Kõige suurem uudist on see, et meie telgi- ja aprikoosielu on selleks korraks läbi. Lugu on nimelt selles, et me kandideerisime enne siia tulekut tomatite pakkimisele ja kuigi tahtjaid oli 50 ja valiti ainult 12, saime me mõlemad soovitud töö. Tegelikult läks meil nii hästi eelkõige sellepärast, et me oleme Cherry Kingis töötanud ja nad otsisid just kogemustega tüdrukuid. 

Me oleme väga õnnelikud, sest aprikoose oli küll päris tore korjata, aga raha sai selle eest minimaalselt. Olgugi, et meid lohutati päevast-päeva , et colour picking saab läbi ja kohe-kohe algab stripping, nägime siiski veel paar päeva tagasi suurel hulgal rohelisi aprikoose ja see ei teinud olukorda mitte sugugi kergemaks.  Kusjuures, stripping ei tähenda siinkohal sugugi seda, et me oleksime pidanud endal riideid seljast viskama, vaid hoopis seda, et kõik viljad on ilusti valmis ja me saame viie aprikoosi asemel kogu puu tühjaks teha. 

Tomatite pakkimine on iseenesest selle sama organisatsiooni, Australian Unearthed´i kaudu, aga meid tõsteti hostelisse, sest nad tahavad, et kõik pakkijad elaksid rõõmsasti koos. Eile oli taaskord veidike nukker lahkuda, sest telgielu oli midagi enneolematut ja kuigi see ei olnud alati maailma mugavaim, oli see piisavalt metsik ja lahe. Nüüd oleme Tatura Backpackerite hostelis ja naudime taaskord voodismagamise luksust ja rahulikke öid, milles ei pea telgiga jõudu katsuma ja hinge kinni pidama, et meie majake püsib vähemalt hommikuni ilusti oma  koha peal. 

See, millal pakkimine päriselt pihta hakkab, on veel natuke segane. Tundub, et peame veel mõned päevad ootama, aga kui see ükskord algab, on tegemist väga hea tööga. Palk on sama mis Cherry Kingis, aga tööd peaks jätkuma kolmeks kuuks ja makse maksame ka 30 protsendi asemel 13. Samas on teada, et see on ääretult igav  ja me peame taaskord loendamatuid tunde ainult iseenda (ja tomatite) seltsis veetma , aga vähemalt saame pärast seda loodetavasti reisida, ega pea tööpärast enam mõned ajad muretsema. 

Meie jõuluõhtu, tants ja tagaajamine

 ,

Lihtsalt näidiseks, millised näevad välja austraalia suitsupakid. Esiteks on nende ostmiseks ainult spetsiaalsed kohad, need maksavad väga palju ja pärast taoliste piltide nägemist ei saa ma üldse aru, kuidas suudab keegi kümneid suitse päevas ära tõmmata. (see konkreetne pilt on tegelikult üks tagasihoidlikumaid- lisaks võib näha ka erinevaid fotosid vähkidest jpm)

Näide tavalistest telkidest pärast tuulist ööd. Meie oma pidas kusjuures veel väga ilusti vastu. 

Üks opossum, kes elab karavanpargi meeste duširuumis kõrvuti redback´iga( üks mürgisemaid ämblikke Austraalias)

Ilusaid ja valgeid pühi kõigile!

Meie jõulud siin teiselpool maakera on ikka uskumatult kummalised. Kõigepealt talusime eile 40 kraadist kuumust, mille eest põgeneda polnud kuhugi,  ja ka aprikoosid vajasid korjamist. Terve päeva unistasime vaid basseinist,  ja kui lõpuks sinna sisse hüppasime, päästis see päeva. Nii suur kuumus on ikka põhjamaa inimesele liigne..

Lisaks algas öösel meeletu torm, nii et terve aeg oli tunne, et  telk lendab koos meiega kohe minema. See oli päris hirmutav ja magamisest ei tulnud midagi välja. Kella nelja ajal olime sunnitud välja kobima ja telgi pealiskatet parandama hakkama.

Naljakas on ikka küll.. uskumatu mõelda, kuidas teie seal lund naudite, jõululaule laulate, piparkooke ja hapukapsast mugite.. Meie oleksime justkui mingisugusel teisel planeedil... Samas on huvitav ka midagi sellist vahelduseks kogeda.

