida.. 

Sellised olid meie vaod siis viinamarjapõllul. Üks rida oli umbes 800 meetrit ja võttis aega ikka 3-4 tundi (uuel põllul umbes 2 tundi)

Töökindaid ja kääre võib seal ikka mitmeid kuluda. Kõik ostsid ka endale suhteliselt odava varustuse, aga india tropist boss ütles, et peaksime muretsema 75 dollarised käärid, sest need ei lähe katki.. selle eest oleksime pidanud tema põllul umbes poolteist päeva orjama.. Õnneks ei pidanud meie oma kääre ise ostma.

Väga optimistlik Janeli oma tööpäeva alustamas

Kui ma oleks selle postituse teinud eile, oleks see ilmtingimata väga masendav välja kukkunud. Nüüd aga on juba meeleolu natuke parem ja oleme aru saanud, et küll kõik laabub ja paanitseda pole mõtet.. teoorias oleme ikka tugevad, praktikas...mitte nii väga.

Oleme nüüd mõned päevad oma urkas (hostelis) elanud ja nii uskumatu kui see ka pole-hakkab juba natuke kodusemaks muutuma. Ka kööki on viimasel ajal mõnevõrra puhastatud, nii et asjalood polegi enam  tohutult räpased (kuni ilmselt homseni..) Olin algul kindel, et postitan siia palju šokeerivaid pilte meie uuest kodukesest, aga nüüd tundub juba täitsa kena paik olevat.. sellegipoolest usun, et kunagi te neid pilte näete!

Tööga on sellessuhtes enam-vähem, et oleme nüüd kaks päeva rabanud, nii et käed villis. Saime hosteli kaudu ühte veiniistandusse, kus me puid pügame. Muud midagi selle juures väga vinget pole, kui see, et saame aidata kaasa suurepärase joogi valmimisele ja kogume väikseid sandikopikaid. Palk on paraku tõepoolest austraalia palkadega võrreldes väike, aga me teeme seda nii kaua, kui midagi paremat saame. Selle rahaga saame siin vähemalt elada. Me  oleme kanged eesti tüdrukud ja me saame hakkama. Kusjuures, algul selle tööga alustas 25 inimest, aga tänaseks oli alles vaid 9. Kusjuures meie boss on täielik india tropp, kes ei saa aru, et mitte kuidagi ei ole võimalik seal nii palju vagusid ära teha, et piisavalt raha tuleks. Ütleb ainult, et me kõik oleme laisad ja ei viitsi tööd teha. Näitas meile siis oma kõrval olevat india poissi ja ütles, et tema teeb 3 rida päevas- ta on seda teinud aastaid ja keegi meie farmis teda töötamas pole näinud. Igaljuhul, leiame siiski, et see on esialgu parem, kui niisama siin mitte-kuigi-luksuslikus hostelis passida ja raha surnuks lüüa/süüa ja mis kõige vägevam- nägime eile lisaks tuhandetele ämblikutele ja sipelgatele ka kolme kängurupoissi üle vagude kepslemas.

Tegelikult loodab absoluutselt iga inimhing siin tööle saada Cherrykingi. Seal tuleb mässata kirssidega - sorteerida, pakendada jne . Täna said mõned õnnelikud juba alustada, aga enamik liituvad siis, kui marjad kõikjalt austraaliast kohale jõuavad. Ka meile öeldi, et saame sinna kindlalt ja ma väga loodan, et nii see ka on. Kõigile tundub see justkui kullaauk, sest palk on kuuldatavasti imeline ja töö normaalne.  Paraku täielikult usaldada ei julge siin veel kedagi- eks näis. Kui nädala jooksul sinna ei saa, vahetame ilmselt hostelit või otsime midagi ise.

