Kui ma oleks selle postituse teinud eile, oleks see ilmtingimata väga masendav välja kukkunud. Nüüd aga on juba meeleolu natuke parem ja oleme aru saanud, et küll kõik laabub ja paanitseda pole mõtet.. teoorias oleme ikka tugevad, praktikas...mitte nii väga.

Oleme nüüd mõned päevad oma urkas (hostelis) elanud ja nii uskumatu kui see ka pole-hakkab juba natuke kodusemaks muutuma. Ka kööki on viimasel ajal mõnevõrra puhastatud, nii et asjalood polegi enam  tohutult räpased (kuni ilmselt homseni..) Olin algul kindel, et postitan siia palju šokeerivaid pilte meie uuest kodukesest, aga nüüd tundub juba täitsa kena paik olevat.. sellegipoolest usun, et kunagi te neid pilte näete!

Tööga on sellessuhtes enam-vähem, et oleme nüüd kaks päeva rabanud, nii et käed villis. Saime hosteli kaudu ühte veiniistandusse, kus me puid pügame. Muud midagi selle juures väga vinget pole, kui see, et saame aidata kaasa suurepärase joogi valmimisele ja kogume väikseid sandikopikaid. Palk on paraku tõepoolest austraalia palkadega võrreldes väike, aga me teeme seda nii kaua, kui midagi paremat saame. Selle rahaga saame siin vähemalt elada. Me  oleme kanged eesti tüdrukud ja me saame hakkama. Kusjuures, algul selle tööga alustas 25 inimest, aga tänaseks oli alles vaid 9. Kusjuures meie boss on täielik india tropp, kes ei saa aru, et mitte kuidagi ei ole võimalik seal nii palju vagusid ära teha, et piisavalt raha tuleks. Ütleb ainult, et me kõik oleme laisad ja ei viitsi tööd teha. Näitas meile siis oma kõrval olevat india poissi ja ütles, et tema teeb 3 rida päevas- ta on seda teinud aastaid ja keegi meie farmis teda töötamas pole näinud. Igaljuhul, leiame siiski, et see on esialgu parem, kui niisama siin mitte-kuigi-luksuslikus hostelis passida ja raha surnuks lüüa/süüa ja mis kõige vägevam- nägime eile lisaks tuhandetele ämblikutele ja sipelgatele ka kolme kängurupoissi üle vagude kepslemas.

Tegelikult loodab absoluutselt iga inimhing siin tööle saada Cherrykingi. Seal tuleb mässata kirssidega - sorteerida, pakendada jne . Täna said mõned õnnelikud juba alustada, aga enamik liituvad siis, kui marjad kõikjalt austraaliast kohale jõuavad. Ka meile öeldi, et saame sinna kindlalt ja ma väga loodan, et nii see ka on. Kõigile tundub see justkui kullaauk, sest palk on kuuldatavasti imeline ja töö normaalne.  Paraku täielikult usaldada ei julge siin veel kedagi- eks näis. Kui nädala jooksul sinna ei saa, vahetame ilmselt hostelit või otsime midagi ise.

Ma leian siiski, et üldkokkuvõttes on kõik vaid suhtumise küsimus ja seetõttu üritamegi  meie olukorra pigem naljaks pöörata. Tegelikult on siin vahel täitsa tore ka- teised backpackerid on enamasti väga sõbralikud ja abivalmid ning koos saame siin ikka hakkama. Kuigi näiteks meie aasia poisid ütlesid täna, et nendele väga meeldib siin elada. Nad loodavad ka kullaaugule jaole saada, aga on selle heaks juba mitmeid nädalaid oodanud. Aga nad säilitavad ikka optimistlikku meelt ja kihistavad naerda.

Kui me siia saabusime, märkasime kohe, et kõik on meeletud apelsinisõbrad. Näiteks meie toas ootasid siia saabudes lisaks viiele Macile ja rõvedusele ka kolm kotitäit apelsine, mis kuulusid loomulikult meie piludest toakaaslastele. Mõtlesime, et eriti uhke elu ikka- pressivad siin mitu korda päevas mahla ja vaatavad filme.  Mõni tund hiljem saime aga sellele seletuse- keset Griffithit oli mitukümmend apelsinidest kuju- klaverid, kanad, rummipudelid ja traktorid. Paraku olid päris paljud viljad maha kukkunud ja nii käisidki kõik kohalikud neid sealt noppimas. Ka meie läksime oma kotikesega  üks õhtu kohale ja haarasime nii palju, kui mahtus. Õigesti tegime ka, sest järgmiseks päevaks olid kujud kadunud... see oli kõige toredam asi siin kõrbekülakeses..

