Laupäevane pidu, millest eelmises postituses juttu oli, ei piirdunud sugugi ainult meie tsirkusega. Hostelit külastas 3 korda ka politsei ning keegi salapärane mitte-eriti-kaine kodanik oli otsustanud tuletõrjealarmi tööle panna, nii et see huilgas  nii, et kõigi kõrvad andsid otsad, ning magamisest võidi vaid und näha. Sellega seoses oli meil ka suur koosolek, kus kõigile loeti veelkord sõnad peale ja ähvardati sarnase olukorra kordumisel koheselt välja visata..

Kogunemisel räägiti taaskord ka köögi räpasusest ja sellest, kuidas keegi pidevalt pesumasinasse vatitikke topib. Backpackerid peavad paratamatult kaaluma, kuhu oma raha kulutada ja kuhu mitte, ning sellega seoses on välja mõeldud igasuguseid geniaalseid nippe. Vatitikke kasutame me  peaaegu kõik-  pesupesemine on muidu 3 dollarit, aga kopikate asemel on palju kavalam sinna aukudesse hoopis tikke asetada. Kui meile seda esmakordselt õpetati, öeldi konkreetselt, et ärge seda ise hakake proovime- rikute pesumasina ära. Järgmisel pesukorral otsustasime siiski oma jõududega hakkama saada ja asi kulmineerus sellega, et vatitikud jäid masinasse kinni ja me pidime saba jalge vahel sündmuskohalt põgenema. Mõtlesime tükk aega, et kas ja kuidas seda nüüd tunnistada, aga õnneks järgmiseks päevaks oli pesumasin korras ja keegi meilt uut välja kasseerima ei hakanud. Siiani ei tea meie insidendist keegi, aga masin on päris sageli oskamatute backpackerite tõttu kasutuskõlbmatu. Igaljuhul öeldi, et kui keegi vahele jääb, lüüakse hostelist otsekohe välja.  Riskime vist sellegipoolest edasi..Ainult aasia tüdrukud pesevad oma pesu käsitsi- neile pole vist kasulikke nippe õpetatud...

Paar päeva tagasi otsustasin kirsikuningasse oma digika kaasa võtta. Tegelikult oli kogu aeg hirmus tahtmine ka töökeskkonnast pilti teha ja kujutasin juba elavalt ette, kuidas salaja  klõpsutama  hakkan , kui proua Martha  läheduses ei jaluta.. Lõpuks otsustasin siiski kord elus julguse kokku võtta  ja küsisin kirsikuninganna nõusolekut. Olin vastuses juba üpris kindel,  aga elu on siiani üllatusi täis, ning mulle vastas sõbralikult naeratav nägu- "yes, ofcourse, it`s absolutely fine".  Ta on tegelikult ikka täitsa kena inimene..

Muide, tänane tööpäev jäigi vist meie viimaseks. Hillstonis sai nimelt hooaeg läbi ja selle ajani, kuni järgmises kohas marjad valmivad, läheb veel mitmeid päevi aega. Pärast seda nad aga nii palju töötajaid enam ei vaja. Keegi ei tea veel oma saatust, aga isegi, kui me nende väheste hulka kuuluks, oleks meil nädalas umbes 2-3 lühikest tööpäeva ja see ei tasuks ennast ära. Eks näis, mis edasi..

Aga igaljuhul..siit ta tuleb: meie tööpäev kirsikuningas!

Hostel on välja mõelnud rumaluse, et Cherry Kingi saamiseks oleks väga vajalik 6 päeva eest 30 dollarit maksta.(Mõtlen siiani härdunult eesti transpordihindade peale). Meie aga oleme neist 2 sammu eespool ja mõistame, et majanduslikult on palju kasulikum eeskujuliku pilteostmise asemel vana pileti pealt bussijuhi tehtud täpikesi maha kustutada.. nii jätkub seda piletit palju kauemaks..

 Ja siit ta paistab..

Väike kohalolekukontroll..

