Viimased päevad on meie jaoks üpriski kohutavad olnud. Praegu oleme olukorras, kus rahadega on natukene keerulised lood. Janelil pole enam üldse midagi- sain talle midagi laenata, aga nüüd hakkab ka minul rahakoti põhi juba paistma. Lisaks pole tal ka tööd, sest praegu siit midagi leida on ikka üleootuste keeruline. Ei aita enam RSA-d ega kogemused.
Mina olen oma Fundraisingut teinud, aga see on ikka ääretult stressirohke. Jah, inimesed on toredad ning pakuvad jäätist ja juua, aga selleks, et mingigi summa nädalas kokku kraapida, pean ma tegema vähemalt 4 lepingut. Kui ma neid kätte ei saa, ei maksa nad mulle üldse midagi. Ei tundu küll suur arv, aga enamik inimesed toetavad siin juba mitmeid organisatsioone ega ole seetõttu absoluutselt huvitatud. Kuigi ma tunnen, et ma teen üldjoontes ilusat asja ja aitan neid vaeseid inimesi natukenegi, tulevad siiski kogu aeg raha mõtted pähe ja ainus idee on, et saaks selle lepingu kätte..
Kui see aga kõigile pingutustele vaatamata ei õnnestu, teeb ikka närvi mustaks. Samas tuleb tunnistada, et ma olen enda üle natukene ikka uhke ka.. pool aastat tagasi poleks ma ennast elusees ette kujutanud inimeste ustele koputamas ja nendega inglisekeeles kolmanda maailma probleemitest arutamas. Meie tiimis vahetuvad muidu liikmed väga tihti- enamik on lahti lastud, sest nende inglise keel ja suutlikkus pole piisavavad ja mitmed on loomulikult ka ise pagenud.
Ma tõesti ei tea, kas ma olen lihtsalt rumal, et ma selle kõigega oma energiat raiskan, aga samas vajab see ilmselt tõepoolest harjumist. Esimesed nädalad pididki kogemuste puudumise tõttu keerulised olema, aga mina aga tahaks kõike nüüd ja kohe ning pealegi on paratamatult väikene kinnisidee see raha kokku kraapida.
Lisaks kõigele tunneb meie maja omanikust eestlane väga suurt otstarbekust mulle absoluutselt iga õhtu pärast väsitavat tööpäeva nina alla hõõruda, kui kohutav töö see ikka on ja kuidas temal on ikka kogu aeg õigus olnud, et ma ei tohiks sellega oma aega raisata. See ei tee kogu olukorda absoluutselt kergemaks...
Eile õhtul tõesti mõtlesin, et ütlen oma tööposti üles, aga samas, poole nädala pealt lõpetada oleks ka rumal. Annan vähemalt oma parima ja kuna ma need 3 päeva juba ära kulutanud olen, ehk siis kulutan natuke veel. Rohkem suure tõenäosusega mitte, sest tahaks elu ikka nautida ja mitte kogu aeg muretseda ja põdeda.
Janeli veedab aga iga päev tunde tööd otsides, aga väga palju õnne tal sellega veel olnud pole. See restoran, kus ta nädalavahetusel käis, tundus üldjoontes tore, aga suurtest lubadustest esmaspäeval helistada, võis küll vaid und näha. Lisaks võtab kõik siin nii palju aega- meilidele ei vastata ja isegi kui midagi leida, läheb enne päevi, kui millegagi tõepoolest alustada saaks.
Me oleme praegu veidike segaduses ja tülpinud, aga alla ei saa ega taha ikka anda. Päras madalseisu saab ju järgneda ainult tõus. Pealegi päris nälga me ei jää- kohalikus supermarketis saab makaronipaki ainult 1 dollari eest ja neid saab ju mitu päeva süüa:)
Kuigi see postitus ei ole just maailma säravaimates toonides, ärge siiski muretsege.. me saame hakkama ja toetame üksteist . Pealegi ei saagi terve aasta olla ainult üks helesinine unelm, ikka on oma tõusud ja langused. Lihtsalt on jõudnud kohale, et see Austraalia elu pole midagi nii imelihtne ja mitte midagi ei tooda kullakandikuga ette..
Ütlen postituse lõpuks ka ära, et EI.. me ei taha kellegi rahalisi toetusi!! Me tulime siia, et õppida ise hakkama saama ja niikaua kuni päike paistab, kõht on täis ja linn meie ümber vapustav, on kõik okei..siin on paljukest, mis teeb ka tuju heaks ja elu ilusaks..tahaks lihtsalt mingisugust kindlust.