Aga ei- me oleme kindlad, et varsti läheb siiski kõik ülesmäge ja me hakkame ilusamat elu elama. Ma usun, et kõigel on mingi põhjus ja kaasaarvatud ka sellel, et me siin linnakeses oleme. Ju siis millegipärast peab nii olema ja elu ongi mitmekülgne.. 

Nüüd on lugu selline, et oleme maandunud täielikus paradiisist reaalsesse ellu. Elame nüüd Griffithis, mis on umbes 570 kilomeetri kaugusel Sydneyst ja ööbimine tööhostelis.

Reis siia oli päris põnev. Viimase õhtu veetsime Sydneys korralikult tähistades ning uute inimestega tutvudes. See on nii huvitav ja natuke ka kurb siin, et kogu aeg kohtutakse uute seiklejatega, vahetatakse muljeid ja kogemusi ning iga inimene  jätab justkui mingisuguse jälje.  Mõne aja pärast aga jätkavad kõik oma teed ning suure tõenäosusega ei kohtu enam kunagi.  Õhtu venis päris pikaks ja seetõttu oli hommikul pärast pooleteisttunnist und päris keeruline oma kohvritega teele asuda. Siiski olime tublid ja ei maganudki sisse ning umbes 6.45 astusime Kings Crossi jaama ja astusime oma Sigatüüka rongile ja sõitsime kesklinna. Seal aga selgus, et meie järgmine rong on väljamüüdud ning ainuke võimalus on istuda esimese klassi vagunis. Ega muud midagi üle ei jäänud- maksime 30 dollarit rohkem (rahabossid, nagu me oleme..nali), aga kuna sõit oli pikk, silmad punased ja meie ise magamata, siis oli täitsa mugav ja hea. Viimase otsa sõitsime veel bussiga ja kohal me olimegi. Griffithisse jõudes selgus, et meil pole õrna aimugi, kus meie hostel asuda võiks, aga õnneks on inimesed siin väga meeldivad ning ühed naised otsustasid meid rõõmuga ära visata.

Nüüd aga tabas meid šokk. Olime varemgi kuulnud, et siinsed hostelid on peldikud, aga uhkest suurlinnast siia jõudes oli see ikka paras hoop. Oma tuppa sisenedes selgus, et oleme jälle segaruumis, aga toakaaslaseid ei paistnud sellel hetkel kuskil. Oli ainult täielik seapesa, tolmurullid ja umbes 5 MACi arvutit. Hiljem selgus, et meie toas on veel ka kaks rootsi tüdrukut, üks natuke kummaline saksa noormees ja mingid aasia poisid.  Igaljuhul, meie tuba oli täielik paradiis kui seda köögiga võrrelda. Me ei ootagi siin mingisugust luksust, aga see, mis seal toimub, on lihtsalt rõve. Täna hommikul meil polnud näiteks kohtagi, kuhu oma kott panna, sest kõik oli lihtsalt nii räpane. Paistab lihtsalt, et kõik need 70 inimest, kes seal elavad, paistavad arvavat, et kuna kõik on niigi jube, siis võivad ka nemad oma rasvased potid ja pannid igalepoole vedelema jätta. 

Ka tööga on lood natuke veel segased. Paistab, et apelsinikorjamist, mida nad meile suure suuga lubasid, praegu ei tule, aga mingeid tööotsi nad ikkagi pakuvad. Siiski on hostelis päris palju inimesi, kes on näiteks kaks nädalat või lausa kuu passinud, sest ükski töö ei ole neile piisavalt hea ja nad ootavad, kuni keegi tooks neile midagi kullakandikuga ette. Meie otsustasime, et oleme ise väga hakkajad ja käime hostelitöötajatele kas või iga päev peale, sest see on nende asi meile midagi leida. Töna jalutasime natuke ka linna peal ringi ja otsustasime vastutulijatelt küsida, äkki keegi teab midagi soovitada. Üks mees rääkis meile ühest kanafarmist, kuhu on aastaringselt töötajaid vaja, nii et kui midagi muud ei leia, üritame sinna saada.

