Kui asjad ei ikka suurepäraselt ei suju, on see märk edasi liikuda. Otsustasime pühapäeval oma seitse asja kokku pakkida ja oma teekonda taaskord jätkata. Tööotsimine osutus ju Melbournes keeruliseks ja seetõttu astusime rongile ja valmistusime taaskord nautima farmiidülli.

Siia Sheppartoni kanti sattusime tänu  Melbourne endisele majakaaslasele Rihole. Ta oli siia nädal varem saabunud ja paistis olukorraga päris rahul olevat. Siia saades taipasime, et peame harjuma taaskord millegi täiesti uuega. 4 miljoni elanikuga suurlinnast kolisime me  Ardmona karavanparki ja meie uueks elukohaks sai telk. Janeli oli kusjuures juba varem korduvalt maininud, et nii tore oleks ikka korralikud matkata ja telgis ööbida.. tõeline Austraalia! Nüüd olemegi siin ja seda ilmselt üpris pikaks ajaks.. aga ega kunagi ei tea!

Elatist peame me hetkel teenima aprikoosikorjamisega. Töö iseenesest on lihtne- oleme ju karastunud igasuguste küürutamistega, pärast mida pidi päevi oigama ja äigama, kuidas kõik liigesed ja kondid valutasid nagu 90-aastasel. Lisaks on päris lõbus, sest juturääkimine ega muusikakuulamine pole keelatud ning aprikoose võib süüa nii palju kui vaid kõhtu mahub. 

Paraku peab ikka ja alati olema mingisugune häda. Hooaeg ei ole veel täielikult alanud ja enamik vilju pole korralikult valmis. Seetõttu peame tegema nö. "colour pickingut"( esimest korda kui nad seda mainisid, kuulsin aktsendi tõttu garlic picking ja pidin südamerabanduse saama), mis tähendab seda, et korjame ainult täiesti valmis aprikoose.Nende valimine võtab aga paraku omajagu aega ja pealegi on kõikidel meie ülevaatajatel erinev arusaam terminist "piisavalt küps aprikoos". 

Kõige selle tõttu saame me häbiväärselt madalat palka(isegi De Suckeringiga ..Nutt võib lausa peale tulla- aprikoosid pole eriti kallid ja pealegi pannakse meie omad purki, mitte ei müüda poeletil. Õnneks peaks olukord päevadega paranema ning  kokkuvõttes on see ikkagi hetkel tasuvam kui Fundraising, mille eest ma viimasel nädalal sentigi ei saanud. 

Oleme taaskord ka mõistnud plaanide tegemise mõttetusest siin maal. Poolteist kuud tagasi arvasime, et töötame kuni jõuludeni Cherry Kingis ja pärast seda oleme piisavalt kindlustatud ja väsinud, et lubada endale väike puhkus Phillip Islandil (pingviinisaar, kuhu plaanisime minna jõuludeks). Paraku on praegu seis selline, et hetkel ei saa sinna minekust ilmselt juttugi olla ja lükkame selle puhkuse kaugemasse tulevikku. 

Tegelikult on mul hea meel, et oleme asjad vähemalt kuidagigi liikuma saanud ja edasi saab tee olla ikka ülesse. Pealegi saab meil siin kõvasti nalja, nii et isegi öösel magada ei saa ja telkimisplatsil inimesed hüüavad meie naeru peale "bloody estonians". 

Kuna elame täielikult looduses, tuleb interneti kasutamiseks hääletada kümne kilomeetri kaugusele Sheppartoni.  Nalja hakkab saama ja veel päris täpselt seda elu telgis pikemas perspektiivis ette ei kujuta, aga olen taaskord veendunud, et meie elu on tõepoolest seiklus ja kunagi vähemalt on, mida lastelastele rääkida..  

Rongiga Sheppartoni poole

Sõber Riho telk pole just kuigi ruumikas..

Meie uus koduke

Hommikul veel optimistlikud...

hiljem..mitte nii väga

Siidri- ja sõõrikupidu

Viimased päevad on meie jaoks üpriski kohutavad olnud. Praegu oleme olukorras, kus  rahadega on natukene keerulised lood. Janelil pole enam üldse midagi- sain talle midagi laenata, aga nüüd hakkab ka minul rahakoti põhi juba paistma. Lisaks pole tal ka tööd, sest praegu siit midagi leida on ikka üleootuste keeruline. Ei aita enam RSA-d ega kogemused.

