Uskumatu, aga ongi käes see hetk, mil ma taaskord jätan tuttava ja turvalise maha ja hüppan pea ees uute seiklusesse. Seekord on aga kõik vägagi erinev eelmistest kordadest, sest minu elu siin ongi selleks korraks läbi.

Olen suutnud ennast nüüdseks lahkumise lainele viia ja usun, et alati on oluline lõpetada kõik hea õigel hetkel. Siis, kui kõik tundub ikka veel põnev ja pakub pinget. Kui ma oleksin oma Austraalias olekut pikendanud, oleks see mingil hetkel ehk oma võlu kaotanud. 

Siiski on  südames alati väga raske lahkuda. Jätta hüvasti oma inimestega, kellega on just tugev side tekkinud ja loota, et kuskil ja kunagi meie teed taaskord ristuks. Aga nagu mu armas sõber ütles- et uuesti kohtuda, on vaja eelnevalt "head aega" öelda. Sellega on raske harjuda, aga tunnen, et mu nahk on kasvanud paksemaks ja praegusel hetkel oma lendu oodates tunnen ma ennast isegi tuimana. Ehk olen selle kõige peale liiga palju mõelnud ja südames äraminekuga leppinud. 

Ma ei tea, kas ma tulen siia tagasi või mitte, aga hea on mõelda, et vähemalt see võimalus on  tänu farmis töötamisele olemas. Samas usun, et maailmas on nii palju teisigi põnevaid kohti, mida avastada. Kunagi, kui mul mingisugused oskused on, ei välista ma siiski võimalust näiteks Melbournes mõne aja elada, sest elukvaliteet on seal tõepoolest hea ja linn mõnus. 

Tunnen, et selle aasta jooksul pole miski läinud nii nagu ma plaanisin. Oli päris palju majanduslikke raskusi ja kõik ei laabunud sugugi nii nagu Austraalias käinud sõbrad enne rääkisid. Ma ei tea, kas neil oli  rohkem õnne või kasulikke tutvusi, aga minu ja Janeli jaoks on see kindlasti palju keerulisem olnud. Aga teate..mul on sellepärast ainult hea meel. Tänu sellele olen õppinud nii palju ja kogenud tõelist backpackeri elu ja ma ei vahetaks seda kõike mitte kunagi mitte millegi vastu. 

Aasiasse mineku osas on samuti tunded natuke vastastikused. Bali ja Tai on peaaegu iga Austraalia backpackeri jaoks kohustuslikud algus- või lõpppunktid ja kõik on alati ohanud ja öelnud, et mul tuleb elu parim aeg, sest elu seal on lihtsalt imeline. Ma olen seda kaua oodanud ning põnevil, aga samas tunnen, et see on veidike ka hirmutav. Austraalias omapäid reisimine ei pane enam kõhtu keerama, aga Aasias on hoopis teine elu ja kultuur. Aga ma olen siiski äärmiselt põnevil ja ootususärevil, hakkab nalja saama..

Viimane imekena õhtu Muniga Cairnsis

Pelikanid Cairnsis

Minu viimane Austraalia päev kaunis Lääne-Austraalia pealinnas Perthis, kust läheb lennuk Balile

Läheb sõiduks

Olen saanud taaskord kinnituse, et elus ei ole juhuseid ning kõik läheb nii nagu minema peab. Kui mind poleks vallandatud, oleks ma jäänud ilma  kõigest ilusast ja toredast, mis sellel nädalal toimus. 

Peatusin nimelt Rhonda ja Campbelli farmis, mis asub Cairnsist 2 tunni kaugusel sisemaal mägisel alal ehk tablelandis. Olin selles imekaunis kohas nö. woofer, ehk aitasin iga päev paar tundi kõikvõimalike kodutöödega ja sain vastutasuks öömaja, suurepärase toidu ning kogemuse näha tõelist Austraalia elu. Tegemist oli lihalehma farmiga, kus enamik tegevusi on seotud loomadega- sain proovida ka ratsutamist ning näha pealt lehma hukkamist. See oli üsna harukordne sündmus, sest nad kutsuvad "killeri" endale koju ainult 2-3 korda aastas, et iseendale toit lauale saada.  Enamasti saadetakse lehmad  tapamajja. 

