Siin saarel tänaval jalutades küsib ühe päeva jooksul vähemalt 50 inimest, et kas ma sooviks nende taksot. Kuigi peaaegu kõik neist said  vastuseks "no thanks", sattusin ma ühe mehega siiski natuke pikemalt lobisema. Asi lõppes kokkuleppega, et maksan talle väikese summa ja ta sõidutab mind järgmine päev põnevatesse kohtadesse..

Eile hommikul oligi härra Nyoman Dollar (ärinimi) rõõmsalt mu hotelli ees ja sõit võis alata. Kirjutan kõikidest kohtadest natukene fotode all, et saaksite mingisuguse pildi. Päev oli põnev, kultuurne ja nauditav, aga eks mu sõidutajale oli see ka äri ning pärast pikka päeva kergitas ta  lootusi, et äkki saab mulle mõni päev veel midagi tutvustada.. Nüüd tahaks siiski aga ise ringi vaadata.

Muidu on Bali  tuntud kui jumalate saar- siinolijad on enamasti hindud (maailma vanim religioon) ning neil on ilmselgelt väga palju erinevaid jumalaid. Saar kuulub Indoneesiale ning siin elab ligikaudu 3,5 miljonit inimest. Tegemist on loomulikult põllumajandusliku riigiga, aga samas saavad nad suure tulu ka turismilt. Suurimad põllumajanduslikud toodangud on riis, kohv, aga ka erinevad puu- ja köögiviljad. 

Seda, et elatutakse turismist, võib siin koguda igal sammul. Lisaks taksoteenusele jõuab 100 meetri raadiuses ka umbes 4 erinevat firmat mulle  massaaži pakkuda. Väga populaarne ongi kohalik Bali massaaž, mille ma kindlasti siin lähipäevadel ära proovin. Tund aega läheb maksma umbes 4-5 eurot, mis on minu arust päris mõistlik hind. 

Söömas käies ja kohaliku toiduga tutvust luues meeldib mulle alati ka värskelt pressitud puuviljamahlu proovida. Need on supermaitsvad ja loomulikult väga odavad. Söök on samuti suurepärane ja näiteks hotellis saan hommikuks tavaliselt puuviljasalati ja omleti, banaanipannkoogi või muu hea ja parema. Austraalias pakuti mõnikord minu hostelites tavaliselt ainult valget saia, moosi, võid ja odavaid kelloggseid. Piimagi pidi vahel ise muretsema. Kui üldse oli hommikusöök kaasaarvatud..

Olen siin muidu ka mõningaid videosid teinud, aga üleslaadimine pole praegusel hetkel kuigi lihtne. Sellegipoolest võite saada natuke minu hulludest naabritest aimu siit. 

Goa Gajah ehk siis Elevandikoobas. Need naisefiguurid kallavad välja pühavett, mis peaks uskujaid noorena hoidma. 

Siin koopas oli elevandikuju- kahjuks head pilti temast ei saanud. 

Kunung Gawi reljeefid. Legendiks on niisiis see, et kunagi ammu oli jumal maapeale tulnud, et võidelda uskmatutega (ehk pahadega). Selle koha peal on praegu needsamad kujud. On müsteerium, kuidas suutis inimkäsi11. sajandil midagi niivõrd keerulist luua ja seetõttu arvatakse, et ju see pidi jumala käetöö olema. 

Kohviistandus

Kohviistanduses. Need siin on niiöelda Lawaki kohvioad.  mis saadakse  rebasemoodi elukate väljaheidetest. Nimelt söövad need loomad kindlaid marju ja siis tulebki nende kõhust välja justkui kobar ubasid. Need pestakse  puhtaks, röstitakse, purustatakse ja lõppproduktiks on maailmakuulus ja väidetavalt parim kohv. Ma ise seda seekord proovida ei jõudnud, sest ..

...mulle toodi ette 11 erinevat kohvi- ja teesorti, mida mul oli au maitsta...

Kosutav kookos

Kintamani vulkaan

Riisiistandus

Kohalik neiu uusi taimeskulptuure välja panemas

Ja nüüd minu lemmikud- pärdikud.. nad on superarmsad, aga samas võivad ka päris ülbed olla. Vahel tulevad kotti sikutama, tahavad meie hommikusöögi ära süüa või vaatavad otsa ja krigistavad hambaid. Üldjuhul on neid aga siiski tore vaadata.. süües hommikusööki saab jälgida näiteks kümne ahvi võidujooksu vastasmaja katusel .. ma leian, et see on äärmiselt eksootiline..