..kõik tööpostile..

..nalja võib ju teha, aga marjad juba saabuvad..

..pahad kirsid(bad cherries) eraldi kasti..

..ja mis üle jäävad, lähevad pärast kemikaalidega ülepritsimist B-poolele kontrollimiseks..

..lõpuks ometi on päeva ilusaim hetk käes...

..aga ei ole siin nalja midagi- kell helises ja töö ootab..

..nii nad siit tulevad..

..kui kaal näitab 5 kilogrammi, tuleb kast uuega asendada..

..kui töö tehtud siin rõõmsalt kokkupressitult lauluga hosteli poole..

..ja osade kirsside teekond lõpeb supermarketi letil..(teised eksporditakse mööda maailma laiali)

Meie Korea perekond enne Racheli (keskel) lahkumist..

Tänaseks oleme juba üle nädala Cherrykingis  robotiseerunud ja aeg kipub siin taaskord väga kiiresti lendavat ( seda küll mitte tööl olles). Umbes kakskümmend korda nende kümnetunniste tööpäevade juures kipun ma mõtlema, et mida kuradit ma praegu teen?! Kuidas me oma turvalisest Eesti keskkonnast siia kirsse sorteerima sattusime? Tegelikult ongi nii, et kuna me peame 6 päeva nädalas umbes kümme tundi päevas ainult omaenda mõtetes olema, siis see võib ikka täitsa hulluks ajada. Seetõttu peab püüdma lihtsalt aju töös hoida- ma olen kirsse erinevates keeltes loendada püüdnud, tuletanud meelde nähtud filme, mälestusi, püüdnud mõelda nii palju näitlejaid, eurovisioonilaule või muud tobedat, mis pähe tuleb. Mingi hetkeni on see lausa tore..

Rääkimise eest olen ma saanud juba 2 hoiatust ja olukord on üpris karm, sest inimesi lastakse päris kergekäeliselt lahti . Samas ei tunne ma ennast sugugi süüdi,sest ma ei leia, et olukorras, kus kõrval olev uus töötaja küsib mult , et kas käesoleva kirsi tuleks ära visata või mitte, peaksin talle vastama, et "pane oma suu kinni ja lase mul tööd teha". Paraku just nii käskis mul teha meie ülevaataja- kirsikuninganna Martha. Need reeglid on ikka üpriski tobedad, aga pigistame selles osas silma kinni ja üritame siiski veel mõne aja hakkama saada.

Irooniline on ka see, et rääkisin kõigile Eestis olles, kuidas see aasta talveriiete ostmine ära jääb ja kui hirmus tore see on. Paraku on meie vabrikus nii külm, et päevitusriiete ostmise asemel tuleb raha hoopis kampsunitele, mantlitele ja sallidele investeerida . Õnneks me ei pea vähemalt 2500 ümbertiirleva tüütu kärbsega võitlema nagu seda kõikide eelmiste töödega.

Sotsiaalselt on siin ikka tore ja  eriti vinged kipuvad olema laupäevased peod. Janeli armastab meil siin vahel igasugust show-d korraldada ja näiteks eile sattus ta ühe prantslasega kaklema ( tema enda algatusel) . Üks hetk helistas ta mulle ja kurtis, et tal pole kunagi nii valus olnud ja  jalaluu on vist ka katki. Jooksin siis kohale ja kuna midagi muud külma polnud, sidusime talle kananagitsate karbi jala ümber. Õnneks luud ja kondid siiski terved  ja tegelikult oli ta vapper naine. Prantslased on tõepoolest äärmiselt tüütud ja eriti siin hostelis...keegi peab ju neile koha kätte näitama..Paraku oli lihtsalt Janeli seekordne vastane kümme aastat taipoksiga tegelenud..Siiski lõpp õnnelik ja nüüd on kõik taaskord jälle sõbrad.

Kuna me tööl ise pilte teha loomulikult ei tohi, siis leidsin ühe foto internetist..