Mina olen oma Fundraisingut teinud, aga see on ikka ääretult stressirohke. Jah, inimesed on toredad ning pakuvad jäätist ja juua, aga selleks, et mingigi summa nädalas kokku kraapida, pean ma tegema vähemalt 4 lepingut. Kui ma neid kätte ei saa, ei maksa nad mulle üldse midagi. Ei tundu küll suur arv, aga enamik inimesed toetavad siin juba mitmeid organisatsioone ega ole seetõttu absoluutselt huvitatud.  Kuigi ma tunnen, et ma teen üldjoontes ilusat asja ja aitan neid vaeseid inimesi natukenegi, tulevad siiski kogu aeg raha mõtted pähe ja ainus idee on, et saaks selle lepingu  kätte..

Kui see aga kõigile pingutustele vaatamata ei õnnestu, teeb ikka närvi mustaks. Samas tuleb tunnistada, et ma olen enda üle natukene ikka uhke ka.. pool aastat tagasi poleks ma ennast elusees ette kujutanud inimeste ustele koputamas ja nendega inglisekeeles kolmanda maailma probleemitest arutamas. Meie tiimis vahetuvad muidu liikmed väga tihti- enamik on lahti lastud, sest nende inglise keel ja suutlikkus pole piisavavad ja mitmed on loomulikult ka ise pagenud.

Ma tõesti ei tea, kas ma olen lihtsalt rumal, et ma selle kõigega oma energiat raiskan, aga samas vajab see ilmselt tõepoolest harjumist. Esimesed nädalad pididki kogemuste puudumise tõttu keerulised olema, aga mina aga tahaks kõike nüüd ja kohe ning pealegi on paratamatult väikene kinnisidee see raha kokku kraapida.

Lisaks kõigele tunneb meie maja omanikust eestlane väga suurt otstarbekust mulle absoluutselt iga õhtu pärast väsitavat tööpäeva nina alla hõõruda, kui kohutav töö see ikka on ja kuidas temal on ikka kogu aeg õigus olnud, et ma ei tohiks sellega oma aega raisata. See ei tee kogu olukorda absoluutselt kergemaks...

Eile õhtul tõesti mõtlesin, et  ütlen oma tööposti üles, aga samas, poole nädala pealt lõpetada oleks ka rumal. Annan vähemalt oma parima ja kuna ma need 3 päeva juba ära kulutanud olen, ehk siis kulutan natuke veel. Rohkem suure tõenäosusega mitte, sest tahaks elu ikka nautida ja mitte kogu aeg muretseda ja põdeda.

Janeli veedab aga iga päev tunde tööd otsides, aga väga palju õnne tal sellega veel olnud pole. See restoran, kus ta nädalavahetusel käis, tundus üldjoontes tore, aga suurtest lubadustest esmaspäeval helistada, võis küll vaid und näha. Lisaks võtab kõik siin nii palju aega-  meilidele ei vastata ja isegi kui midagi leida, läheb enne päevi, kui millegagi tõepoolest alustada saaks.

Me oleme praegu veidike segaduses ja tülpinud, aga alla ei saa ega taha ikka anda. Päras madalseisu saab ju järgneda ainult tõus. Pealegi päris nälga me ei jää- kohalikus supermarketis saab makaronipaki ainult 1 dollari eest ja neid saab ju mitu päeva süüa:)

Kuigi see postitus ei ole just maailma säravaimates toonides, ärge siiski muretsege.. me saame hakkama ja toetame üksteist .  Pealegi ei saagi terve aasta olla ainult üks helesinine unelm, ikka on oma tõusud ja langused. Lihtsalt on jõudnud kohale, et see Austraalia elu pole midagi nii imelihtne ja mitte midagi ei tooda kullakandikuga ette..

Ütlen postituse lõpuks ka ära, et EI.. me ei taha kellegi rahalisi toetusi!! Me tulime siia, et õppida ise hakkama saama ja niikaua kuni päike paistab, kõht on täis ja linn meie ümber vapustav, on kõik okei..siin on paljukest, mis teeb ka tuju heaks ja elu ilusaks..tahaks lihtsalt mingisugust kindlust.

Saime endale mõni päev tagasi uue elukoha Elsterwicki linnaosas. See on maja, mida me jagame kahe eesti kutiga (üks läks täna paraku Melbournest minema, teine on omanik), ühe kanada tüdrukuga, uus-meremaa ja austraalia mehega. Asukoht on väga mõnus- palju restorane ja natuke boheemlaslik. Nüüd on meil palju ruumi ja maksma peame poole vähem kui hostelis. 