Ahvipoiss oli kellegi joogi ära näpanud

Üks ahvipärdik ronis pähe

Ahvide surnuaed

Templikuningas

Nagu ma oma eilses postituses prognoosisin, siis igav siin Aasias küll ei hakka. Juba esimese päevaga on kogunenud nii palju muljeid, et kui ma oma postitust edasi lükkaks, ei jõuaks järgmine kord kõike äragi rääkida.

Kui ma täna hommikul silmad avasin ja peeglisse vaatasin, pidin šoki saama- üks silm oli täiesti üles paistetanud ja silmapõletik on küll viimane asi, millega oma Balis olekut alustada. Õnneks leidsin kotipõhjast silmatilgad, panin prillid ette ja hakkasin pihta oma siinoleku tõenäoliselt tüütuima asjaga- Tai viisaga. Eestlased saavad nimelt sealselt piirilt kõigest 15- päeva viisat taotleda ning kuna ma Sydney saatkonda ei jõudnud, et pikemat dokumenti vormistada, jäigi võimaluseks seesama protseduur Balis korda ajada. Tahtsin sellega võimalikult ruttu alustada, et kivi südamelt langeks ja korralik puhkus peale hakkaks.

Õnneks sai sellega pärast pikka linnapeal seiklemist ühelepoole ning pärast mõningaid päevi saaksin juba oma dokumendile järele minna. Ja silmaga läks vist ka õnneks.. 

Alguses tabas mind mingilmääral ka kultuurišokk, kuna mitte keegi ei paistnud inglise keelt rääkivat. Lisaks on pealinn Denpasar suhteliselt pommiauk, turistid sinna ei lähe ja kuna ainsad valged inimesed, keda ma seal kohtasin, olid hallipäine vanadaam oma mehega, siis olid kohalikud minu sealviibimisest vägagi vaimustunud. Igaüks tahtis  jutustada, iga kolmas auto lasi signaali, poisiklutid vilistasid ja huilgasid. Ma pole vist kunagi nii palju tähelepanu saanud ja see oli veidike tüütu, aga eks inimene ju harjub. Turismipiirkondades see nii päris ei ole. 

Keskpäeval otsustasin, et võiksin liikuda Ubud´i, mis on Bali kultuurilinn. Jõudsin vaevalt Denpasari hotellist välja astuda, kui juba jäi üks auto peatuma ja tahtis mind ära visata. Nii need asjad siin käivad. Kuna see autobuss oli  kulunud, uks ei käinud kinni ja juht inglise keelt ei rääkinud, olin natuke pabinas ja tuletasin  peas juba enesekaitselööke meelde, aga õnneks läks kõik jällegi hästi ja inimesed on siin üldjuhul siiski toredad ega ürita vaeseid turiste tappa..loodetavasti. 

Siiajõudes mul öömaja polnud, aga autost välja astudes, tuli kohe üks noormees entusiastlikult juurde ja palus, et ma tema hotelli tuleksin. Siin hakataksegi niiviisi tänaval pakkuma ja seejärel peab nendega veidike kauplema ning ongi asi lahendatud. Öömaja leidsin kiiresti ja muretult.

On muidugi suur rõõm  Austraaliast Aasiasse tulla, sest hindade vahe on  meeletu. Olgugi, et Bali on tegelikult ilmselt üks Kagu-Aasia kallimaid riike, on elu ikkagi odav. Eriti just riided, asjad ja toit. Eks nad üritavad siin turiste nöörida, aga siis peab kauplema ja üldjuhul saab riideid 1-5 dollari/euro eest ja kui õigeid söögikohti otsida, saab ka väga odavalt ja nauditavalt hakkama.  Mulle tundub, et supermarketist erinevate koostisosade ostmine ja hotellis vaaritamine on siinolles mõttetu- naudin pigem suurepärast ja rahakotisõbralikku Aasia kööki.

Enamik raha läheb transpordi ja hotellide peale. Öömajad pole nii odavad kui näiteks Tais, aga Austraaliaga võrreldes leiab siiski backpackeri-sõbralikke hindu.   Ja taksojuhtidega peab ka veidike vaidlema, sest väidetavalt on neil bensiinihinnad tõusnud, aga samas..riiki tahaks ju näha ja ärakasutada ennast ka ei sooviks lasta..

Siin olles ei tohi mitte mingil juhul kraanivett juua. Mulle räägiti juba varem õuduslugusid haigusest nimega "Bali belly" . Loodan väga, et ma oma hajameelsuses ennast proovile ei pane. Täna juba suutsin kohvikus jäätee tellida, mille sees olid suured kraanivee kuubikud. Nad vahetasid selle õnneks nurisemata välja.

Muidu elan spontaanselt ja loodan, et kõik voolab omasoodu parimas taktis. Usun, et need kuus nädalat saavad äärmiselt lõbusad, huvitavad ja harivad olema ning ma naudin seda kõike suurima hea meelega. 