Paar päeva tagasi ütles meie hostelimänedžer taaskord, et " you will be definitely in Cherry king next week..cherries are coming from all around australia..tons of cherries, definitely, definitely, definitely.."bla-bla-bla.. Kogu see jutt oli pigem naeruväärne, sest seda sama on meile kinnitatud juba kolm nädalat. Jah, uskumatu..me oleme juba nii kaua siin hostelis peatunud. Igaljuhul, imestus oli suur, kui mõni päev tagasi meie nimed tõepoolest kirsikuninga listist vastu vaatasid. Lõpuks ometi tasus meie vaev ennast ära..

 Nüüd olemegi juba kaks päeva seal suures faktoris töötanud ja eks see kogu olukord on võrreldes eelneva suvikõrvitsafarmiga ikka täiesti vastandlik. Taimede rohimine oli niivõrd füüsiline, et pärast vagu ennast täies pikkuses püsti ajamine võttis omajagu aega ja valu. Samas oli meie farmer äärmiselt tore ja kostitas meid isetoodetud värske apelsinimahlaga, grappaga (omatehtud alkohol) ja kurkidega. Palka saime seal sulas ja tegemist oli suurepäraste summadega. 

Suures kirsikuningas on meie tööks aga marjade sorteerimine. Tegemist on liinitööga- kõigile antakse mütsikesed kätte ja saadetakse liini äärde, kust hakkavad siis kirssidehordid mööda sõitma. Meie pidime korjama välja koledamad ja viskama need ühte sinisesse ämbrisse.Marju oli tõepoolest meeletutes kogustes- neid muudkui tuli ja tuli ja nii 10.5 tundi järjest.  Müra on seal üpris kõva ja muusikakuulamine on ka keelatud, nii et kõik need tunnid veedatakse ainult omaenda mõtete seltsis. Täna saime juba hoiatuse, et kui veelkord omavahel lobiseda püüame, siis lastakse meid lahti.. See siis ongi see, mida me nii kaua oodanud oleme.. Üritame anda endast parima, et kuu aja pärast oleks meis siiski säilinud mingisugune inimlikkus, sest see töö on tõesti robotlik.  Õnneks on raha, mis me sealt saame, hea ja loodetavasti tasuvad need meeletud tööpäevad ennast ilusti ära.. 

Viimane päev farmis jättis oma jälje

Saksa tüdrukud, kellega me koos töötasime ja meie farmer puhkepausil

Tegime oma armsatele toakaaslastele pannkooke. Õhtul kostitasid nemad meid rikkaliku korea toiduga, mis maitses lihtsalt imeliselt..

Võtsime nüüd endale paar päev tagasi eesmärgiks, et üritame nii palju tööd teha kui vähegi võimalik, ega luba kergekäeliselt vabu päevi. Kuigi olime eelmine nädal pärast De suckeringi (viinamarjapuude ümber oleva lehestiku/juurestiku puhastamise) lubanud, et ei tee seda enam ealeski,  leidsime end sel nädalal siiski kaks korda viinamarja põllult. Esimene kord olime lihtsalt aktiivsed ja mõtlesime, et raha ei tee halba. Teine päev lubati meile suure suuga, et saame palka tunnipealt mitte ridade järgi, aga ainult sõnadeks need paraku jäidki. Kui avastasime, et oleme astunud jälle vana reha otsa ja orjame kopikate eest, tahtis küll nutt peale tulla, aga tegime oma read ikka vapralt ära. Õnneks on viimased farmerid ka palju meedivamad olnud.

Laupäev oli meie uhkes International hostelis järjekordselt pidu. Seekord nautisime õues grilli ja üksteise seltskonda ja oli päris tore. Õhtu nautimist ei takistanud isegi tõdemus, et järgmine päev ootab ees tööpäev arbuusiistanduses ja peame juba pool seitse oma varustusega hosteli ees bussi istuma. Oli järjekordselt lühike öö, aga me elame ju ainult korra..