Internetti samuti meie hostelis pole, nii et peame käima jälle siin McDonaldsis. Loodan teid siiski võimalike uuendustega kursis hoida! Elu on seiklus, nii et me tegelikult ei kurda!

Varsti loodan teid ka piltidega kostitada, sest see on midagi, mida tasub näha!

See on lihtsalt nii sürreaalne, kui on võimalus jalutada kõige imelisemasse sadamasse  Cirqual  Quaile kõigest poole tunniga. Jalutuskäik ise on nii kaunis ja kulgeb mööda mereäärt kõige vägevamas pargis, kus ma eales olnud olen,  nii et aeg läheb lausa lennates. Õues on päiksepaisteline ja soe ilm ning kõrvus kostub suurepärane muusika. Kõik on kuidagi nii lihtne ja hea. Kusjuures, sel hetkel, kui ma jõudsin ooperimajani, hakkas mu kõrvaklappidest täiesti juhuslikult kõlama Mari Pokineni „Paradiis“. Mõtlesin, et kui  kui see pole õnn, siis ma ei kujuta ette, mis on. Raske on kujutada midagi fantastilisemat- võib-olla ainult see, kui saaksin seda kõike teiega ka päriselt jagada. Täiesti imeline pärastlõuna.

Eile õhtul käisime ekskursioonil, mis oli The rocks linnaosa kohta. See on üks vanimaid  ja kuna Austraalia on paik, kuhu inglased saatsid kunagi vange, siis enamik süüdimõistetuid elasid just seal.
Meil oli sama giid, kes eelmine kord linnaekskursioonilgi ja teate- kui te olete näinud  Scooby-Doo´d, siis see giid on täpselt nagu Shaggy. Tal on isegi sarnane roheline t-särk. (Üldse siin kõik kipuvad meenutama kedagi: ma võin mürki võtta, et minu hostelis töötab Sheldon Cooper  The big bang Theoryst ja meie eelmises hostelis oli üks koristaja, kes oli täpselt Inetu Betty ja multikategelane Daria ristsugutis). Igaljuhul, ta oli taaskord väga entusiastlik ja vägev, paraku taipasime me vahetult enne ekskursiooni, et meil pole kummalgi absoluutselt sularaha. Need tuurid on nimelt sellised, et  ei maksa konkreetselt midagi, aga pärast jäetakse tippi. See oli väga piinlik, aga lõpuks me leppisime kokku, et viime talle ühe eesti šokolaadi. Ta tundus väga õnnelik.

Täna ajasime oma viimased olulised asjad korda- saime kätte oma Tax file numbrid ja Janeli kohvri ja veetsime päeva kultuurselt külastades Sydney kaasaegsekunsti muuseumit. Nüüd lähme varsti välja ja teeme oma siinolekule ilusa lõpu.. hommikul peame hostelist juba umbes pool seitse lahkuma ja rongi peale minema, et sõita maale ja hakata seal tööd rabama. Me oleme päris põnevil, aga samas on natuke ka kahju, sest Sydney on imeline linn. Ma loodan, et meie uues elupaigas on ka mingisugused interneti võimalused, sest tahaks teid ju ikkagi kursis hoida..

Otsustasin, et kirjutan teile ka natuke nendest kohtadest, millest me praegu nii tihti möödume ja jagan natuke huvitamat infot, kui võib-olla see, kust kauplusest me oma lõunasöögi ostsime..

Harbour bridge.

• Valmis 1932 ja see seob Sydney kesklinna ja põhjapoolset elurajooni, mida varem ühendas vaid praamiliiklus. 
• Sillakaar on 503 meetrit ja seda ületab päevas 150 000 sõidukit.
• Põhimõtteliselt on võimalik ka kaarele ronida, aga see on 3,5 tunnine ettevõtmine ja meie praegu veel rahaga ei priiska.
•  Silda ehitasid 1400 töölist, kellest 16 sai tööõnnetuses surma.
• Avatseremoonia rikkus ära üks rojalist, kes ratsutas ootamatult ette ja lõikas lindi ise maha. Ta ütles, et teeb seda Impeeriumi auks. Pärast seda pandi uued lindid ja korraldati uus „ametlik“ tseremoonia.

