Olen saanud taaskord kinnituse, et elus ei ole juhuseid ning kõik läheb nii nagu minema peab. Kui mind poleks vallandatud, oleks ma jäänud ilma kõigest ilusast ja toredast, mis sellel nädalal toimus.
Peatusin nimelt Rhonda ja Campbelli farmis, mis asub Cairnsist 2 tunni kaugusel sisemaal mägisel alal ehk tablelandis. Olin selles imekaunis kohas nö. woofer, ehk aitasin iga päev paar tundi kõikvõimalike kodutöödega ja sain vastutasuks öömaja, suurepärase toidu ning kogemuse näha tõelist Austraalia elu. Tegemist oli lihalehma farmiga, kus enamik tegevusi on seotud loomadega- sain proovida ka ratsutamist ning näha pealt lehma hukkamist. See oli üsna harukordne sündmus, sest nad kutsuvad "killeri" endale koju ainult 2-3 korda aastas, et iseendale toit lauale saada. Enamasti saadetakse lehmad tapamajja.
Lisaks minule oli wooferdamas ka jaapani poiss Maši, kellega sai ikka päris palju nalja. Ta on Rhonda ja Campbelli farmis elanud juba 3 kuud ja neil ei ole temaga sugugi kerge olnud. Esiteks on ta inglise keele tase kõigile pingutustele vaatamata ikkagi väga kesine. Teiseks ei suuda ta pihta saada oma ülesannetest- ingveritaimede ümbert rohides oli vaene poiss kõik taimed üle kiskunud ja umbrohi vohas pärast kolme tunnist tööd ikka sama uhkelt edasi. Vahetevahel viskas ta ka päris huvitavaid pärleid- üks õhtu küsis näiteks Rhondalt, et kus kohvi asub. Ta on seal mitu kuud elanud ja kohvi on alati ühe ja sama koha peal olnud (ta on seda iga päev joonud). Kõigele vaatamata oli Maši-sushi väga sõbralik ja ma ei ole õigupoolest oma elus kunagi kedagi niivõrd viisakat kohanud. Kui ma kogemata poisi jala peale astusin, tuli tema suust kohe "sorry, Sanna" või kui keegi tal midagi teha palus, ütles ta näiteks "thank you, mrs Rhonda".
Rhonda ja Campbell olid igavesti vinged inimesed- tutvustasid rõõmuga ümbruskonda, pakkusid kena elamiskoha ja taastasid usu austraallastesse. Ma olin tõepoolest õnnelik ja tegin Austraalia seiklusele hea lõpu. Nüüd on vaja ainult punkt peale panna ja siis aga täiskäigul Aasiasse. Oma tunnetest kõige osas räägin ehk järgmises postituses.
Lehm nimega George.. Võite teda igal pildil näha, sest ta oli kõige julgem loom, kes tuli alati ainsana juurde ja poseeris või lasi patsutada.
Meie maja
Töömees Maši
Boof
Must-valged lambad
Rhonda viis meid üks päev kohalikku pühvlifarmi, kus saime pealt näha ka nende lüpsmist. Pühvlipiimast tehakse eelkõige juustu.
Kohalik Miillaa-Miillaa juga
Rhondaga
Mägised teed
Hobune Melonyl ei olnud just kõige fotogeenilisem hetk
Curtain Fig Tree- see erakordne taim on moodustunud kolmest puust
Järgmiseid pilte nõrganärvilistele ei soovita!
Kui ma kuulsin, et "killerid" tulevad lehm Maryt tapma, ei olnud ma just kõige optimistlikum. Sellegipoolest otsustasin enda närvikava kokku võtta ja selle protseduuri oma silmaga üle vaadata. Esmalt lasti lehm teiste liigikaaslaste nähes püssiga maha, seejärel tiriti aedikust välja, lõigati käpad jm maha (need osad, mida süüa ei kõlba), kooriti nahk küljest ja seejärel lõigati kõht lahti. Mul oli võimalus kogu sisemus üle kaeda. Loomulikult ei olnud kogu protsess ilus või nauditav, aga pean tunnistama, et mulle tundus töö kiire ja korralik ning sellistel hetkedel peab lihtsalt tõdema, et see on ju elu. Vähemalt tean, et need lehmad kasvavad väga heades tingimustes ja kuigi nad on loodud surema, on neil olnud vägagi hea elu.
No comments:
Post a Comment