Kuu aja eest olin ma veel äärmiselt mures, et pean oma tööandjatele siiajäämise osas valetama. Nähes aga seda, kui  ebasiirad nad nüüd on,  hakkab aga igasugune süümepiin haihtuma.

Nagu te teate, on minu töötundide arv kahetsusväärselt väike ning ka kauaoodatud "season" pole ikka veel alanud. Sellegipoolest ütles mu ülemus mulle paar nädalat tagasi, et alati leiab midagi, mida teha - saan näiteks kas või vanu külmkappe üle värvida, et neile veidike esinduslikumat välimust anda. Järgmine päev (kolmapäev) saadeti mulle aga sõnum, et "no work until next tuesday". Kuna see kõlas väga pahaendeliselt, küsisin vastu, et äkki ikka midagi selle nädala jooksul leiab..et mul on tõesti veidike raha vaja...võin ju näiteks külmkappe värvida. Sellepeale vastati mulle, et "you should be happy that you have this job at all and don´t argue the point!" Õnneks kirjutati paar päeva hiljem, et kolm tuba vabanes, et äkki saan koristama tulla. Olgugi, et eelnev sõnum tundus väga ülbe, oli  nädal siiski oodatust parem ja eks tuleb silm jälle kinni pigistada. 

Kui ma nüüd aga pärast kahte järjekordset vaba päeva tööle läksin, sain kohe aru, et midagi on valesti. Lisaks minule oli hotellitoas ka mingi poiss. Nähes mu silmis segadust, tutvustas Michelle (tööandja) mulle prantsuse noormeest Marci ja väitis, et see poiss oli seal ka eelmine aasta ja hakkab nüüd minuga koos töötama.. Marc üritas mind siis veidike õpetatagi , aga halloo..ma olen juba poolteist kuud töötanud, ma tean isegi, mida ma tegema pean. See olukord oli ilmselt mõlemale keeruline, aga siiski ei suutnud mittemingisugune vägi mind Marci väga sõbralikult suhtuma panna. Mul endalgi ei olnud tööd..miks nad uue inimese palkasid?

Lisaks kõigele tuli välja, et kuigi ülemused olid eelmised kaks päeva  kinnitanud, et tööd ei ole, oli Marc ikkagi kohale kutsutud. Tema jaoks tegevust leiti, aga mind jäeti justkui kõrvale. Kuulsin muide , et Marcile lubati juba eelmise aasta lõpus, et ta saab selle töö tagasi. Veider, et nad mind üldse värbasid. Kuigi ega see ei ole tõepoolest prantslase süü. 

Kuidagi üleüldse kipub usaldusväärsus tööandjate suhtes igapäevaselt langema. Kui palju  on erinevaid asju lubatud ja siis muudkui üle lastud. Tehakse aga ilus nägu pähe ja räägitakse maad- ja ilmad kokku, aga seljataga lüüakse nuga selga.  Lisaks hämas Michelle mulle korduvalt, kuidas eelmine aasta töötas korraga neli inimest, sest nii palju tööd oli. Ee, isegi Marc ütles, et oli aasta tagasi üksinda. Tundub, et nad peavad mind lihtsalt lolliks. 

Igatahes, tundub, et nüüdsest on mul juba täiest ükskõik, mida nad teevad või ütlevad. Ajan veel viimased hetked poliitikat "kiss their asses, smile and wave", sest  muud varianti ma ka ei näe, ning ehk ütlen neile viimasel tööpäeval välja, mida ma sellest  kõigest tõeliselt arvan.  Elan lihtsalt viimased nädalad stressivabalt..või noh, üritan. 

Muide, vabast ajast rääkides - olen viimasel ajal päris palju eestlaste seltskonnaga olnud. Mul on hea meel, et nad nii toredad on oleme muide ka juba ühiseid tuttavaid avastanud.  Üks tüdruk osales näiteks eelmine aasta minu kooriprojektis "Eesti loitsud", kus ta käis ühe kontserdi jaoks abis. Just sellel korral mina esinemisest  osa ei võtnud, sest olin reisil. Kuidagi väga väike maailm ikka. Ning ma ei arvanud, et Vana Tallinna rüüpamine ja eesti naljade tegemine võib nii südantsoojendav olla. 