Pärast tööpäeva üks mõnus bassein..

Janeli on ikka täitsa ära väsinud.. kummaline, kuidas ta suudab magamiskotis olla..

Meie telkimisalal on ka päris palju jõulumeeleolus karavane.. uskumatu, et inimesed on tulnud just siia oma pühi veetma..

Väike fotoshooting ja palju nalja..

Lahutasime oma meelt ja mängisime nimearvamisemängu..sattus nii, et kaks kolmest olid Markod.. kuum päike pani meid arvama, et see on jube naljakas.. 

Kui asjad ei ikka suurepäraselt ei suju, on see märk edasi liikuda. Otsustasime pühapäeval oma seitse asja kokku pakkida ja oma teekonda taaskord jätkata. Tööotsimine osutus ju Melbournes keeruliseks ja seetõttu astusime rongile ja valmistusime taaskord nautima farmiidülli.

Siia Sheppartoni kanti sattusime tänu  Melbourne endisele majakaaslasele Rihole. Ta oli siia nädal varem saabunud ja paistis olukorraga päris rahul olevat. Siia saades taipasime, et peame harjuma taaskord millegi täiesti uuega. 4 miljoni elanikuga suurlinnast kolisime me  Ardmona karavanparki ja meie uueks elukohaks sai telk. Janeli oli kusjuures juba varem korduvalt maininud, et nii tore oleks ikka korralikud matkata ja telgis ööbida.. tõeline Austraalia! Nüüd olemegi siin ja seda ilmselt üpris pikaks ajaks.. aga ega kunagi ei tea!

Elatist peame me hetkel teenima aprikoosikorjamisega. Töö iseenesest on lihtne- oleme ju karastunud igasuguste küürutamistega, pärast mida pidi päevi oigama ja äigama, kuidas kõik liigesed ja kondid valutasid nagu 90-aastasel. Lisaks on päris lõbus, sest juturääkimine ega muusikakuulamine pole keelatud ning aprikoose võib süüa nii palju kui vaid kõhtu mahub. 

Paraku peab ikka ja alati olema mingisugune häda. Hooaeg ei ole veel täielikult alanud ja enamik vilju pole korralikult valmis. Seetõttu peame tegema nö. "colour pickingut"( esimest korda kui nad seda mainisid, kuulsin aktsendi tõttu garlic picking ja pidin südamerabanduse saama), mis tähendab seda, et korjame ainult täiesti valmis aprikoose.Nende valimine võtab aga paraku omajagu aega ja pealegi on kõikidel meie ülevaatajatel erinev arusaam terminist "piisavalt küps aprikoos". 

Kõige selle tõttu saame me häbiväärselt madalat palka(isegi De Suckeringiga ..Nutt võib lausa peale tulla- aprikoosid pole eriti kallid ja pealegi pannakse meie omad purki, mitte ei müüda poeletil. Õnneks peaks olukord päevadega paranema ning  kokkuvõttes on see ikkagi hetkel tasuvam kui Fundraising, mille eest ma viimasel nädalal sentigi ei saanud. 

Oleme taaskord ka mõistnud plaanide tegemise mõttetusest siin maal. Poolteist kuud tagasi arvasime, et töötame kuni jõuludeni Cherry Kingis ja pärast seda oleme piisavalt kindlustatud ja väsinud, et lubada endale väike puhkus Phillip Islandil (pingviinisaar, kuhu plaanisime minna jõuludeks). Paraku on praegu seis selline, et hetkel ei saa sinna minekust ilmselt juttugi olla ja lükkame selle puhkuse kaugemasse tulevikku. 

Tegelikult on mul hea meel, et oleme asjad vähemalt kuidagigi liikuma saanud ja edasi saab tee olla ikka ülesse. Pealegi saab meil siin kõvasti nalja, nii et isegi öösel magada ei saa ja telkimisplatsil inimesed hüüavad meie naeru peale "bloody estonians". 

Kuna elame täielikult looduses, tuleb interneti kasutamiseks hääletada kümne kilomeetri kaugusele Sheppartoni.  Nalja hakkab saama ja veel päris täpselt seda elu telgis pikemas perspektiivis ette ei kujuta, aga olen taaskord veendunud, et meie elu on tõepoolest seiklus ja kunagi vähemalt on, mida lastelastele rääkida..  

