Päevad  Gili Trawanganil olid üldjoontes suurepärased. Seal oli ülimõnus atmosfäär- rahulik ning hea vaheldus inimestest pungil Balile. Päeviti vedelesin rannas, käisin snorgeldamas, jalutasin ringi ja nautisin head toitu. Ka seltskond oli garanteeritud- juba esimesel päeval tutvusin tüdrukutega USAst ja Inglismaalt. 

Paraku juhtus üks nõmedamaid asju, mida ma ette kujutada oleks suutnud- minu mugav, vee- ja backpackerikindel kaamera läks katki. Kuna inimeste inglise keel pole just kuigi hea, on keeruline kelleltki spetsialistilt parandamiseosas nõu küsida, ja seetõttu pidingi viimaseks kuuks endale mingisuguse odava alternatiivi leidma. Loodetavasti saab Eestis sellega midagi siiski ette võtta, sest see kaamera oli minu rännakutel parimaks sõbraks.

Viimane õhtu  saarel kujunes väga toredaks, aga paraku tegin ma hiiglasliku vea- mõtlesin, et kui kõik joovad jääkuubikutega kokteile, ei tee see üks joogike ka mulle kurja. Järgmine hommik, kui sadamas oma laevukest ootasin, sain aru, et olin eksinud..

Ma arvan, et kogesin, mida kujutab endast "Bali belly". Mul oli selline tunne, et järgnevad 10 tundi tulevad äärmiselt katsumusterohked, sest ma olin pidevalt oksendamise äärel. 

Eelmine kord oli  Lombokilt Balile sõit umbes 4 tundi, aga seekord kestis see irooniliselt peaaegu poole kauem. Lõpuks, kui Bali juba umbes 500 meetri kauguselt paistis, jäi meie laev keset lained seisma ja pidi 2 tundi ootama, kuni sadamas vaba parkimiskoht tekiks. No selline organiseerimine võib küll ainult Aasias olla..

Lõpuks juhtus ime ja jõudsimegi pimedatel õhtutundidel Balile (lubatud kellaajast 4 tundi hiljem). Järgmiseks pidin sõitma Denpasari, et saada hiljem kätte Tai viisa ja pass. Loomulikult olin ma ainus, kes sellesse pealinna suundus ning turismivaesuse tõttu pole seal öömajade leidmine sugugi nii kerge kui mujal. Kui lõpuks kell 10 bussist maha astusin ja üritasin juhilt nõu küsida, et kus saaks odavalt magada, ei saanud see minu küsimusest midagi aru. Järgmise minuti jooksul olid meie ümber kogunenud umbes 15 kohalikku, kes kõik tahtsid lobiseda ja olid väga lärmakad, aga ei osanud inglise keelt ega mõistnud absoluutselt, kuidas mind aidata. 

Ma olin selleks hetkeks surmani väsinud, mul oli süda paha ja kogu olukord ajas peaaegu pisarad silma. Lähedal ei paistnud mitte ühtegi hotelli.. Lõpuks võttis üks kohalik mind oma motika peale ning hakkasime lähedal olevaid kohti läbi vaatama. Pärast ringisõitmist leidsime lõpuks  "hotelli", kus mulle tuba leiti. Prussakas jooksis keset põrandat ja rent oli kallim kui lootsin, aga sel hetkel mul oli täiesti ükskõik.

Hommikul mõistsin, et mul tegelikult vedas väga. Hotelliomanik oskas piisavalt inglise keelt ja oli väga abivalmis- sõidutas mind oma mootorrattaga Tai saatkonda ja pärast  läksime ka tehnikapoodi, kust ma endale uue kaamera sain. Ta oli nagu ingel sellel raskel hetkel ja praeguseks olen tema abiga jõudnud ka Lõuna- Balile, kohta nimega Padang-Padang.

Ma ei ole ikka päris terve ja ma pole kahe päeva jooksul peaaegu ampsugi söönud, aga ma tunnen, et ei hakka enam surema ja see on juba tore märk. Vaikselt hakkab isugi juba tagasi tulema..Aga rummile ja cocale ma enam jääd lisada ei luba!

Gili Trawangan, kus liiguti ringi ainult rataste ja hobustega

Hobuseid oli algul tore vaadata, aga ega nad vist väga õnnelikud seal ei ole..

Ma ei mäleta, et oleksin kunagi oma elus näinud nii ilusat kristallselget vett

Hazel Inglismaalt joonistas minust pildi

Muide, ükskord kui ma snorgeldama läksin ja pea vette pistsin, vahtis mulle vastu midagi meremao sarnast. Ta oli päris väike ja valge ning vahtis mulle lõuad ammuli vastu umbes poole meetri kauguselt..pidin peaaegu südamerabanduse saama..