Ananassikaupmees turul.

Joel (UK), Josefina (Argentiina) ja Manuel (Itaalia). 

Steve

Eestlased Lora (vasakul), Ragnar ja Kaja. 

Minu armas sõbranna Gabriella Tšiilist. 

Ükspäev püüdsin kinni siinse vihmametsa iluduse "Mountain Blue". Nad elavadki ainult Põhja-Queenslandis. 

Tunnen endas viimasel ajal pead tõstmas mingisugusel rumalal rahutusel. 

Küsitakse väga tihti, et kas ma ootan  koju minekut. Olen aru saanud, et selle vastata on äärmiselt keeruline. Ühest küljest pean tõesti tõdema, et sellised mõtted tulevad kummaliselt tihti pähe. Kuidas ma tahaksin vanemate või vanaema tehtud kodusööki nautida, kassi väntsutada, sõpradega Boheemis Caesari salatit nautida ning vennaga Elva staadionil võidu joosta. Eelkõige tunda  korrakski enne iseseisvasse ellu naasmist taaskord turvalisust ja muretust, lükata eemale see kohustus iseendale leib hambad ristis lauale tuua. Hetkekski enne uude seiklusesse tormamist.. Samas olen kindel, et viimased päevad saavad ka siin olema väga keerulised, sest mõistes, et elu põnevaim ja vaheldusrikkaim aasta saab läbi ja ma naasen tagasi rutiini ning ei saa seda vabaduse tunnet enam võib-olla kunagi, tekitab väga suurt hirmu. 

Mõned kuud tagasi kuulsin osadelt inimestelt mõtteid, et nad on väsinud reisimisest. Neid ei huvita enam külastamata kohad ja nad ei ole sugugi kurvad, kui nad korallrahule ei jõua  või näiteks Melbourne´i vahele jätavad . Ma mõtlesin alati , et appi, mis imelikud inimesed.. neile ei meeldi reisida ja nad ei saa aru, mida kõike nad maha magavad. Nüüd mõistan seda veidi paremini. Kõik on hästi ja ma olen siiani rõõmuga valmis kõike nägema ja kogema, aga üks hetk lihtsalt ei jaksa enam seda kõike endasse ahmida. 

Võib-olla on asi ka selles, et tunnen, et olen justkui sunnitud ja tahan võtta viimastest hetkedest maksimumi. Teha oma Austraalia to-do list ja elada iga hetk võimalikult intensiivselt. See on sarnane Eestimaa suvega, kui oleme peaaegu nagu kohustatud iga vähegi päikselist päeva väljas veetma, sest teame, et kauaks seda ei jätku. Vahel tahaks sellest puhata ja teki all filmi vaadata, aga see tekitab natuke justkui süümepiinu, sest jumal küll.. seda jõuab ju terve talv teha. 

Lisaks olen mõlgutanud oma mõtteid ka selle üle, et kõik kipuvad arvama, et ma olen täielikus paradiisis. Tõepoolest ei oska imelisemat paika ette kujutada kui Port Douglas- ookean, päike, vihmamets, troopika, aga ikka näen ma enda ümber inimesi, kes ei ole õnnelikud. Kõige rõõmsamad on need, kes on tulnud siia oma lühikest puhkust veetma. Neile aga, kellele see keskkond igapäevaseks muutub, sellest kõigest enam ühel hetkel ei piisa. Kedagi ei tee õnnelikuks pelgalt ilus paradiislik rand, vaja on progressi, muutust ja põnevust. Ma püüan ikka ja alati hinnata seda, mis mul on ja ma tunnen ennast õnnelikuna, aga vahepeal närib hinge mingisugune rahutus ja ma ei tea, kust see tuleb. 

Muidu nüüd, kui ma enam töö pärast ei stressa, tundub see koht aina kenam. Kõik on ikka ja alati iseenda peas kinni. Üritan veel viimaseid väikeseid unistusi ellu viia ja Austraaliat kogeda. Täna sõin näiteks esimest korda känguru liha. 