Rongiga Sheppartoni poole

Sõber Riho telk pole just kuigi ruumikas..

Meie uus koduke

Hommikul veel optimistlikud...

hiljem..mitte nii väga

Siidri- ja sõõrikupidu

Viimased päevad on meie jaoks üpriski kohutavad olnud. Praegu oleme olukorras, kus  rahadega on natukene keerulised lood. Janelil pole enam üldse midagi- sain talle midagi laenata, aga nüüd hakkab ka minul rahakoti põhi juba paistma. Lisaks pole tal ka tööd, sest praegu siit midagi leida on ikka üleootuste keeruline. Ei aita enam RSA-d ega kogemused.

Mina olen oma Fundraisingut teinud, aga see on ikka ääretult stressirohke. Jah, inimesed on toredad ning pakuvad jäätist ja juua, aga selleks, et mingigi summa nädalas kokku kraapida, pean ma tegema vähemalt 4 lepingut. Kui ma neid kätte ei saa, ei maksa nad mulle üldse midagi. Ei tundu küll suur arv, aga enamik inimesed toetavad siin juba mitmeid organisatsioone ega ole seetõttu absoluutselt huvitatud.  Kuigi ma tunnen, et ma teen üldjoontes ilusat asja ja aitan neid vaeseid inimesi natukenegi, tulevad siiski kogu aeg raha mõtted pähe ja ainus idee on, et saaks selle lepingu  kätte..

Kui see aga kõigile pingutustele vaatamata ei õnnestu, teeb ikka närvi mustaks. Samas tuleb tunnistada, et ma olen enda üle natukene ikka uhke ka.. pool aastat tagasi poleks ma ennast elusees ette kujutanud inimeste ustele koputamas ja nendega inglisekeeles kolmanda maailma probleemitest arutamas. Meie tiimis vahetuvad muidu liikmed väga tihti- enamik on lahti lastud, sest nende inglise keel ja suutlikkus pole piisavavad ja mitmed on loomulikult ka ise pagenud.

Ma tõesti ei tea, kas ma olen lihtsalt rumal, et ma selle kõigega oma energiat raiskan, aga samas vajab see ilmselt tõepoolest harjumist. Esimesed nädalad pididki kogemuste puudumise tõttu keerulised olema, aga mina aga tahaks kõike nüüd ja kohe ning pealegi on paratamatult väikene kinnisidee see raha kokku kraapida.

Lisaks kõigele tunneb meie maja omanikust eestlane väga suurt otstarbekust mulle absoluutselt iga õhtu pärast väsitavat tööpäeva nina alla hõõruda, kui kohutav töö see ikka on ja kuidas temal on ikka kogu aeg õigus olnud, et ma ei tohiks sellega oma aega raisata. See ei tee kogu olukorda absoluutselt kergemaks...

Eile õhtul tõesti mõtlesin, et  ütlen oma tööposti üles, aga samas, poole nädala pealt lõpetada oleks ka rumal. Annan vähemalt oma parima ja kuna ma need 3 päeva juba ära kulutanud olen, ehk siis kulutan natuke veel. Rohkem suure tõenäosusega mitte, sest tahaks elu ikka nautida ja mitte kogu aeg muretseda ja põdeda.

Janeli veedab aga iga päev tunde tööd otsides, aga väga palju õnne tal sellega veel olnud pole. See restoran, kus ta nädalavahetusel käis, tundus üldjoontes tore, aga suurtest lubadustest esmaspäeval helistada, võis küll vaid und näha. Lisaks võtab kõik siin nii palju aega-  meilidele ei vastata ja isegi kui midagi leida, läheb enne päevi, kui millegagi tõepoolest alustada saaks.

Me oleme praegu veidike segaduses ja tülpinud, aga alla ei saa ega taha ikka anda. Päras madalseisu saab ju järgneda ainult tõus. Pealegi päris nälga me ei jää- kohalikus supermarketis saab makaronipaki ainult 1 dollari eest ja neid saab ju mitu päeva süüa:)

Kuigi see postitus ei ole just maailma säravaimates toonides, ärge siiski muretsege.. me saame hakkama ja toetame üksteist .  Pealegi ei saagi terve aasta olla ainult üks helesinine unelm, ikka on oma tõusud ja langused. Lihtsalt on jõudnud kohale, et see Austraalia elu pole midagi nii imelihtne ja mitte midagi ei tooda kullakandikuga ette..