Ooperimaja

• Seal hoones on palju omavahel ühendatud teatri-ja kontserdisaale.
• Ehitamine kestis kokku 14 aastat ja see valmis 1973.
•  Kusjuures, enne siia tulekut kuulsin tõesti sündinud lugu, kuidas keegi oli oma Working Holiday Visaga tõepoolest lõpetanud Sydney ooperimaja sümfooniaorkestris.. päris võimas!

Siia saarele viidi omal ajal kriminaale surema..  

Nüüd veel natuke niisama pilte meie viimastest päevadest:

Jalutasime pargis ja kohtusime ühe huvitava elukaga.. Austraalia raamat väidab, et tegu on kuskusiga.

Oleme nüüd oma kilekottide ja kohvritega maandunud Jolly Swagmani hostelisse. Siiatulek oli päris naljakas:  kuna Janeli kohver on paranduses, oli ta oma asjad sokutanud umbes nelja-viite kilekotti ja  kuna mina otsustasin suruda Eestis oma asjad suhteliselt väiksesse kohvrisse oli ka minul käes veel lisaks 3 kotti ning kui me lõpuks kohale jõudsime, oli terve hosteli ukseesine meie asju täis.  Õues oli meeletult palav ja kogu protseduur oli üpris raske, aga samas  äärmiselt halenaljakas.

Jolly Swagman on aga väga tore. See ei näe küll nii kodune välja kui meie eelmine HQ Backpackers, aga on seevastu tunduvamalt odavam ja ka sotsiaalsem. Igal õhtul korraldatakse ühiseid väljaminekuid ja enamasti on nendes ka tasuta sissepääs ning tervitusjook. Ka meie käisime üks päev siinse seltskonnaga väljas, ja oli päris tore. Praegu elame segatoas ja siin pole küll tasuta piiramatult wifit (aga maksime väikse summa ja nüüd saame 5 tundi ikkagi kasutada), aga võib-olla ongi nii hea. Lisaks on inimesed siin äärmiselt sõbralikud ja aitavad kõikvõimalikes küsimustes.

Muidu on meie viimased päevad olnud jällegi teguderikkad. Üleeile hommikul oli meil niisiis kolimine ja uue eluga tutvumine ning päevapoole jalutasime oma lemmikpark  Domainis ja nautisime imekaunist suveilma. Pärast põikasime ka National Libraryst läbi ja see oli tõesti veidi suurem kui Keila linnaraamatukogu. Õhtul võtsime jõuvarud kokku ja läksime välja- käisime baarides ja nautisime ilusat või natuke jubedamat karaoket. Ise imekombel laulma ei läinudki...

Teisipäev  oli meil ligikaudu 30 kraadi ja seetõttu otsustasime, et  ei saa olla Sydneys ja jätta külastamata mõnda imekaunist randa. Valisime välja kuulsa Bondi beachi, mis on väga menukas nii turistide kui kohalike, nii surfarite kui piknikupidajate seas. Tegime oma elu esimesed ookeanisuplused ja nautisime metsikuid laineid ning kuuma päikest. On küll natuke õel, aga tõepoolest tuli vahepeal meelde see, et Eestis on parajasti hommik ja inimesed tõusevad üles, et töö- ja koolipoole vantsida. Meie aga püüame siin veel paradiisi nautida, nii kaua kuni oma teed farmi poole seame ja apelsine korjama hakkame.

Ilmselt reedel istumegi rongi või bussi peale ja kihutame 500 kilomeetri kaugusele Griffithisse. Me oleme sinna korduvalt helistanud ja  nad on lubanud, et tööd kindlasti on ja mitte vähe. Töö pidi siis esialgu olema apelsinide korjamine ja hiljem nende pakkimine. Peame peatume  esialgu tööhostelis, mis ei ole kindlasti nii mõnus, kui Sydney ööbimiskohad, aga eks saab hakkama. Natuke on ikka hirm selle tundmatuse osas, aga ma usun, et kõik laabub ja läheb ikkagi hästi.