Kusjuures, uudis on ka see, et ma ei olegi enam ainus eestlane Dougieses.. Mul on uus sõber Margus, kellega sattusime kokku köögis kõrvuti hommikusööki valmistades. Ta on väga tore ja ma ei uskunud, et mind teeb eestikeeles suhtlemine üle pika aja niivõrd rõõmsaks. Tegelikult pidi siin nüüd veel 2 paari olema ja keegi teine noormees, aga nendega ma veel kohtunud pole. Ega ma väga seda kontakti ei otsi ka- tahan siin ikka põhiliselt inglisekeeles suhelda. Aga Margusega on siiski tore rääkida. 

Rentisime üks päev sadamast paadi ja käisime jõel. Pildil on Iisraeli poiss, kelle nimi kõlab umbes nagu "Urr". 

Sadam

Josefina (Argentiina), mina, Gret? (Iisrael- nad hääldavad R-tähte teisiti ja tal on kõige keerulisemalt hääldatav nimi, mida ma kunagi kuulnud olen), Volka ja Muni (Saksamaa)

Selline oli ka meie paat. See on väga lihtlabane ja igasugune "paadinina" puudub. Tagasiteel möödus meist väike mootor-kummipaat, mis tekitas hiiglasliku laine. Järgmine hetk oli meie laevuke täiesti kaldes ja paadinina veeall. Terve põrand oli juba vett täis. Kiljusime ja igasugused mõtted käisid juba peast läbi, aga õnneks oli roolis rahulik Urr, kes suutis olukorra taas kontrolli alla saada.

Olime õnnelikud ja sattusime nägema ka kolme krokodilli jõe ääres pikutamas. Nüüd oli tegemist suurte ja ohtlike soolavee-elukatega, kes võivad ka inimestele väga ohtlikud olla. Õnneks jäime ellu ja olime veel väga põnevil ja rõõmsad. 

Armsa Muniga

Väga veider elukas, kes üks päev õues laua taga istudes puu otsast alla kukkus. See oli nagu väike ninasarvik. Ma ei ole kunagi ühtegi nii imelikku elusolendit näinud. 

Teine kummaline putukas, kes näeb välja täpselt nagu puuoks. 

Mõtlesin teile natuke oma telgielust kirjutada. Nagu te teate, elasin esimesed nädalad koos sakslase Muniga hosteli telgis, mis sisaldas endas kahte korralikku voodit, puitpõrandat, puhurit, riiulit ning kõike muud, millest üks matkasell unistada võiks. Lisaks olin äärmiselt tänulik, et sain elukaaslaseks kellegi niivõrd armsa ja toreda. Paraku teatas Maimuna mulle nädal tagasi, et kuna enda telgi olemasolul on rent arvestatavalt väiksem, ostab ta lahkuva Paulo eluaseme ja kolib sinna.

Mis siis ikka kobiseda, arusaadav.. tüdruk tahab hooaja lõpuni püsida ja loomulikult on majanduslikult parem elada enda telgis, kuhu saab ka kõik mugavused sisse panna. Kuna hostel on peaaegu täis, oli minulgi juba järgmine päev uus "toakaaslane". Selleks oli 47- aastane naine Torrein Sydneyst. Ta tuli nädalaks siia, sest tema kontor oli remondis ja kodus töötamise asemel otsustas proua oma arvutiga siia basseini ääres mõnuleda. See oli kusjuures suur saladus ja ükski tema kolleegidest ega sõpradest sellest teada saada ei tohtinud. Torrein oli rõõmsameelne ja ta veetis suure osa päevadest kõrvalasuvas luksushotellis. Kusjuures  sealsed inimesed ei osanud ettegi kujutada, et uhkeid õhtusööke, golfi ja basseinivõlusid nautiv naine elab tegelikult telgis. 

Paraku ei jätkunud sedagi kaaslast kauaks, sest naljakal Torreinil oli liiga tundlik haistmismeel ja ta üritas päevi nuputada, et kas see hais, mida ta tunneb,  tuleb ringilendavatest nahkhiirtest, kanalisatsiooniaugust või  mujalt. Mõni hommik kurtis ta mulle, et ei maganud öösel tundigi, sest salapärane hais oli liiga vänge. Korraks tekkis juba tunne, et appi..äkki olen mina see, kes lehkab. Samas laitis Torrein õnneks selle väite maha ja ütles, et see tuleb õuest. Ma pidin igaljuhul kõva vaeva nägema, et mingisugust haisu tabada ja keegi teine ei saanud ka aru, millest proua räägib. Igaljuhul, 2 päeva hiljem oli ta mu telgist välja kolinud, "because it is not normal!!!!" 