Tööga on niivõrd-kuivõrd.. olen nüüd 3 päeva fundraisingut teinud ja tegelikult see on päris tore. Vahepeal on küll umbes 10 korda käinud läbi mõte, et annan alla, aga samas see ongi selline töö, et peab kõvasti praktiseerima ja algus on keeruline.  Põhimõtteliselt näeb mu päev välja selline, et kell 12 saame oma tiimiga kokku, elame natuke päeva sisse ja siis sõidame kuskile eeslinna. Siis peame hakkama ukselt-uksele käima ja rääkima inimestele meie heategevusprojektist. Selle kohta saate lähemalt lugeda siit: http://childfund.org.au . See on väga armas, aga kui ma alustasin,  olid kõik teised UK-st ja neil on ilmselgelt tunduvalt kergem juba keeleliselt. Esimesed majad, mis ma üksinda tegin, olid küll päris hirmuäratavad, aga samas on austraalia inimesed üldjoontes väga kenad ja sõbralikud. 

Õnneks hoiame me kõik väga kokku ja meie liider on ka väga toetav. Sellegipoolest olin ma laupäeva hommikul kindel, et kuna me saame palka tehtud lepingute pealt ja minul veel ühtegi polnud, ei ole kogu pingutus seda energiat väärt. Samas polnud mul midagi muud ka peale hakata ja läksin siiski kohale ja sain sellel päeval oma esimese lepingu! See tunne oli imeline ja pärast seda otsustasin, et ei anna siiski nii kergelt alla. Eesmärk on ju üllas ja pealegi on see suurepärane keelepraktika ja tulevases elus tuleb kindlasti palju kasuks... pealegi seal on vist tõesti võimalik teenida, et vähemalt ära elada..ning lisaks ahvatletakse mind jaanuaris toimuva  Tasmaania reisiga, aga eks selgub, mis ja kuidas.. 

Janeli on kaks päeva ühes restoranis tööl käinud ja talle väga meeldib seal. Paraku ei saaks ta seal vist eriti palju töötunde. Üldse on praegu väga keeruline restoranidesse ja baaridesse saada, sest igalpool on töötajaid liigagi  palju. Tuleb lihtsalt olla õigel ajal õiges kohas. Ei ole mõtet üle lahmida, aga ajapikku läheb olukord juba kriitiliseks. 

Linn on endiselt tore.. igal tänaval on kümneid kunstnikke, muusikuid ja meelelahutajaid. Ka jõulumeeleolu hakkab vaikselt peale tulema. Muidugi on koomiline näha 30 kraadises kuumuses Starbucksi lumememmedega kohvitopse ja kuulda tööd tehes vabandusi, et " praegu tõesti ei ole aega, mul on just jõuludekoratsioonide panemine pooleli.."

Imeline valgusshow

Käisime täna muuseumis ja see dinosaurus on pärit etendusest "Walking with dinosaurs", mis mõned aastad tagasi ka Saku suurhallis aset leidis..

Royal Botanic Garden

Kohtusime ka oma armsate Griffithi toakaaslaste Minni ja Mintaega ja meenutasime vanu aegu

Teisipäev oli küll mõnevõrra muserdav päev- kuigi meie Back of Chapel´i hostelikaaslased ütlesid, et tööleidmine käib siin paari päevaga, ei paistnud meil selles vallas just kuigi edukalt kulgevat. Meie keeletaset tõstetakse siin pidevalt esile, aga tundub, et enamik restorane ja kohvikuid värbasid endale tööjõu mõned nädalad tagasi. 

Otsustasime kohe alguses, et ei hakka sellega väga stressama ja võtame rahulikult, aga elu vajab elamist ja kui kõik ei jookse just  ladusalt, teeb see siiski murelikuks. Janelile helistati  ühest restoranist ja öeldi, et ta võib nendega liituda, aga nende kõne restorani bossiga oli umbes selline:

S: (äärmiselt sõbralikult) " Hi, Janeli.. how are you? do you enjoy your day? I am Sebastian from.. do you want to work in our restaurant?

J: " ...Yes, I think I would like to.. But I wanted to ask about a salary.."

S: " It is 15 per hour ( mustalt töötamine, ei ole väga hea palk sellisel juhul) So.. do you want to join us?"

J: "Yes, I believe so, but I am not sure, because...(ei jõudnud lõpetada lauset)

S: (karjudes) "IF YOU ARE NOT SURE, THEN I AM NOT SURE AS WELL. GOOD BYE!" (viskas toru ära)

Pärast seda olime mitu minutit justkui puuga pähe saanud.. 