Ma leian siiski, et üldkokkuvõttes on kõik vaid suhtumise küsimus ja seetõttu üritamegi  meie olukorra pigem naljaks pöörata. Tegelikult on siin vahel täitsa tore ka- teised backpackerid on enamasti väga sõbralikud ja abivalmid ning koos saame siin ikka hakkama. Kuigi näiteks meie aasia poisid ütlesid täna, et nendele väga meeldib siin elada. Nad loodavad ka kullaaugule jaole saada, aga on selle heaks juba mitmeid nädalaid oodanud. Aga nad säilitavad ikka optimistlikku meelt ja kihistavad naerda.

Kui me siia saabusime, märkasime kohe, et kõik on meeletud apelsinisõbrad. Näiteks meie toas ootasid siia saabudes lisaks viiele Macile ja rõvedusele ka kolm kotitäit apelsine, mis kuulusid loomulikult meie piludest toakaaslastele. Mõtlesime, et eriti uhke elu ikka- pressivad siin mitu korda päevas mahla ja vaatavad filme.  Mõni tund hiljem saime aga sellele seletuse- keset Griffithit oli mitukümmend apelsinidest kuju- klaverid, kanad, rummipudelid ja traktorid. Paraku olid päris paljud viljad maha kukkunud ja nii käisidki kõik kohalikud neid sealt noppimas. Ka meie läksime oma kotikesega  üks õhtu kohale ja haarasime nii palju, kui mahtus. Õigesti tegime ka, sest järgmiseks päevaks olid kujud kadunud... see oli kõige toredam asi siin kõrbekülakeses..

Aga ei- me oleme kindlad, et varsti läheb siiski kõik ülesmäge ja me hakkame ilusamat elu elama. Ma usun, et kõigel on mingi põhjus ja kaasaarvatud ka sellel, et me siin linnakeses oleme. Ju siis millegipärast peab nii olema ja elu ongi mitmekülgne.. 

Nüüd on lugu selline, et oleme maandunud täielikus paradiisist reaalsesse ellu. Elame nüüd Griffithis, mis on umbes 570 kilomeetri kaugusel Sydneyst ja ööbimine tööhostelis.

Reis siia oli päris põnev. Viimase õhtu veetsime Sydneys korralikult tähistades ning uute inimestega tutvudes. See on nii huvitav ja natuke ka kurb siin, et kogu aeg kohtutakse uute seiklejatega, vahetatakse muljeid ja kogemusi ning iga inimene  jätab justkui mingisuguse jälje.  Mõne aja pärast aga jätkavad kõik oma teed ning suure tõenäosusega ei kohtu enam kunagi.  Õhtu venis päris pikaks ja seetõttu oli hommikul pärast pooleteisttunnist und päris keeruline oma kohvritega teele asuda. Siiski olime tublid ja ei maganudki sisse ning umbes 6.45 astusime Kings Crossi jaama ja astusime oma Sigatüüka rongile ja sõitsime kesklinna. Seal aga selgus, et meie järgmine rong on väljamüüdud ning ainuke võimalus on istuda esimese klassi vagunis. Ega muud midagi üle ei jäänud- maksime 30 dollarit rohkem (rahabossid, nagu me oleme..nali), aga kuna sõit oli pikk, silmad punased ja meie ise magamata, siis oli täitsa mugav ja hea. Viimase otsa sõitsime veel bussiga ja kohal me olimegi. Griffithisse jõudes selgus, et meil pole õrna aimugi, kus meie hostel asuda võiks, aga õnneks on inimesed siin väga meeldivad ning ühed naised otsustasid meid rõõmuga ära visata.