Nagu ma ennist mainisin,  tellisime me endale 5 tundi internetti. Tundub päris piisav kolmeks päevaks, aga paraku kasutasin sellest eile juba umbes pool ära. Kõige esimeses postituses kirjutasin kunagi, et Austraalia on hea riik, sest bürokraatiat on vähem kui mujal. Ilmselgelt sõnusin ma midagi ära, sest just selliste toimingutega ma eilsel õhtul paaniliselt tegelesingi. Niisiis, kandsin enda raha swedbanka kontolt  austraalia panka üle, aga hiljem taipasin, et olin unustanud kontonumbris ühe olulise BSB numbri, mis on rahvusvahelistel tehingutel tähtis.Loomulikult läksin äärmiselt närvi  ja helistasin paaniliselt swedbanka. Paraku pole levi siin väga hea ja seetõttu pidin oma pikka juttu rääkima järjest kolmele erinevale töötajale. Kõigele lisaks taipasin, et olin ühe väga olulisele PIN koodi Keilasse oma tuppa unustanud. Ilma selleta ma ei saa siin kuidagi hakkama ja kuna ma ei mäletanud ka täpselt, kuhu see mu toas jäi, olin üpris paanikas. Õnneks saatis isa täna öösel sõnumi, et leidis selle üles ja taaskord olid tagajärjeks ainult kaotatud närvirakud. 

On järjekordselt möödunud kaks äärmiselt muljeterohket päeva. Eile käisime näiteks kolmetunnisel tasuta ekskursioonil, kus saime ära näha kõikvõimalikud vaatamisväärsused, millest osasi olime juba varem näinud, aga enamikega tutvusime esmakordselt. Jalutasime Hyde pargis, vaatasime kuulsa silla üle, katsusime ooperimaja  ja nautisime kirevat elu Circular Quail. Giid oli suurepärane ja optimistlik ning rääkis väga elavalt ja põnevalt kõigest.

Hyde park

 See pilt ja hetk on lihtsalt nii sürrealistlik, et raske on sõnu leida.. Olime siis Cirqular Quail, mis on imekaunis sadam ja seal seisis see salapärane hõbedane mees. Kuna kõikjal oli näha erinevaid muusikuid ja trikitajaid, siis küsis Janeli minult, kui me seda meest silmasime, et "noh, teeb ka midagi või niisama passib siin?" Selle aja peale oli see onu meid juba märganud ja kutsus Janelit rõõmsalt enda juurde. Julgustasin siis teda kaasa ja olin valmis juba oma digikaga pilti tegema. Janelile suruti mingisugused lilled kätte ja see oli lihtsalt niii koomiline. Paraku olukord sellega ei lõppenud! Kui foto tehtud sai, kutsus see mees ka mind väga entusiastlikult enda juurde. Me ei kavatsenudki mingisugust suurt raha talle anda, aga kuna tuju oli hea, siis loomulikult läksin. Kohe kui olin tema kõrvale seisnud, hakkas ta mulle kõikvõimalikke kardinaid ja linasid ümber panema. Ma ütlesin talle kogu aeg, et " aitab-aitab.. väga hea on juba", aga ta ei kavatsenudki nii vähesega leppida. Toppis mulle veel mingisuguse pärja pähe, lilled kätte ning pani valge lina ümber. Ma lihtsalt surin sisemiselt naeru kätte ja  ei olnud sealjuures ainus! Selle tsirkuse peale oli kogunenud sinna juba päris palju rahvast, kes kõik seda rõõmuga pealt vaatasid. Keegi küsis veel kaugelt, et "isn´t she gorgeous?" Kui me lõpuks need pildid tehtud saime, andsime talle natuke hõbedat ja suundusime naerukrampides ooperimaja suunas. 

See on lihtsalt vapustav koht, kus jalutada! Muide, samal ajal tehti seal ooperimaja esimesel korrusel,millel olid klaasseinad, mingisuguste pulmade ettevalmistusi. Kas poleks imeline sellises kohas abielluda?

Nägime seal ka kohalikku Jack Sparrow´, kes oma trikkide ja vaimukustega rahva meelt lahutas.