Täna äratati meid kaheksa üles ja öeldi, et töö ootab- hakkame korjama mingisugust plastikut põldude pealt. Tundus täitsa inimlik, sest nii mõnedki on seda varem teinud ja pidi olema järjekordselt tunnipalk. Kohale jõudes selgus, et peame hoopis suvikõrvitsate ümbert rohtu korjama ja makstakse ikka rea pealt.

Tegi ikka väga kurjaks- hosteli mänedžer ajab kogu aeg mingisugust jura ja usaldada ei saa siin küll kedagi. Õnneks saime töö käigus aru, et meil on siiski vedanud. Olime kiired ja
palk tuli parem kui kuskil mujal on olnud. Lisaks pakuti meile vahepeal värskelt pressitud kohalikku apelsinimahla ja tagasi tulles viis bussijuht meid ühe järve äärde, kus saime ka kängurusid ja emusid imetleda.

Loodame ka homme sinna farmi saada, kuigi on üpris kindel, et hakkab sadama ja see on suur hirm kõigile.
Vihmaga tööd teha ei saa ja on mõningane oht, et kõigele lisaks võivad ka kirsid ikalduda. Ma loodan siiralt, et seda ei juhtu, sest muidu võib olla Cherrikingiga kööga.

Ega me siin nagunii väga optimistlikud enam sellesosas pole ja mõtleme pidevalt varuplaane. Eks näis.. mingisugune salapärane jõud hoiab meid veel siiski siin..

Üks känguruke oli jäänud vett juues tukkuma..

Istutasime hoolikalt arbuuse

Meie toakaaslased tõid Cherrykingist jälle meeletult kirsse ja nii me neid seal nautisime..

Meie armsad toakaaslased..nende kolmas sõber on paraku puudu..

 Siit tahvlilt saame siis iga päev lugeda, kes kuhu tööle läheb.. Nagu näha, siis on suur osa Cherrykingis, päris paljud õnnetud rabavad ka De Suckeringis..

Kuumad tervitused Griffithist.. Oleme viimastel päevadel saanud päris palju puhata ja täna käisime ka tööl. Paraku mitte Cherry Kingis- pool hostelit juba töötab seal, aga teine pool ootab siiani pingsalt kirsside valmimist. Meie seal hulgas.. parem oleks, et need marjad kiiresti valmis saaks ja neil tööjõudu juurde oleks vaja..

Huvitav asi, millest siin veel rääkida, on traditsiooniline laupäev meie International hostelis. Kuna eelkõige nähakse üksteist mitte eriti atraktiivsetena farmiriietes, hakkavad kohalikud mimmud sellel päeval ennast juba umbes kella kolme paiku õhtuseks peoks valmis sättima. Kella kuueks on osad neist juba täielikult õides- juuksed lokitatud, sentimeetrine krohvikiht näos, kleidid seljas (millega oleks sobilik ka näiteks ballile minna). Osasid neist ei ole võimalik äragi tunda ja see kõik toimub vaid selleks, et Griffithi ööklubis võimalikult kaunis välja näha. Meie ei viitsinud loomulikult enne üheksat liigutamagi hakata.  Kusjuures üllatav oli see, et see õhtu oli tõepoolest väga vinge ja läks nii mõnelgi varajaste hommikutundideni välja.

Mõtlesin, et oleks viimane aeg ka meie toredatest toakaaslastest kirjutada..