Nüüd aga tabas meid šokk. Olime varemgi kuulnud, et siinsed hostelid on peldikud, aga uhkest suurlinnast siia jõudes oli see ikka paras hoop. Oma tuppa sisenedes selgus, et oleme jälle segaruumis, aga toakaaslaseid ei paistnud sellel hetkel kuskil. Oli ainult täielik seapesa, tolmurullid ja umbes 5 MACi arvutit. Hiljem selgus, et meie toas on veel ka kaks rootsi tüdrukut, üks natuke kummaline saksa noormees ja mingid aasia poisid.  Igaljuhul, meie tuba oli täielik paradiis kui seda köögiga võrrelda. Me ei ootagi siin mingisugust luksust, aga see, mis seal toimub, on lihtsalt rõve. Täna hommikul meil polnud näiteks kohtagi, kuhu oma kott panna, sest kõik oli lihtsalt nii räpane. Paistab lihtsalt, et kõik need 70 inimest, kes seal elavad, paistavad arvavat, et kuna kõik on niigi jube, siis võivad ka nemad oma rasvased potid ja pannid igalepoole vedelema jätta. 

Ka tööga on lood natuke veel segased. Paistab, et apelsinikorjamist, mida nad meile suure suuga lubasid, praegu ei tule, aga mingeid tööotsi nad ikkagi pakuvad. Siiski on hostelis päris palju inimesi, kes on näiteks kaks nädalat või lausa kuu passinud, sest ükski töö ei ole neile piisavalt hea ja nad ootavad, kuni keegi tooks neile midagi kullakandikuga ette. Meie otsustasime, et oleme ise väga hakkajad ja käime hostelitöötajatele kas või iga päev peale, sest see on nende asi meile midagi leida. Töna jalutasime natuke ka linna peal ringi ja otsustasime vastutulijatelt küsida, äkki keegi teab midagi soovitada. Üks mees rääkis meile ühest kanafarmist, kuhu on aastaringselt töötajaid vaja, nii et kui midagi muud ei leia, üritame sinna saada.

Internetti samuti meie hostelis pole, nii et peame käima jälle siin McDonaldsis. Loodan teid siiski võimalike uuendustega kursis hoida! Elu on seiklus, nii et me tegelikult ei kurda!

Varsti loodan teid ka piltidega kostitada, sest see on midagi, mida tasub näha!

See on lihtsalt nii sürreaalne, kui on võimalus jalutada kõige imelisemasse sadamasse  Cirqual  Quaile kõigest poole tunniga. Jalutuskäik ise on nii kaunis ja kulgeb mööda mereäärt kõige vägevamas pargis, kus ma eales olnud olen,  nii et aeg läheb lausa lennates. Õues on päiksepaisteline ja soe ilm ning kõrvus kostub suurepärane muusika. Kõik on kuidagi nii lihtne ja hea. Kusjuures, sel hetkel, kui ma jõudsin ooperimajani, hakkas mu kõrvaklappidest täiesti juhuslikult kõlama Mari Pokineni „Paradiis“. Mõtlesin, et kui  kui see pole õnn, siis ma ei kujuta ette, mis on. Raske on kujutada midagi fantastilisemat- võib-olla ainult see, kui saaksin seda kõike teiega ka päriselt jagada. Täiesti imeline pärastlõuna.

Eile õhtul käisime ekskursioonil, mis oli The rocks linnaosa kohta. See on üks vanimaid  ja kuna Austraalia on paik, kuhu inglased saatsid kunagi vange, siis enamik süüdimõistetuid elasid just seal.
Meil oli sama giid, kes eelmine kord linnaekskursioonilgi ja teate- kui te olete näinud  Scooby-Doo´d, siis see giid on täpselt nagu Shaggy. Tal on isegi sarnane roheline t-särk. (Üldse siin kõik kipuvad meenutama kedagi: ma võin mürki võtta, et minu hostelis töötab Sheldon Cooper  The big bang Theoryst ja meie eelmises hostelis oli üks koristaja, kes oli täpselt Inetu Betty ja multikategelane Daria ristsugutis). Igaljuhul, ta oli taaskord väga entusiastlik ja vägev, paraku taipasime me vahetult enne ekskursiooni, et meil pole kummalgi absoluutselt sularaha. Need tuurid on nimelt sellised, et  ei maksa konkreetselt midagi, aga pärast jäetakse tippi. See oli väga piinlik, aga lõpuks me leppisime kokku, et viime talle ühe eesti šokolaadi. Ta tundus väga õnnelik.