Lisaks minule oli wooferdamas ka jaapani poiss Maši, kellega  sai ikka päris palju nalja. Ta on Rhonda ja Campbelli farmis elanud juba 3 kuud ja neil ei ole temaga sugugi kerge olnud. Esiteks on ta inglise keele tase kõigile pingutustele vaatamata ikkagi väga kesine. Teiseks ei suuda ta pihta saada oma ülesannetest- ingveritaimede ümbert rohides oli vaene poiss kõik taimed üle kiskunud ja umbrohi vohas pärast kolme tunnist tööd ikka sama uhkelt edasi. Vahetevahel viskas ta ka päris huvitavaid pärleid- üks õhtu küsis näiteks Rhondalt, et kus kohvi asub. Ta on seal mitu kuud elanud ja kohvi on alati ühe ja sama koha peal olnud (ta on seda iga päev joonud). Kõigele vaatamata oli Maši-sushi väga sõbralik ja ma ei ole õigupoolest oma elus kunagi kedagi niivõrd viisakat kohanud. Kui ma kogemata poisi jala peale astusin, tuli tema suust kohe "sorry, Sanna" või kui keegi tal midagi teha palus, ütles ta näiteks  "thank you, mrs Rhonda". 

Rhonda ja Campbell olid igavesti vinged inimesed- tutvustasid rõõmuga ümbruskonda, pakkusid kena elamiskoha ja taastasid usu austraallastesse. Ma olin tõepoolest õnnelik ja tegin Austraalia seiklusele hea lõpu. Nüüd on vaja ainult punkt peale panna ja siis aga täiskäigul Aasiasse. Oma tunnetest kõige osas räägin ehk järgmises postituses. 

Lehm nimega George.. Võite teda igal pildil näha, sest ta oli kõige julgem loom, kes tuli alati ainsana juurde ja poseeris või lasi patsutada.

 

Meie maja

Töömees Maši

Boof

Must-valged lambad

Rhonda viis meid üks päev kohalikku pühvlifarmi, kus saime pealt näha ka nende lüpsmist. Pühvlipiimast tehakse eelkõige juustu.

Kohalik Miillaa-Miillaa juga

Rhondaga

Mägised teed

 

Hobune Melonyl ei olnud just kõige fotogeenilisem hetk

Curtain Fig Tree- see erakordne taim on moodustunud kolmest puust

Järgmiseid pilte nõrganärvilistele ei soovita!

Kui ma kuulsin, et "killerid" tulevad lehm Maryt tapma, ei olnud ma just kõige optimistlikum. Sellegipoolest otsustasin enda närvikava kokku võtta ja selle protseduuri oma silmaga üle vaadata. Esmalt lasti lehm teiste liigikaaslaste nähes püssiga maha, seejärel tiriti aedikust välja, lõigati käpad jm maha (need osad, mida süüa ei kõlba), kooriti nahk küljest ja seejärel lõigati kõht lahti. Mul oli võimalus kogu sisemus üle kaeda. Loomulikult ei olnud kogu protsess ilus või nauditav, aga pean tunnistama, et mulle tundus töö kiire ja korralik ning sellistel hetkedel peab lihtsalt tõdema, et see on ju elu. Vähemalt  tean, et need lehmad kasvavad väga heades tingimustes ja kuigi nad on loodud surema, on neil olnud vägagi hea elu. 

Vahepealsetel päevadel on juhtunud nii mõndagi. Eelmises postituses kirjutasin, kui sõbralikuks on minu ülemused muutunud ning loodetavasti jõuan enne järgmist valusat laksu Port Douglasest lahkuda. Ei jõudnud- nemad olid selles lahingus kiiremad.

Nimelt sain pärast mõnusat tööpäeva ja nendepoolset pugemismaratoni üllatava sõnumi, et minu koristatud köök oli must ja neil on oma standardid ning mind enam tööle ei tahetata. Viimase päeva palk oli toimetatud Dougiese valvelauda. No tere talv! Ma ei olnud absoluutselt kurb, pigem üllatunud ja pettunud nende haletsusväärsuses.