Minu esimese hotelli reeglid.. tundub väga omapärane inglisekeele grammatika.. 

..aga vähemalt tuletasid kraanid kodu meelde.. 

Teede olukord on siin ka põnev. Need katkised kiviplokid muide liiguvad ja kogu aeg peab olema tähelepanelik, et kuskile auku ei kukuks.. eriti ohtlik on pimedas.

Kõik sõidavad  ringi motikatega. Kuna liikluskultuur on siin hullumeelne, siis mina sellega üksi sõita ei julge.  Samas tegi täna Tai konsul mulle sõidu saatkonnast hotelli passile järele ja õnneks jäime täitsa ellu. 

Kohalikud lapsed

Pealinn Denpasaris on kuuajane kunstifestival. Erinevad Bali piirkonnad on valmistanud etteasteid ning müüvad oma kaupa. Väga huvitav õhkkond ja kui ma mingil päeval sinna tagasin satun, tahaksin kindlasti ka õhtust programmi näha.

Järgmised esinejad oma etteastet ootamas. 

Bali tänavatel võib näha loendamatult palju skulptuure

Kunstnik oma teost maalimas

Elan Ubudis nö Ahvimetsa kõrval. Täna istusin kivi peal ja mõtlesin oma mõtteid, kui järsku tundsin, et keegi sakutab mu kotti.. see ei olnud sugugi mingisugune vargapoiss, vaid päris elus ahvipärdik. Nad on nii julged ja tulevad väga lähedale. Päris esimene kokkupuude oli  hotellis, kui vaatasin ühel hetkel üles ja nägin, et ahv jalutab katusel.. see on lihtsalt nii sürreaalne ja lahe. 

Iga maja ja poekese ees on sellised taimemeisterdused. Kuulsin, et balilased usuvad, et need toovad edu ja õnne. Iga hommik ja pärastlõuna vahetavad nad kujukesed uute ja värskete vastu.

Uskumatu, aga ongi käes see hetk, mil ma taaskord jätan tuttava ja turvalise maha ja hüppan pea ees uute seiklusesse. Seekord on aga kõik vägagi erinev eelmistest kordadest, sest minu elu siin ongi selleks korraks läbi.

Olen suutnud ennast nüüdseks lahkumise lainele viia ja usun, et alati on oluline lõpetada kõik hea õigel hetkel. Siis, kui kõik tundub ikka veel põnev ja pakub pinget. Kui ma oleksin oma Austraalias olekut pikendanud, oleks see mingil hetkel ehk oma võlu kaotanud. 

Siiski on  südames alati väga raske lahkuda. Jätta hüvasti oma inimestega, kellega on just tugev side tekkinud ja loota, et kuskil ja kunagi meie teed taaskord ristuks. Aga nagu mu armas sõber ütles- et uuesti kohtuda, on vaja eelnevalt "head aega" öelda. Sellega on raske harjuda, aga tunnen, et mu nahk on kasvanud paksemaks ja praegusel hetkel oma lendu oodates tunnen ma ennast isegi tuimana. Ehk olen selle kõige peale liiga palju mõelnud ja südames äraminekuga leppinud. 

Ma ei tea, kas ma tulen siia tagasi või mitte, aga hea on mõelda, et vähemalt see võimalus on  tänu farmis töötamisele olemas. Samas usun, et maailmas on nii palju teisigi põnevaid kohti, mida avastada. Kunagi, kui mul mingisugused oskused on, ei välista ma siiski võimalust näiteks Melbournes mõne aja elada, sest elukvaliteet on seal tõepoolest hea ja linn mõnus. 

Tunnen, et selle aasta jooksul pole miski läinud nii nagu ma plaanisin. Oli päris palju majanduslikke raskusi ja kõik ei laabunud sugugi nii nagu Austraalias käinud sõbrad enne rääkisid. Ma ei tea, kas neil oli  rohkem õnne või kasulikke tutvusi, aga minu ja Janeli jaoks on see kindlasti palju keerulisem olnud. Aga teate..mul on sellepärast ainult hea meel. Tänu sellele olen õppinud nii palju ja kogenud tõelist backpackeri elu ja ma ei vahetaks seda kõike mitte kunagi mitte millegi vastu. 

Aasiasse mineku osas on samuti tunded natuke vastastikused. Bali ja Tai on peaaegu iga Austraalia backpackeri jaoks kohustuslikud algus- või lõpppunktid ja kõik on alati ohanud ja öelnud, et mul tuleb elu parim aeg, sest elu seal on lihtsalt imeline. Ma olen seda kaua oodanud ning põnevil, aga samas tunnen, et see on veidike ka hirmutav. Austraalias omapäid reisimine ei pane enam kõhtu keerama, aga Aasias on hoopis teine elu ja kultuur. Aga ma olen siiski äärmiselt põnevil ja ootususärevil, hakkab nalja saama..