Täna käisime kõige pealt hiinaaias, kus paari päeva eest toimusid filmivõtted. Seal oli väga ilus- jalutasime ringi ja lõpuks peatusime ka ühes teemajas, kus jõime õiget hiina teed, millega nimi kõlas umbes nagu šhishuššeu. Külastasime taaskord ka Paddy`s marketit, kust ostsime süüa ja vaatasime kõike muud, mida maailm pakub. Lisaks kõigele muule põnevale on seal  ka meeletult Angry Birdsi asju - kellad, mütsid, aluspüksid jne. Uskumatu, kuhu see soomlaste mobiilimäng ka jõudnud poleks...

Õhtul, kui Janeli tublilt jooksmas käis, otsisin mina endale kesklinna kaubanduskeskusest uusi sandaale. Hästi huvitav on siin linnas ( nagu ilmselt mitmetes suurlinnades) see, et hiiglaslikud kaubanduskeskused on peidetud täiesti ettearvamatutesse kohtadesse. Mõtled, et astud väiksesse kingapoodi või kohvriparandusse , aga lõpuks satud meeletult suurde ostukeskusesse, mis asub enamjaolt kuskil maa-all.

Homme ootab meid aga ees kolime. Liigume siit kodusest HQ Backpackersist ühte teise hostelisse, mis asub samal tänaval siin Kings Crossil. Teeme seda seetõttu, et teine elamiskoht on tunduvalt odavamam ja oleks kasulik igaksjuhuks natuke raha kokku hoida. Ma arvan, et kogu see protseduur tuleb äärmiselt koomiline, sest Janeli kohver on ju paranduses ja ta peab kõik oma asjad kilekottidega kohale tassima. Neid asju ei ole just väga vähe! Igaljuhul, loodame, et ka uus elukoht on sama puhas, mõnus ja hea..

Siin kesklinnas on üks koht, kus esinevad kogu aeg erinevad muusikud. Täna mängis üks väike poiss viiulit.

Asjad on hakanud positiivses joones üles minema ja on väga tõenäoline, et üpris pea me lähme farmi ja saame palju tööd ja raha.. Aga sellest juba pikemalt siis, kui kõik on kindlam...

Eile oli siin ilm vihmane ja kole. Samas tuleb alati vaadata asja positiivset külge ja püüda seda nautida, sest varsti läheb siin nagunii väga palavaks. Uudised lumest, mis on väga paljude eestlaste kõrvu jõudnud, on muidugi intrigeerivad, aga Sydneys on siiski olukord kevadine. Täna tundub isegi täitsa soe.

Põhimõtteliselt oligi selline päev, et istusime üpris kaua hostelis ja otsisime paaniliselt tööd, aga suurt midagi ei leidnud. Käisime ka ühes kontoris nimega Duck Travel, mis on mõeldud ränduritele ja mis aitab siis teenistust otsida. Paraku tuleb seal maksta umbes 60 dollarit, kui nad sulle midagi leiavad. Tundus natuke mõttetu ja otsustasime siiski veel omal jõul proovida.

Pärast seda läksime Royal Botanic Gardenisse, kus võis kohata väga põnevat floorat. Üks toakaaslane USAst oli enne maininud, et kui tema seal käis, olid seal iga puu otsas hiiglaslikud ämblikud ja eks ma siis üritasingi eile taimede vaatamise asemel rohkem huvitavaid putukaid otsida.. paraku ei näinud me ühtegi. Ainult iibiseid ja muid linde oli väga palju. Iibis on siin üks populaarsemaid linde ja nagu ma oma targast austraalia raamatust lugesin, on need vanade egiptlaste pühalinnud. Just temast oli mul siin üks purskaevuga pilt, kus mainisin, et senini ainuke eksootiline elusolend, keda kohanud oleme.

Pärast botaanikaaeda jõudsime sellisesse parki nagu The Domain. Julgen öelda, et see oli kõige kaunim koht, kus ma ealeski käinud olen! Me olime lihtsalt vapustatud. Ühel pool kasvasid palmid ja muud eksootilised taimed, teisel pool nägi pilvelõhkujaid, kolmandal ooperimaja, kuulsat silda ja ookeani. Päike oli välja tulnud ja kõik oli lihtsalt sõnadega kirjeldamatu.