Lisaks lootsime  siiralt, et kolime suurepärasesse basseini ja jõusaaliga korterisse, aga mõistes, et hiina tüdruk tahab meilt sissekolides kohe kuu renti ja deposiiti (muidu makstakse siin kõike nädala kaupa), saime aru, et peame selle kõigega veel ootama. Meil pole ju veel töödki.. 

Eile leidsime Facebookist ühe kuulutuse, mille kaudu oleks võimalik ühte maja teiste inimestega jagada. Käisimegi seda vaatamas- asub St. Kilda rajoonis, mis on üks parimaid ning maja omanik on muideks eestlane. Seal elab vist  5-6 inimest ja raha küsitakse meie eest poole vähem kui hostelis.. Homme kolime vist sinna, sest see on päris hea pakkumine. Loodetavasti on ka inimesed toredad. 

Lisaks baari- ja restoranitööle (hospitality),on siin väga populaarne ka selline asi nagu Fundraising. Need on põhimõtteliselt sellised inimesed, kes räägivad heategevusest ja otsivad inimesi, kes on valmis kedagi toetama.  Palk peaks olema väga hea, lisaks on võimalik ka reisida, keelt praktiseerida jne. Paraku pidi sinna üldjuhul tung päris suur olema. Kuulsin ka mõni aeg tagasi ühelt sõbralt tema lugu kandideerimisest.

Ta kutsuti intervjuule, aga kohale jõudes seisis ta koos 50 teise inimesega suures konverentsiruumis. Nad pidid kõik end 3 minutit esitlema, tegema käigu pealt presentatsiooni näiteks rassismist/vaesusest, osalema diskussioonis ja lõpuks testiti neid ka tänaval, kus neil oli aega 15 minutit inimesi küsitleda. Mu sõber rääkis 34 inimesega, aga töökohta ikka ei saanud, sest mõni teine kandidaat oli produktiivsem. 

Pärast seda tundus see päris lootusetu,  aga sellegipoolest võtsin ma ühe Fundraisingu firmaga ühendust. Olin nende kuulutuse avastanud Gumtreest ( interneti lehekülg, kus on palju  kõikvõimalikke pakkumisi) . Ega neil seal palju informatsiooni polnud ja kogu asi tundus üpris mitteametlik, aga võtsin riski. Kümne minuti pärast helistasid nad mulle tagasi ja kutsusid intervjuule (küsisin kohe hirmuga, et kas see kestab ka mitu tundi, aga nad vastasid, et kõigest 15-20 minutit).. See rahustas mind ja rõõmustasin, et ehk ei peagi vastama rassismi või seksuaalvähemusi puudutavatele küsimustele. 

Käisingi seal kohal ja olin üllatunud, kui esinduslik ja korralik nende kontor välja nägi. Põhiliselt valiti mind ilma suurema tuleproovita koos ühe inglise noormehega välja ja homme lähme esimest korda proovima. Ma olen natuke umbusklik, aga kuna see mu ellu justkui tuli, siis proovin järele.

Me töötame siis sellise organisatsiooni alt nagu Child Fund, mis on siin üpris populaarne. Põhimõtteliselt pean ma suhtlema ja koguma inimesi, kes on valmis iga kuu ühte vaest last ja tema perekonda toetama. Iga nö. sponsor saab valida, keda ta toetada tahab ja lisaks sellele saavad nad pidevalt suhelda, nii et toetajal on võimalik täpselt kursis olla, kuhu tema raha suunatakse ja kuidas on seis. 

Lisaks on sümpaatne see, et raha paigutatakse  erinevatesse valdkondadesse, kuhu parasjagu vajadus - haridus, hügieen, puhas vesi, tervis, elukohad. Ja Child Fund ei saada kellelegi lihtsalt  suuri toidumägesid - pigem tõstetakse inimeste teadlikkust ja aidatakse neil ise järje peale saada. 

See on ilus projekt, aga eks näis, kuidas minema hakkab. Praegu on eestlasena natuke hirm selle ees- ei tahaks ju kedagi tüütada.. aga kaotada pole midagi!

Janeli käis täna RSA ( Resposible Service of Alcohol) koolitusel ja nüüd on tal võimalus kandideerida ka baaridesse. Ilma selle tunnistuseta ei saa kuidagi alkoholiga äris töötada..

Loodame ikka hea õnne peale ja naudime kõigest hoolimata oma elu suurima rõõmuga...loodetavasti on lähipäevad meie jaoks helged. 

Luna park, lõbustuspark

St. Kilda igapühapäevane turg, kus kohalikud kunstnikud oma töid müüvad.

Siin näeb ikka igasuguseid talente..torupillimängijast pingviin..