Täna ajasime oma viimased olulised asjad korda- saime kätte oma Tax file numbrid ja Janeli kohvri ja veetsime päeva kultuurselt külastades Sydney kaasaegsekunsti muuseumit. Nüüd lähme varsti välja ja teeme oma siinolekule ilusa lõpu.. hommikul peame hostelist juba umbes pool seitse lahkuma ja rongi peale minema, et sõita maale ja hakata seal tööd rabama. Me oleme päris põnevil, aga samas on natuke ka kahju, sest Sydney on imeline linn. Ma loodan, et meie uues elupaigas on ka mingisugused interneti võimalused, sest tahaks teid ju ikkagi kursis hoida..

Otsustasin, et kirjutan teile ka natuke nendest kohtadest, millest me praegu nii tihti möödume ja jagan natuke huvitamat infot, kui võib-olla see, kust kauplusest me oma lõunasöögi ostsime..

Harbour bridge.

• Valmis 1932 ja see seob Sydney kesklinna ja põhjapoolset elurajooni, mida varem ühendas vaid praamiliiklus. 
• Sillakaar on 503 meetrit ja seda ületab päevas 150 000 sõidukit.
• Põhimõtteliselt on võimalik ka kaarele ronida, aga see on 3,5 tunnine ettevõtmine ja meie praegu veel rahaga ei priiska.
•  Silda ehitasid 1400 töölist, kellest 16 sai tööõnnetuses surma.
• Avatseremoonia rikkus ära üks rojalist, kes ratsutas ootamatult ette ja lõikas lindi ise maha. Ta ütles, et teeb seda Impeeriumi auks. Pärast seda pandi uued lindid ja korraldati uus „ametlik“ tseremoonia.

Ooperimaja

• Seal hoones on palju omavahel ühendatud teatri-ja kontserdisaale.
• Ehitamine kestis kokku 14 aastat ja see valmis 1973.
•  Kusjuures, enne siia tulekut kuulsin tõesti sündinud lugu, kuidas keegi oli oma Working Holiday Visaga tõepoolest lõpetanud Sydney ooperimaja sümfooniaorkestris.. päris võimas!

Siia saarele viidi omal ajal kriminaale surema..  

Nüüd veel natuke niisama pilte meie viimastest päevadest:

Jalutasime pargis ja kohtusime ühe huvitava elukaga.. Austraalia raamat väidab, et tegu on kuskusiga.

Oleme nüüd oma kilekottide ja kohvritega maandunud Jolly Swagmani hostelisse. Siiatulek oli päris naljakas:  kuna Janeli kohver on paranduses, oli ta oma asjad sokutanud umbes nelja-viite kilekotti ja  kuna mina otsustasin suruda Eestis oma asjad suhteliselt väiksesse kohvrisse oli ka minul käes veel lisaks 3 kotti ning kui me lõpuks kohale jõudsime, oli terve hosteli ukseesine meie asju täis.  Õues oli meeletult palav ja kogu protseduur oli üpris raske, aga samas  äärmiselt halenaljakas.

Jolly Swagman on aga väga tore. See ei näe küll nii kodune välja kui meie eelmine HQ Backpackers, aga on seevastu tunduvamalt odavam ja ka sotsiaalsem. Igal õhtul korraldatakse ühiseid väljaminekuid ja enamasti on nendes ka tasuta sissepääs ning tervitusjook. Ka meie käisime üks päev siinse seltskonnaga väljas, ja oli päris tore. Praegu elame segatoas ja siin pole küll tasuta piiramatult wifit (aga maksime väikse summa ja nüüd saame 5 tundi ikkagi kasutada), aga võib-olla ongi nii hea. Lisaks on inimesed siin äärmiselt sõbralikud ja aitavad kõikvõimalikes küsimustes.

