I wish I had a mango tree

Oleme nüüd oma kilekottide ja kohvritega maandunud Jolly Swagmani hostelisse. Siiatulek oli päris naljakas:  kuna Janeli kohver on paranduses, oli ta oma asjad sokutanud umbes nelja-viite kilekotti ja  kuna mina otsustasin suruda Eestis oma asjad suhteliselt väiksesse kohvrisse oli ka minul käes veel lisaks 3 kotti ning kui me lõpuks kohale jõudsime, oli terve hosteli ukseesine meie asju täis.  Õues oli meeletult palav ja kogu protseduur oli üpris raske, aga samas  äärmiselt halenaljakas.

Jolly Swagman on aga väga tore. See ei näe küll nii kodune välja kui meie eelmine HQ Backpackers, aga on seevastu tunduvamalt odavam ja ka sotsiaalsem. Igal õhtul korraldatakse ühiseid väljaminekuid ja enamasti on nendes ka tasuta sissepääs ning tervitusjook. Ka meie käisime üks päev siinse seltskonnaga väljas, ja oli päris tore. Praegu elame segatoas ja siin pole küll tasuta piiramatult wifit (aga maksime väikse summa ja nüüd saame 5 tundi ikkagi kasutada), aga võib-olla ongi nii hea. Lisaks on inimesed siin äärmiselt sõbralikud ja aitavad kõikvõimalikes küsimustes.

Muidu on meie viimased päevad olnud jällegi teguderikkad. Üleeile hommikul oli meil niisiis kolimine ja uue eluga tutvumine ning päevapoole jalutasime oma lemmikpark  Domainis ja nautisime imekaunist suveilma. Pärast põikasime ka National Libraryst läbi ja see oli tõesti veidi suurem kui Keila linnaraamatukogu. Õhtul võtsime jõuvarud kokku ja läksime välja- käisime baarides ja nautisime ilusat või natuke jubedamat karaoket. Ise imekombel laulma ei läinudki...

Teisipäev  oli meil ligikaudu 30 kraadi ja seetõttu otsustasime, et  ei saa olla Sydneys ja jätta külastamata mõnda imekaunist randa. Valisime välja kuulsa Bondi beachi, mis on väga menukas nii turistide kui kohalike, nii surfarite kui piknikupidajate seas. Tegime oma elu esimesed ookeanisuplused ja nautisime metsikuid laineid ning kuuma päikest. On küll natuke õel, aga tõepoolest tuli vahepeal meelde see, et Eestis on parajasti hommik ja inimesed tõusevad üles, et töö- ja koolipoole vantsida. Meie aga püüame siin veel paradiisi nautida, nii kaua kuni oma teed farmi poole seame ja apelsine korjama hakkame.

Ilmselt reedel istumegi rongi või bussi peale ja kihutame 500 kilomeetri kaugusele Griffithisse. Me oleme sinna korduvalt helistanud ja  nad on lubanud, et tööd kindlasti on ja mitte vähe. Töö pidi siis esialgu olema apelsinide korjamine ja hiljem nende pakkimine. Peame peatume  esialgu tööhostelis, mis ei ole kindlasti nii mõnus, kui Sydney ööbimiskohad, aga eks saab hakkama. Natuke on ikka hirm selle tundmatuse osas, aga ma usun, et kõik laabub ja läheb ikkagi hästi.

Nagu ma ennist mainisin,  tellisime me endale 5 tundi internetti. Tundub päris piisav kolmeks päevaks, aga paraku kasutasin sellest eile juba umbes pool ära. Kõige esimeses postituses kirjutasin kunagi, et Austraalia on hea riik, sest bürokraatiat on vähem kui mujal. Ilmselgelt sõnusin ma midagi ära, sest just selliste toimingutega ma eilsel õhtul paaniliselt tegelesingi. Niisiis, kandsin enda raha swedbanka kontolt  austraalia panka üle, aga hiljem taipasin, et olin unustanud kontonumbris ühe olulise BSB numbri, mis on rahvusvahelistel tehingutel tähtis.Loomulikult läksin äärmiselt närvi  ja helistasin paaniliselt swedbanka. Paraku pole levi siin väga hea ja seetõttu pidin oma pikka juttu rääkima järjest kolmele erinevale töötajale. Kõigele lisaks taipasin, et olin ühe väga olulisele PIN koodi Keilasse oma tuppa unustanud. Ilma selleta ma ei saa siin kuidagi hakkama ja kuna ma ei mäletanud ka täpselt, kuhu see mu toas jäi, olin üpris paanikas. Õnneks saatis isa täna öösel sõnumi, et leidis selle üles ja taaskord olid tagajärjeks ainult kaotatud närvirakud.