Üks maalilisemaid momente oli päikeseloojang, mil hobune oli koos lastega vees

Minu teekond Gililt Denpasarini ja järgmisel päeval Padang-Padangi

Ubud, kus ma neli päeva peatusin, on kindlasti üks neist kohtadest, kuhu enamik turiste siinolles suunduvad. See paik on kuulus joogatajate ja mediteerijate seas ning sealt leiab kultuuri, kunsti ja arvutul hulgal templeid. Koht asub Bali keskel riisi-, ja kohviistanduste vahel. Ubudis oli väga tore, aga ka veidike väsitav, sest omaette jalutada ja olla eriti ei saanud-  iga 5 meetri tagant tahtis keegi sulle taksot või massaaži pakkuda. Vähemalt sai viimase ka omalnahal esmakordselt ära proovitud ja tõesti oli väga mõnus. Kuna aga aega pole just piiramatult ja näha tahaks rohkematki, asusingi oma kobinatega eile jälle teele ja võtsin ette pika rännaku Balilt välja- imelisele Gili Trawangani saarele.

Gili saari on Indoneesias tegelikult 3- Gili Air, Gili Meno ja Gili Trawangan. Nad on kõik paradiisliku väljanägemisega ja rahulikud. Esimene neist on tuntud mesinädalate sihtpunkt, teine on väga väike ja kolmas on pisut suurem ning aktiivsem. Gili Airile jõuan võib-olla kunagi hiljem, aga praegu tahaks ju lisaks puhkusele ka veidike inimesi näha, suhelda ja ehk peolegi minna.. kui pärast rannas lesimist ja snorgeldamist aega leiab... 

Ubudist siiajõudmiseks oli 2 võimalust- kiire paat (teekonna pikkus umbes 2-4 tundi) või odavam aeglane paat (kogu teekond umbes 8 tundi). Kuna minul kuskile kiiret ei olnud ja eelarve ka veidike piiratud, otsustasingi viimase variandi kasuks. 

Teele asusime bussiga hommikul kell 7 ja esmalt pidime jõudma Bali sadamasse, et sõita edasi kõrvalolevale saarele Lombokile. Olin koos viie toreda inglasega, aga nende sihtpuntkiks oli Gili Air. Igaljuhul, Lombokist tuli meile järgi buss, mis viis saare teise otsa järgmisesse sadamasse. Sõime kõhud täis ja juba järgmine hetk tirisidki mingisugused Bali mehed mind teistest eemale ja näitasid, kus minu laevake Trawangani läheb, sest edasi jätkasin oma sõitu omapäid. 

Pidime ootama, kuni piisav arv inimesi kohal on ning siis paati ronima. Märkasin, et on 2 laevukest, aga absoluutselt kõik ülejäänud valged inimesed suunati millegipärast teise. Jäin ainult mina ja kohalikud. Paat ise oli väga väike ja veidike kaldast eemal, ehk siis pidime sinna jalgupidi vees sisse ronima. Kujutage nüüd ette.. olin ainuke, kellel oli suur kohver ja lisaks veel seljakott ja käekott.. Kohver on muidugi päris raske, et seda niisama käeotsas tassida ja hoida pöidlaid, et ei tuleks mingisugust suurt lainet, mis enda ja kogu varanduse läbimärjaks teeks. Läks õnneks hästi, palusin veidike inimeste abi ja lõpuks olingi paadis. 

Saar ise tundub esmapilgul väga mõnus. Siin on kristallselge vesi ja korallid, peatänaval mitmeid restoranid, baarid ja kohvikud, lisaks on pandud mereäärde üles ekraan, kust iga õhtu saab tasuta filme vaadata. Kohalikud tahavad  suhelda, aga nad on sõbralikud ning mitte eriti tüütud. Inimestega on väga lihtne jutule saada ja kõik on suurepärane. Muide, siin pole ka ühtegi autot ega mootorsõidukit- ainult hobused ja jalgrattad. Ja minu öömajas ehk Home Stay`s jalutavad aias ringi kassid ja kanad. 

See Home Stay asub umbes 5 minuti kaugusel peatänavast, aga et kohale jõuda, peab ületama väikese tänavarägastiku. Loomulikult suutsin eile pimedas  natuke ära eksida ning küsides inimestelt abi, juhatas igaüks mind erinevasse kohta. Üks hetk olin juba päris segaduses. Tänavad ise on  väiksed, pimedad, natuke räpased ja näevad kõik minu jaoks sarnased välja. Neljandalt kohalike seltskonnalt küsides läks õnneks ja nad teadsid täpselt, kus minu otsitud sihtpunkt asub. Aga et ma sinna kindlasti kohale jõuaksin, saatsid nad oma kolm 6-9 aastast poega mulle teejuhtideks. Poisid olid imearmsad ja üllataval kombel saime me kõik jutud inglisekeeles räägitud. Inimesed on ikka tõesti abivalmid ja kenad siin. 

Viimane Ubudi päev käisin pühavee templis ehk Tampak Siringis. Usutakse, et sellel veel on tervendav ja puhastav mõju- aitab haiguste ja kõige halva vastu. Ega seal olles liiga hästi aru ei saanud, mida ma nüüd täpselt teen, sest üldiselt pidi iga kraani all käima, aga samas pidi vahepeal mõned neist vahele jätma (nägid täpselt samasugused välja). Siiski oli päris müstiline ja hea tunne. 

Mitmed kordi on inimesed soovinud minuga koos pilti teha. Ega ma siin liigapalju heledapäiseid turiste tõesti kohanud pole.