Jäin siis üheks õhtuks üksinda ja selleks ajaks oli hakanud Muni mulle kurtma, et talle ikka ei meeldi Paulo telk, sest see haiseb, on räpane ja uks ei käi ka korralikult kinni. Nende väidetega pean paraku mõnevõrra nõustuma- kõige kodusem see  ei tundunud. Muide, siin Port Douglases elavad  sellised rotimoodi närilised, kes on tegelikult kohutavalt armsad. Igaljuhul, kui Muni pesust tuli, olid loomad tal telgis käinud, kohvipõhjast küpsisepaki leidnud ja paberid igalepoole laiali puisanud. 

Järgmine päev kohtusin sõbra Sandiga, kes rääkis, et kolib Dougiesest välja ja tema telk on nüüd vaba, võin selle tahtmise korral endale võtta.  Mõtlesin, et miks ka mitte..olgugi, et see on väike, tuleb keerulisel hetkel ikka kasuks. 

Õnneks kaua seal siiski püsima ei pidanud, sest mõne päeva pärast läks Muni Cairnsi ja ostis suure 8- inimese telgi, mida ta nüüd rõõmsalt minugagi jagab. Ma olen väga rahul- siin on piisavalt ruumi ja võimalus püsti seista, meil on hea koht puude vilus ja maksame peaaegu poole vähem kui oma esimeses telgis. Saame nüüd ka elektri sisse, nii et üsna pea on siin veelgi hubasem. Täitsa nagu meie oma kodu..

See on muide  uskumatu, kuidas inimesed on oma telkidega vaeva näinud. Paljudel on suured kaheinimese voodid, diivanid, riiulid, lauad ja isegi televiisorid. Tõmbad telgiluku lahti ja järgmisel hetkel oled kellegi majas.. 

Muidu on kõik ikka enam-vähem vanaviisi. Tööst on  juba täiesti ükskõik ja mul pole midagi selle vastu, kui panengi lõpuni oma Marina Terasseces välja. Õnneks on olukord veidi paranenud ja kõigest hoolimata suudan siiski natuke raha Aasia fondi koguda. Kui veel 1-2 nädala jooksul mingisuguse muu kohaga näkkab, on tore, aga mul on juba  suva. 

Vahepeal oli siin ka taaskord Vabalava üritus ja astusime sellelgi korral Joeliga üles. Laulsin Sunrise Avenue "Holliwood hills" ja siis tegime "Ironic´u" ka uuesti, sest Joel rääkis mulle eelmisel päeval, kui lahe see ikka oleks koos terve bändiga. Proovi paraku teha ei jõudnud ja siis üks hetk kui me laval olime, küsisin, et kus siis bänd on, näitas poiss mulle seljataga oleva tüübi poole, kes vist vajutas vahepeal mingit nuppu. Nojah, tundub, et iga kahe nädala tagant jääb see üritus mulle nüüd igaljuhul meeldivaks kohustuseks, sest meie hostelis ei ole ühtegi teist tüdrukut (ainult poisid), kes üles asutuda tahaks ja korraldajad soovivad, et esinejatevalik mitmekülgne oleks. 

Käisime grillimas, sest Henrike (pildil) lahkus Dougiesest. Ta oli mul üks lemmikuid siit. 

Imeline Kira USAst

Henrike ja  Philipa (Inglismaa)

Henrike ja Lucy. Lucy on üks põnevamaid inimesi, keda ma oma teekonnal kohanud olen. Ta on pärit Londonist, lõpetanud Inglismaa parima teatrikooli (Royal Academy of Dramatic Arts) ja elukutselt näitleja/laulja. Ta on uskumatult soe, armas ja naljakas ja praegu backpackib meiega. 