Muidu on meie viimased päevad olnud jällegi teguderikkad. Üleeile hommikul oli meil niisiis kolimine ja uue eluga tutvumine ning päevapoole jalutasime oma lemmikpark  Domainis ja nautisime imekaunist suveilma. Pärast põikasime ka National Libraryst läbi ja see oli tõesti veidi suurem kui Keila linnaraamatukogu. Õhtul võtsime jõuvarud kokku ja läksime välja- käisime baarides ja nautisime ilusat või natuke jubedamat karaoket. Ise imekombel laulma ei läinudki...

Teisipäev  oli meil ligikaudu 30 kraadi ja seetõttu otsustasime, et  ei saa olla Sydneys ja jätta külastamata mõnda imekaunist randa. Valisime välja kuulsa Bondi beachi, mis on väga menukas nii turistide kui kohalike, nii surfarite kui piknikupidajate seas. Tegime oma elu esimesed ookeanisuplused ja nautisime metsikuid laineid ning kuuma päikest. On küll natuke õel, aga tõepoolest tuli vahepeal meelde see, et Eestis on parajasti hommik ja inimesed tõusevad üles, et töö- ja koolipoole vantsida. Meie aga püüame siin veel paradiisi nautida, nii kaua kuni oma teed farmi poole seame ja apelsine korjama hakkame.

Ilmselt reedel istumegi rongi või bussi peale ja kihutame 500 kilomeetri kaugusele Griffithisse. Me oleme sinna korduvalt helistanud ja  nad on lubanud, et tööd kindlasti on ja mitte vähe. Töö pidi siis esialgu olema apelsinide korjamine ja hiljem nende pakkimine. Peame peatume  esialgu tööhostelis, mis ei ole kindlasti nii mõnus, kui Sydney ööbimiskohad, aga eks saab hakkama. Natuke on ikka hirm selle tundmatuse osas, aga ma usun, et kõik laabub ja läheb ikkagi hästi.

Nagu ma ennist mainisin,  tellisime me endale 5 tundi internetti. Tundub päris piisav kolmeks päevaks, aga paraku kasutasin sellest eile juba umbes pool ära. Kõige esimeses postituses kirjutasin kunagi, et Austraalia on hea riik, sest bürokraatiat on vähem kui mujal. Ilmselgelt sõnusin ma midagi ära, sest just selliste toimingutega ma eilsel õhtul paaniliselt tegelesingi. Niisiis, kandsin enda raha swedbanka kontolt  austraalia panka üle, aga hiljem taipasin, et olin unustanud kontonumbris ühe olulise BSB numbri, mis on rahvusvahelistel tehingutel tähtis.Loomulikult läksin äärmiselt närvi  ja helistasin paaniliselt swedbanka. Paraku pole levi siin väga hea ja seetõttu pidin oma pikka juttu rääkima järjest kolmele erinevale töötajale. Kõigele lisaks taipasin, et olin ühe väga olulisele PIN koodi Keilasse oma tuppa unustanud. Ilma selleta ma ei saa siin kuidagi hakkama ja kuna ma ei mäletanud ka täpselt, kuhu see mu toas jäi, olin üpris paanikas. Õnneks saatis isa täna öösel sõnumi, et leidis selle üles ja taaskord olid tagajärjeks ainult kaotatud närvirakud. 

On järjekordselt möödunud kaks äärmiselt muljeterohket päeva. Eile käisime näiteks kolmetunnisel tasuta ekskursioonil, kus saime ära näha kõikvõimalikud vaatamisväärsused, millest osasi olime juba varem näinud, aga enamikega tutvusime esmakordselt. Jalutasime Hyde pargis, vaatasime kuulsa silla üle, katsusime ooperimaja  ja nautisime kirevat elu Circular Quail. Giid oli suurepärane ja optimistlik ning rääkis väga elavalt ja põnevalt kõigest.