Esiteks- kui ebaprofessionaalne peab olema, et kedagi tekstsõnumi kaudu vallandada? Teiseks- miks toimetada see palk salaja valvelauda ja eirata igasugust näost-näkku vestlust? Kolmandaks- me koristasime tuba koos konnasööjaga (Marc).. kuidas saab see ainult minu süü olla? Tõepoolest, selles ruumis tegin mina kööki, aga kui ta nii suur supervisor ja boss oli, miks ta siis midagi ei öelnud.. ainult Michellele oli kitunud, et Sanna süü. Neljandaks- neil ei ole mitte kunagi minu kohta mingeid komplikatsioone olnud.. Michelle on alati väitnud, et ma töötan liigagi korralikult. Olen mitmed korrad Marci järelt salaja köögikappidelt viimasel hetkel näiteks kohvipritsmeid pühkinud. Ja viiendaks- mulle jääb kahtlaselt mulje, et nad kavatsesid minust lahti saada nii või teisiti, sest neid kümmet töötundi nädalas on väga raske kahe inimese vahel jagada ning eelmisel aastal olid nad nähtavasti Marcile lubanud töö tagasi anda. Mind kasutati lihtsalt ära.

Teadsin, et tulgu mis tuleb, mina võtan endas viimased julguseraasud kokku, lähen sellesse tobedasse hotelli ning küsin otse, milles probleem. Jalutasingi kohale ning pärisin rahuliku hääletooniga nende käitumise ja probleemide kohta. Michelle ei osanud mind ilmselt oodata ja ega ta midagi tarka öelda ka ei suutnud. Mainis, et köök ei olnud puhas ja minu teistele tähelepanekutele vastas umbes tooniga, et "hakka nüüd minema..ma ei taha sinuga rohkem rääkida". Ta oli justkui veidi kuri ja ütles, et pean endale uue töökoha otsima. Haha, ega ikka ei pea küll. Ning mu "lemmik" osa meie vestlusest oli

Michelle: "I give you one advice.. lose this attitude"
Mina: "Which attitude?"
Michelle: "This attitude, what you have at the moment"..

Ma olin tõepoolest väliselt väga rahulik, tahtsin lihtsalt aru saada, milles ma "eksisin" ja rääkisin temaga isegi võimalikult sõbralikult..

Lõpuks ütlesin, et " I dont feel that you have been nice with me..why should I keep it as a secret, what is really going on at this hotel?!".  Ühesõnaga, ei läinud lahku kõige sõbralikumalt, aga samas mul oli päris hea tunne, et olin lõpuks ometi enda eest seisnud ja oma südame puhtaks rääkinud. Ma ei tea, kas seal köögis oli midagi viga või mitte, aga isegi kui oli, siis on mul ei ole väga kahju. Vähemalt ei juhtunud see kõik varem.

Otsustasin, et viimaseks nädalaks ma enam Port Douglasesse ei jää. Tean seda kohta piisavalt hästi- oleksin lihtsalt vegeteerinud, renti maksnud ja söönud. Täna sõidan bussiga Athertoni ja peatun mõned päevad seal farmis, kus ma kahe kuu eest üks õhtu grillipeol käisin. Nad on väga kenad inimesed, elavad imelises paigas ja on mind rõõmuga valmis vastu võtma.

Hetkel olen mõned tunnid Cairnsis. Siin on hästi palju backpackerite reisibüroosid, kust saab endale ekskursioone broneerida ja tasuta internetti kasutada. Astusingi ühte sisse ja siin töötav mees ütles mulle, et " Hi..how was Port Douglas?" Ma ei saanud alguses aru, et kus ta teab.. Jätkas siis, et " you are from Estonia, yes.. I remember you. " Kujutate ette..kahe kuu eest olin korra siin büroos ja broneerisin endale Port Douglase´ hostelit. Siin käib iga päev sadu inimesi, aga millegipärast oli tal meeles, et ma nii ammu siin kümneks minutiks peatusin. Uskumatu teenindus ikka..

Peetri ja Kajaga kalal

Ilus õhtu Muniga vahuveini, maasikate ja šokolaadiga päikeseloojangut vaadates

Sam ja Yvonne

Selline oli meie külmkapp Dougieses. Siit ei pruugi nii paista, aga tegelikult mahutab see umbes 200-300 inimese toitu. Päris tihti oli raskusi oma kastile koha leidmisega ning sageli võis avastada asjade kaotsiminekut. Isegi kui suurem osa reisijatest on normaalsed inimesed, satub nii suure seltskonnapeale ikka paar, kes arvavad, et on väga normaalne teiste šokolaadi, mune ja piima varastada..

Kuivainete kapp

Viimane õhtu Dougiese baaris

Margusega

Väga huvitav vana. Näeb välja veidike nagu Albus Dumbledore ja tegelikult "Videviku" sarjast ta kuulnud polnud. Lihtsalt oli selle särgi kuskilt leidnud. 

Hea sõbra Sandiga

Armas Joel

Imelise Lucyga