I wish I had a mango tree

See on lihtsalt nii sürreaalne, kui on võimalus jalutada kõige imelisemasse sadamasse  Cirqual  Quaile kõigest poole tunniga. Jalutuskäik ise on nii kaunis ja kulgeb mööda mereäärt kõige vägevamas pargis, kus ma eales olnud olen,  nii et aeg läheb lausa lennates. Õues on päiksepaisteline ja soe ilm ning kõrvus kostub suurepärane muusika. Kõik on kuidagi nii lihtne ja hea. Kusjuures, sel hetkel, kui ma jõudsin ooperimajani, hakkas mu kõrvaklappidest täiesti juhuslikult kõlama Mari Pokineni „Paradiis“. Mõtlesin, et kui  kui see pole õnn, siis ma ei kujuta ette, mis on. Raske on kujutada midagi fantastilisemat- võib-olla ainult see, kui saaksin seda kõike teiega ka päriselt jagada. Täiesti imeline pärastlõuna.

Eile õhtul käisime ekskursioonil, mis oli The rocks linnaosa kohta. See on üks vanimaid  ja kuna Austraalia on paik, kuhu inglased saatsid kunagi vange, siis enamik süüdimõistetuid elasid just seal.
Meil oli sama giid, kes eelmine kord linnaekskursioonilgi ja teate- kui te olete näinud  Scooby-Doo´d, siis see giid on täpselt nagu Shaggy. Tal on isegi sarnane roheline t-särk. (Üldse siin kõik kipuvad meenutama kedagi: ma võin mürki võtta, et minu hostelis töötab Sheldon Cooper  The big bang Theoryst ja meie eelmises hostelis oli üks koristaja, kes oli täpselt Inetu Betty ja multikategelane Daria ristsugutis). Igaljuhul, ta oli taaskord väga entusiastlik ja vägev, paraku taipasime me vahetult enne ekskursiooni, et meil pole kummalgi absoluutselt sularaha. Need tuurid on nimelt sellised, et  ei maksa konkreetselt midagi, aga pärast jäetakse tippi. See oli väga piinlik, aga lõpuks me leppisime kokku, et viime talle ühe eesti šokolaadi. Ta tundus väga õnnelik.

Täna ajasime oma viimased olulised asjad korda- saime kätte oma Tax file numbrid ja Janeli kohvri ja veetsime päeva kultuurselt külastades Sydney kaasaegsekunsti muuseumit. Nüüd lähme varsti välja ja teeme oma siinolekule ilusa lõpu.. hommikul peame hostelist juba umbes pool seitse lahkuma ja rongi peale minema, et sõita maale ja hakata seal tööd rabama. Me oleme päris põnevil, aga samas on natuke ka kahju, sest Sydney on imeline linn. Ma loodan, et meie uues elupaigas on ka mingisugused interneti võimalused, sest tahaks teid ju ikkagi kursis hoida..

Otsustasin, et kirjutan teile ka natuke nendest kohtadest, millest me praegu nii tihti möödume ja jagan natuke huvitamat infot, kui võib-olla see, kust kauplusest me oma lõunasöögi ostsime..

Harbour bridge.

• Valmis 1932 ja see seob Sydney kesklinna ja põhjapoolset elurajooni, mida varem ühendas vaid praamiliiklus. 
• Sillakaar on 503 meetrit ja seda ületab päevas 150 000 sõidukit.
• Põhimõtteliselt on võimalik ka kaarele ronida, aga see on 3,5 tunnine ettevõtmine ja meie praegu veel rahaga ei priiska.
•  Silda ehitasid 1400 töölist, kellest 16 sai tööõnnetuses surma.
• Avatseremoonia rikkus ära üks rojalist, kes ratsutas ootamatult ette ja lõikas lindi ise maha. Ta ütles, et teeb seda Impeeriumi auks. Pärast seda pandi uued lindid ja korraldati uus „ametlik“ tseremoonia.

Ooperimaja

• Seal hoones on palju omavahel ühendatud teatri-ja kontserdisaale.
• Ehitamine kestis kokku 14 aastat ja see valmis 1973.
•  Kusjuures, enne siia tulekut kuulsin tõesti sündinud lugu, kuidas keegi oli oma Working Holiday Visaga tõepoolest lõpetanud Sydney ooperimaja sümfooniaorkestris.. päris võimas!

Siia saarele viidi omal ajal kriminaale surema..  

Nüüd veel natuke niisama pilte meie viimastest päevadest:

Jalutasime pargis ja kohtusime ühe huvitava elukaga.. Austraalia raamat väidab, et tegu on kuskusiga.