Hyde park

 See pilt ja hetk on lihtsalt nii sürrealistlik, et raske on sõnu leida.. Olime siis Cirqular Quail, mis on imekaunis sadam ja seal seisis see salapärane hõbedane mees. Kuna kõikjal oli näha erinevaid muusikuid ja trikitajaid, siis küsis Janeli minult, kui me seda meest silmasime, et "noh, teeb ka midagi või niisama passib siin?" Selle aja peale oli see onu meid juba märganud ja kutsus Janelit rõõmsalt enda juurde. Julgustasin siis teda kaasa ja olin valmis juba oma digikaga pilti tegema. Janelile suruti mingisugused lilled kätte ja see oli lihtsalt niii koomiline. Paraku olukord sellega ei lõppenud! Kui foto tehtud sai, kutsus see mees ka mind väga entusiastlikult enda juurde. Me ei kavatsenudki mingisugust suurt raha talle anda, aga kuna tuju oli hea, siis loomulikult läksin. Kohe kui olin tema kõrvale seisnud, hakkas ta mulle kõikvõimalikke kardinaid ja linasid ümber panema. Ma ütlesin talle kogu aeg, et " aitab-aitab.. väga hea on juba", aga ta ei kavatsenudki nii vähesega leppida. Toppis mulle veel mingisuguse pärja pähe, lilled kätte ning pani valge lina ümber. Ma lihtsalt surin sisemiselt naeru kätte ja  ei olnud sealjuures ainus! Selle tsirkuse peale oli kogunenud sinna juba päris palju rahvast, kes kõik seda rõõmuga pealt vaatasid. Keegi küsis veel kaugelt, et "isn´t she gorgeous?" Kui me lõpuks need pildid tehtud saime, andsime talle natuke hõbedat ja suundusime naerukrampides ooperimaja suunas. 

See on lihtsalt vapustav koht, kus jalutada! Muide, samal ajal tehti seal ooperimaja esimesel korrusel,millel olid klaasseinad, mingisuguste pulmade ettevalmistusi. Kas poleks imeline sellises kohas abielluda?

Nägime seal ka kohalikku Jack Sparrow´, kes oma trikkide ja vaimukustega rahva meelt lahutas.

Täna käisime kõige pealt hiinaaias, kus paari päeva eest toimusid filmivõtted. Seal oli väga ilus- jalutasime ringi ja lõpuks peatusime ka ühes teemajas, kus jõime õiget hiina teed, millega nimi kõlas umbes nagu šhishuššeu. Külastasime taaskord ka Paddy`s marketit, kust ostsime süüa ja vaatasime kõike muud, mida maailm pakub. Lisaks kõigele muule põnevale on seal  ka meeletult Angry Birdsi asju - kellad, mütsid, aluspüksid jne. Uskumatu, kuhu see soomlaste mobiilimäng ka jõudnud poleks...

Õhtul, kui Janeli tublilt jooksmas käis, otsisin mina endale kesklinna kaubanduskeskusest uusi sandaale. Hästi huvitav on siin linnas ( nagu ilmselt mitmetes suurlinnades) see, et hiiglaslikud kaubanduskeskused on peidetud täiesti ettearvamatutesse kohtadesse. Mõtled, et astud väiksesse kingapoodi või kohvriparandusse , aga lõpuks satud meeletult suurde ostukeskusesse, mis asub enamjaolt kuskil maa-all.

Homme ootab meid aga ees kolime. Liigume siit kodusest HQ Backpackersist ühte teise hostelisse, mis asub samal tänaval siin Kings Crossil. Teeme seda seetõttu, et teine elamiskoht on tunduvalt odavamam ja oleks kasulik igaksjuhuks natuke raha kokku hoida. Ma arvan, et kogu see protseduur tuleb äärmiselt koomiline, sest Janeli kohver on ju paranduses ja ta peab kõik oma asjad kilekottidega kohale tassima. Neid asju ei ole just väga vähe! Igaljuhul, loodame, et ka uus elukoht on sama puhas, mõnus ja hea..

Siin kesklinnas on üks koht, kus esinevad kogu aeg erinevad muusikud. Täna mängis üks väike poiss viiulit.