Kõige värvikam tegelane on kindlasti 26-aastane noormees Saksamaalt. Meie kutsume teda omakeskis Ruubeniks või Tähnikeseks... Ta luusib õhtuti linnapeal ringi ja tavatseb ilmuda hiljem ootamatult kuskilt põõsastest. Ta on sügavalt usklik, aga ta vihkab kirikuid. Ruuben on väga huvitatud ka loodusmeditsiinist- ta kannab endaga kaasas vähemalt 5 kilost raamatut, kus on selle  kohta kõvasti kirjas. Kõige hullemaks läheb siiski olukord selhetkel, kui ta pärast pikka tööpäeva oma jalanõud jalast võtab. See on midagi kirjeldamatut ja sellel hetkel tahaksid  kõik siit ruumist põgeneda...või siis siit linnast.  Pole ka väga kena vaatepilt, kui ta trussikute väel ( vihkan seda sõna, aga seda need tõesti on) voodis pikutab ja me kõik seda vaatepilti eirata üritame. Ka kõrvalhostelis teatakse meie tähnikest väga hästi- ta ilmub sinna sageli ja demonstreerib kõigile oma uhket nuga, mida ta igalpool hirmuga kaasas tassib. Üldjoontes on ta siiski sõbralik ja vastutulelik, kuigi vahel ilmub temast välja füürer. Näiteks üks õhtu oli terve meie tuba üleval ja igaüks vaatas oma arvutist filmi. Siis astus sisse Ruuben ja ütles, et tema läheb magama ning kustutas seejärel tule.  Meie ei osanud midagi peale hakata, sest mees oli oma nõudmistes kindel ja väitis, et filme saab vaadata ka pimedas.

Teiseks on meil siin ka kolm inglikest. Nende nimesid meelde jätta on keeruline, aga juttu ajada on nendega tore. Nad on kõik Lõuna-Koreast ja neil on igalühel Maci laptop, Ipad, Iphone (ja kindlasti midagi veel), mida nad väga  armastavad. Neile meeldib ka väga meie hostel ja tänase seisuga töötavad kõik neist juba Cherrykingis. Kõige huvitavam lugu on poiste vanusega- rahvusvaheliste standardite järgi on nad 23-aastased, aga Korea järgi 24-aastased. Paljudes Aasia riikides on nimelt selline süsteem, et lapsed on sündides kohe üheaastased.

Lisaks on üks Jaapani-Korea paarike, aga nemad saabusid alles paar päeva tagasi. Esmasest šokist ülesaanuna, hoiavad nad pigem omaette, aga on sõbralikud ja kenad.

Rootsi tüdrukud pagesid siit pärast ühepäevast tööd veiniistanduses ja otsustasid veel natuke suurlinna elu nautida.

Lõpetuseks tahaksin paljusid teist rõõmustada- lõpuks ometi saate visata väikse pilgu meie armsa uue kodu huvitavamatele paikadele. Pean siiski ütlema, et panen need pildid siia mõnevõrra raske südamega ja tunnen ennast veidi reeturina, sest tegelikult ei märka me neid jubedusi enam üldse. Koristasime ka üks päev oma tuba ja siin on täitsa elamisväärne. Ja ega see olukord nüüd kogu aeg ka nii hull pole.. olin oma fotoaparaadiga lihtsalt väga õigel hetkel kohal..Aga, emmed-issid..pange end valmis!

Tavaline õhtupoolik

Käisin eile koos kahe poisiga Hillstoni kirsifarmi vaatamas. .Üks nendest läkski täna sinna, meie jääme esialgu siiski veel Griffithisse ja ootame oma pakkimistööd.

Käisime ka briti rämpstoitu söömas.. seal kutsusid meid enda lauda kaks austraalia jutukat ja toredat prouat. Tundus, et nad on väga palju  reisinud ja neil on olnud põnevad elud. Austraalia palgad ja pension on ju suurepärased ja see annab võimaluse lihtinimesel ka väga hästi hakkama saada. Eestis võib ennast lolliks rabada ja lõpuks ikka vaesuses elada. Ainuke võimalus on olla lihtsalt meeletult töökas, ärivaistuga ja loov ning ka sellest ei pruugi alati piisata. Ma saan aru, miks noored Eestist lahkuvad, kuigi see on kallis kodumaa. Meie seda veel ei plaani, aga paratamatult paneb sellise asja mõistmine inimese väga keeruliste valikute ette.

Käisime täna piparde ümbert rohtu ära kiskumas.. siin saab ikka uskumatuid töid teha, mille olemasolust  varem aimugi polnud..