Lisaks piltidele võite vaadata ka videot meie idüllist..
http://www.youtube.com/watch?v=LFWhUTNwglg&feature=plcp

 Aastapilt 2012

.

Oleme nüüd paar päevakest siin maailmalinnas veetnud ja muljeid on juba päris palju. Hetkel on siiski põhiline murepunkt töö. Ma olen kindel, et me leiame, aga samas tahaks ju siiski alati kõike võimalikult kiiresti ja kuidagi üldse ei suuda võtta seda nii pingevabalt, kui hosteliomanikud meile soovitavad. Siinsetelt inimestelt väga farmitöö kohta infot ka ei saa, sest tundub, nagu oleks siin enamik inimesi ainult linnas töötanud ja olnud. Igaljuhul,Janeli saab oma kohvri parandusest kätte järgmine neljapäev ehk siis vähemalt sinnamaani peame Sydneys olema ja eks siis näis, kuhu meie teed meid kannavad.

Eestlaste lemmikteemast, ilmast, rääkides on siin praegu äärmiselt külm, umbes 10 kraadi! Siiski ilmateade väidab, et järgmine nädal läheb väga soojaks ja päikseliseks. Loomulikult hoitakse siin ka alati aknaid lahti, mis lisaks külmale tuulele võivad sisse lasta ka erinevaid elusolendeid. Õnneks me pole siin neid veel näinud, aga toakaaslane mainis lohutavalt, et ega nad eriti sisse ei tulegi.. ainult vahel harva võib duši ruumis mõnda ämblikku näha. Ee, loodame, et siiski mitte!

Käisime eile ka niisama ringi ja külastasime näiteks hiinalinna. Tahtsime ka hiina aeda minna, aga paraku olid seal sel hetkel filmivõtted ja ala oli külastajatele suletud. Kirjas seisis, et filmitakse sellist linateost nagu "The Wolverine". Hiljem internetist uurides selgus, et peaosa mängib selles filmis Hugh Jackman. Lihtsalt igapäevaelu siin linnas.. Mingil päeval tahame sinna siiski jõuda.

Külastasime seal linnaosas ka Paddy`s marketit, mis  meenutas natuke baltijaama turgu, aga oli täitsa omaette kogemus. Kõik kaupmehed olid väga häälekad ja andsid endast parima, et just nende mangod ja banaanid külastajate koju jõuaksid. Olime justkui nagu Aasiasse sattunud.. Aga seal on suurepärase hinna ja maitsega puu- ja juurviljad, nii et hakkame oma toiduvarusid ilmselt seal suhteliselt tihti  täiendama.

Mis üldse poodidesse ja kaubandusse puudub siin on väga huvitav ka see, et enamus kohtades pole ühelgi kaubal hinda juures. Nii nagu teeületamisega, peab ka ostmisel oma sisetunnet usaldama ja mõistatama, palju mingi asi maksta võiks.. Muidu on elu üpris kallis, aga kõige üllatavamad hinnad on siiski alkoholil. Kangema kraami saab kätte umbes 40-50 dollariga, mis küll väga ostma ei meelita.  Õnneks pole kumbki meist suitsumees, sest ka need hinnad on meeletud. Olin juba varem kuulnud lugusid, kuidas eestlased olid oma tubakapaki unustanud bensujaama ja märkasid seda alles 60.kilomeetri kaugusel. Selle asemel, et edasi sõita, pöörasid nad ümber ja läksid oma suitsudele järgi, sest 120 km ring tuli odavam kui uus pakk. Sellest kõigest võiks eeldada, et inimesed Austraalias on väga tervislike eluviisidega, aga õhtuti tänavatel ringi vaadates see küll päris nii ei tundu.

Üldiselt, kui kellegi on mõni küsimus, võib kohe teada anda, sest muidu ma ei tule ilmselt mõne asja pealegi, mis teile huvi võiks pakkuda,,

Umbes selline on siis meie Kings Crossi piirkond. See on kesklinna lähedal, aga veidi boheemlaslik ja lahe. 

Paddy`s market. Tegelikult müüdi seal absoluutselt kõikvõimalikku kaupa.

Esimene intrigeeriv elukas, keda me siin näinud oleme.