Ütlen postituse lõpuks ka ära, et EI.. me ei taha kellegi rahalisi toetusi!! Me tulime siia, et õppida ise hakkama saama ja niikaua kuni päike paistab, kõht on täis ja linn meie ümber vapustav, on kõik okei..siin on paljukest, mis teeb ka tuju heaks ja elu ilusaks..tahaks lihtsalt mingisugust kindlust.

Saime endale mõni päev tagasi uue elukoha Elsterwicki linnaosas. See on maja, mida me jagame kahe eesti kutiga (üks läks täna paraku Melbournest minema, teine on omanik), ühe kanada tüdrukuga, uus-meremaa ja austraalia mehega. Asukoht on väga mõnus- palju restorane ja natuke boheemlaslik. Nüüd on meil palju ruumi ja maksma peame poole vähem kui hostelis. 

Tööga on niivõrd-kuivõrd.. olen nüüd 3 päeva fundraisingut teinud ja tegelikult see on päris tore. Vahepeal on küll umbes 10 korda käinud läbi mõte, et annan alla, aga samas see ongi selline töö, et peab kõvasti praktiseerima ja algus on keeruline.  Põhimõtteliselt näeb mu päev välja selline, et kell 12 saame oma tiimiga kokku, elame natuke päeva sisse ja siis sõidame kuskile eeslinna. Siis peame hakkama ukselt-uksele käima ja rääkima inimestele meie heategevusprojektist. Selle kohta saate lähemalt lugeda siit: http://childfund.org.au . See on väga armas, aga kui ma alustasin,  olid kõik teised UK-st ja neil on ilmselgelt tunduvalt kergem juba keeleliselt. Esimesed majad, mis ma üksinda tegin, olid küll päris hirmuäratavad, aga samas on austraalia inimesed üldjoontes väga kenad ja sõbralikud. 

Õnneks hoiame me kõik väga kokku ja meie liider on ka väga toetav. Sellegipoolest olin ma laupäeva hommikul kindel, et kuna me saame palka tehtud lepingute pealt ja minul veel ühtegi polnud, ei ole kogu pingutus seda energiat väärt. Samas polnud mul midagi muud ka peale hakata ja läksin siiski kohale ja sain sellel päeval oma esimese lepingu! See tunne oli imeline ja pärast seda otsustasin, et ei anna siiski nii kergelt alla. Eesmärk on ju üllas ja pealegi on see suurepärane keelepraktika ja tulevases elus tuleb kindlasti palju kasuks... pealegi seal on vist tõesti võimalik teenida, et vähemalt ära elada..ning lisaks ahvatletakse mind jaanuaris toimuva  Tasmaania reisiga, aga eks selgub, mis ja kuidas.. 

Janeli on kaks päeva ühes restoranis tööl käinud ja talle väga meeldib seal. Paraku ei saaks ta seal vist eriti palju töötunde. Üldse on praegu väga keeruline restoranidesse ja baaridesse saada, sest igalpool on töötajaid liigagi  palju. Tuleb lihtsalt olla õigel ajal õiges kohas. Ei ole mõtet üle lahmida, aga ajapikku läheb olukord juba kriitiliseks. 

Linn on endiselt tore.. igal tänaval on kümneid kunstnikke, muusikuid ja meelelahutajaid. Ka jõulumeeleolu hakkab vaikselt peale tulema. Muidugi on koomiline näha 30 kraadises kuumuses Starbucksi lumememmedega kohvitopse ja kuulda tööd tehes vabandusi, et " praegu tõesti ei ole aega, mul on just jõuludekoratsioonide panemine pooleli.."

Imeline valgusshow

Käisime täna muuseumis ja see dinosaurus on pärit etendusest "Walking with dinosaurs", mis mõned aastad tagasi ka Saku suurhallis aset leidis..

Royal Botanic Garden

Kohtusime ka oma armsate Griffithi toakaaslaste Minni ja Mintaega ja meenutasime vanu aegu