Liikusime ringi motikaga, aga õnneks mina ise seda siiski juhtima ei pidanud. 

 Teekond Ubudist Gili Trawangani. Kiire paadiga oleks saanud otse Padanbaist Gilile..aga nüüd nägin vähemalt Lomboki saart ka ja kogu reis oli põnev.

Lisaks inimestele tassiti saarele ka päris palju toiduvarusid

Meie paadike Gili Trawangani rannas

Siin saarel tänaval jalutades küsib ühe päeva jooksul vähemalt 50 inimest, et kas ma sooviks nende taksot. Kuigi peaaegu kõik neist said  vastuseks "no thanks", sattusin ma ühe mehega siiski natuke pikemalt lobisema. Asi lõppes kokkuleppega, et maksan talle väikese summa ja ta sõidutab mind järgmine päev põnevatesse kohtadesse..

Eile hommikul oligi härra Nyoman Dollar (ärinimi) rõõmsalt mu hotelli ees ja sõit võis alata. Kirjutan kõikidest kohtadest natukene fotode all, et saaksite mingisuguse pildi. Päev oli põnev, kultuurne ja nauditav, aga eks mu sõidutajale oli see ka äri ning pärast pikka päeva kergitas ta  lootusi, et äkki saab mulle mõni päev veel midagi tutvustada.. Nüüd tahaks siiski aga ise ringi vaadata.

Muidu on Bali  tuntud kui jumalate saar- siinolijad on enamasti hindud (maailma vanim religioon) ning neil on ilmselgelt väga palju erinevaid jumalaid. Saar kuulub Indoneesiale ning siin elab ligikaudu 3,5 miljonit inimest. Tegemist on loomulikult põllumajandusliku riigiga, aga samas saavad nad suure tulu ka turismilt. Suurimad põllumajanduslikud toodangud on riis, kohv, aga ka erinevad puu- ja köögiviljad. 

Seda, et elatutakse turismist, võib siin koguda igal sammul. Lisaks taksoteenusele jõuab 100 meetri raadiuses ka umbes 4 erinevat firmat mulle  massaaži pakkuda. Väga populaarne ongi kohalik Bali massaaž, mille ma kindlasti siin lähipäevadel ära proovin. Tund aega läheb maksma umbes 4-5 eurot, mis on minu arust päris mõistlik hind. 

Söömas käies ja kohaliku toiduga tutvust luues meeldib mulle alati ka värskelt pressitud puuviljamahlu proovida. Need on supermaitsvad ja loomulikult väga odavad. Söök on samuti suurepärane ja näiteks hotellis saan hommikuks tavaliselt puuviljasalati ja omleti, banaanipannkoogi või muu hea ja parema. Austraalias pakuti mõnikord minu hostelites tavaliselt ainult valget saia, moosi, võid ja odavaid kelloggseid. Piimagi pidi vahel ise muretsema. Kui üldse oli hommikusöök kaasaarvatud..

Olen siin muidu ka mõningaid videosid teinud, aga üleslaadimine pole praegusel hetkel kuigi lihtne. Sellegipoolest võite saada natuke minu hulludest naabritest aimu siit. 

Goa Gajah ehk siis Elevandikoobas. Need naisefiguurid kallavad välja pühavett, mis peaks uskujaid noorena hoidma. 

Siin koopas oli elevandikuju- kahjuks head pilti temast ei saanud. 

Kunung Gawi reljeefid. Legendiks on niisiis see, et kunagi ammu oli jumal maapeale tulnud, et võidelda uskmatutega (ehk pahadega). Selle koha peal on praegu needsamad kujud. On müsteerium, kuidas suutis inimkäsi11. sajandil midagi niivõrd keerulist luua ja seetõttu arvatakse, et ju see pidi jumala käetöö olema. 

Kohviistandus

Kohviistanduses. Need siin on niiöelda Lawaki kohvioad.  mis saadakse  rebasemoodi elukate väljaheidetest. Nimelt söövad need loomad kindlaid marju ja siis tulebki nende kõhust välja justkui kobar ubasid. Need pestakse  puhtaks, röstitakse, purustatakse ja lõppproduktiks on maailmakuulus ja väidetavalt parim kohv. Ma ise seda seekord proovida ei jõudnud, sest ..

...mulle toodi ette 11 erinevat kohvi- ja teesorti, mida mul oli au maitsta...

Kosutav kookos

Kintamani vulkaan

Riisiistandus

Kohalik neiu uusi taimeskulptuure välja panemas

Ja nüüd minu lemmikud- pärdikud.. nad on superarmsad, aga samas võivad ka päris ülbed olla. Vahel tulevad kotti sikutama, tahavad meie hommikusöögi ära süüa või vaatavad otsa ja krigistavad hambaid. Üldjuhul on neid aga siiski tore vaadata.. süües hommikusööki saab jälgida näiteks kümne ahvi võidujooksu vastasmaja katusel .. ma leian, et see on äärmiselt eksootiline..

Ahvipoiss oli kellegi joogi ära näpanud

Üks ahvipärdik ronis pähe

Ahvide surnuaed

Templikuningas