Viimane imekena õhtu Muniga Cairnsis

Pelikanid Cairnsis

Minu viimane Austraalia päev kaunis Lääne-Austraalia pealinnas Perthis, kust läheb lennuk Balile

Läheb sõiduks

Olen saanud taaskord kinnituse, et elus ei ole juhuseid ning kõik läheb nii nagu minema peab. Kui mind poleks vallandatud, oleks ma jäänud ilma  kõigest ilusast ja toredast, mis sellel nädalal toimus. 

Peatusin nimelt Rhonda ja Campbelli farmis, mis asub Cairnsist 2 tunni kaugusel sisemaal mägisel alal ehk tablelandis. Olin selles imekaunis kohas nö. woofer, ehk aitasin iga päev paar tundi kõikvõimalike kodutöödega ja sain vastutasuks öömaja, suurepärase toidu ning kogemuse näha tõelist Austraalia elu. Tegemist oli lihalehma farmiga, kus enamik tegevusi on seotud loomadega- sain proovida ka ratsutamist ning näha pealt lehma hukkamist. See oli üsna harukordne sündmus, sest nad kutsuvad "killeri" endale koju ainult 2-3 korda aastas, et iseendale toit lauale saada.  Enamasti saadetakse lehmad  tapamajja. 

Lisaks minule oli wooferdamas ka jaapani poiss Maši, kellega  sai ikka päris palju nalja. Ta on Rhonda ja Campbelli farmis elanud juba 3 kuud ja neil ei ole temaga sugugi kerge olnud. Esiteks on ta inglise keele tase kõigile pingutustele vaatamata ikkagi väga kesine. Teiseks ei suuda ta pihta saada oma ülesannetest- ingveritaimede ümbert rohides oli vaene poiss kõik taimed üle kiskunud ja umbrohi vohas pärast kolme tunnist tööd ikka sama uhkelt edasi. Vahetevahel viskas ta ka päris huvitavaid pärleid- üks õhtu küsis näiteks Rhondalt, et kus kohvi asub. Ta on seal mitu kuud elanud ja kohvi on alati ühe ja sama koha peal olnud (ta on seda iga päev joonud). Kõigele vaatamata oli Maši-sushi väga sõbralik ja ma ei ole õigupoolest oma elus kunagi kedagi niivõrd viisakat kohanud. Kui ma kogemata poisi jala peale astusin, tuli tema suust kohe "sorry, Sanna" või kui keegi tal midagi teha palus, ütles ta näiteks  "thank you, mrs Rhonda". 

Rhonda ja Campbell olid igavesti vinged inimesed- tutvustasid rõõmuga ümbruskonda, pakkusid kena elamiskoha ja taastasid usu austraallastesse. Ma olin tõepoolest õnnelik ja tegin Austraalia seiklusele hea lõpu. Nüüd on vaja ainult punkt peale panna ja siis aga täiskäigul Aasiasse. Oma tunnetest kõige osas räägin ehk järgmises postituses. 

Lehm nimega George.. Võite teda igal pildil näha, sest ta oli kõige julgem loom, kes tuli alati ainsana juurde ja poseeris või lasi patsutada.

 

Meie maja

Töömees Maši

Boof

Must-valged lambad

Rhonda viis meid üks päev kohalikku pühvlifarmi, kus saime pealt näha ka nende lüpsmist. Pühvlipiimast tehakse eelkõige juustu.

Kohalik Miillaa-Miillaa juga

Rhondaga

Mägised teed

 

Hobune Melonyl ei olnud just kõige fotogeenilisem hetk

Curtain Fig Tree- see erakordne taim on moodustunud kolmest puust

Järgmiseid pilte nõrganärvilistele ei soovita!

Kui ma kuulsin, et "killerid" tulevad lehm Maryt tapma, ei olnud ma just kõige optimistlikum. Sellegipoolest otsustasin enda närvikava kokku võtta ja selle protseduuri oma silmaga üle vaadata. Esmalt lasti lehm teiste liigikaaslaste nähes püssiga maha, seejärel tiriti aedikust välja, lõigati käpad jm maha (need osad, mida süüa ei kõlba), kooriti nahk küljest ja seejärel lõigati kõht lahti. Mul oli võimalus kogu sisemus üle kaeda. Loomulikult ei olnud kogu protsess ilus või nauditav, aga pean tunnistama, et mulle tundus töö kiire ja korralik ning sellistel hetkedel peab lihtsalt tõdema, et see on ju elu. Vähemalt  tean, et need lehmad kasvavad väga heades tingimustes ja kuigi nad on loodud surema, on neil olnud vägagi hea elu.