Steve Tasmaaniast. Ta on samuti üks huvitavamaid inimesi, keda ma kohanud olen. Mees oli veel 2 aastat tagasi miljonär, kellel oli kebabiäri, ilus perekond, uhke maja ja kõik muu. Mingisugusel kummalisel põhjusel läks aga äri järsku pankrotti ning ta kaotas kõik. Naine aga on praegu koos Steve´i endise parima sõbraga. Stevele meeldib väga oma lugu rääkida, aga paraku kipub ta vahel kiirustama, tasmaania slängi kasutama ning podisema, nii et alati läheb suur osa jutust minust mööda. Samas on teada, et kuulen seda kindlasti veel ja veel ning iga korraga saab jälle mõni pusletükk paika. Ta on väga soe inimene, kes oskab ka kuulata ja head nõu anda. Ma olen kindel, et ta saaks kindlasti tagasi järjepeale, aga ta väidab, et tal pole motivatsiooni, sest ta tahtis varem vaid oma perele ideaalset elu pakkuda. Tema enda lapsepõlve õuduseid kuulates saan aru, kui õnnelik inimene ma ikka olen. 

Lucy ja rand

Üritasime Sandiga  kookoseid avada.. Paraku oli see tükk tegemist ja esimesed 4 olid pahaks läinud ja ei kõlvanud süüa.

Lõpuks saime siiski ühe täiusliku kookospähkli. Oh seda rõõmu!

Lubage esitleda- meie telk! Paraku oli telklaplats väga täis ning parim vaba koht oli just see. Meie koduke mahtus sinna väga napilt, nagu näha võite olime täiesti tänavalambi otsas. 

Magamistuba. See on muidugi naeruväärne. Munil on uhke voodi ja mina magan sellel väiksel madratsil.. aga ajab asja ära.. kauaks ma ju siia enam ei jäe. 

Natuke segamini eesruum

See oli see väike telk, kus ma paariks päevaks peatusin.

Üks teine telginäidis. Paraku elab siin poiss ja kui ma pilti teha tahtsin, valitses tema telgis väga korrastatud segadus. Pildile ei mahtunud ka laud ning diivan. 

Äärmused..

Viimased päevad on elu Port Douglases natukenegi õitsele löönud- eile algas kauaoodatud 10-päevane karneval ning õhtul külastasime laata, vaatasime värvikat paraadi ning oodatust paremat ilutulestikku. Nüüd peaks siin iga päev miskit toimuma- näiteks mitmeid kontserte, aga paraku olen ma praegu kahetsusväärsel säästurežiimil ja eelistan tasuta või väga odavat meelelahutust. 

Otsustasin , et üritan olla võimalikult rõõmsameelne ja muretu olla ning nautida oma viimast kuud Austraalias- näha ja teha veel nii palju kui võimalik. Üks hommik hüppasime Muniga mugavustsoonist välja, ärkasime kell 5.30 ja läksime randa päiketõusu vaatama. See oli tohutult ilus ja maagiline. Istusime liival ja üks hetk märkasime kaugelt delfiini veest välja hüppamas. Lõpuks ometi!  Nautisime seda hetke väga - tõusev päike, aktiivsed inimesed koertega rannal päeva alustamas ja kauguses siit-sealt vilksatuvad delfiinid. Midagi erakordset! 

Olen unustanud teile rääkida tüüpilisest käitumismustrist, mis on äärmiselt kohane austraallastele (ja ka inglastele). Inimesed on väliselt väga viisakad ja tänaval jalutades tervitavad alati vastutulijat. Samas ei ole see lihtsalt "hi" või midagi, see on alati " hi, how ya doin´?" Ma ei mõista kunagi, et kas nad ootavad ka vastust ja see on enamasti üpris kohmakas moment. Vastan siis tavaliselt, et "hi, good" või midagi..aga siis tekib uus küsimus, et kas ma peaks ka vastu küsima?  Ütlen siis  umbes, et "you?" Hiljem mõistan, et inimene on juba 20 meetri kaugusel.. Loomulikult ei huvita siiralt ühtegi tundmatut, kuidas sul läheb, aga see on lihtsalt tava. Ja kui ma ei vasta, olen ma ebaviisakas.. Miks ei või lihtsalt öelda "hi"? Minu arust on see tobe ja  sisutühi, aga eks siin olles tuleb ikka kohalike tavadega arvestada. 

Muide, nüüd on lõpuks teada ka plaanid Austraaliast lahkumise osas. 25. juunil lendan Cairnsist Austraalia teise otsa Perthi, veedan seal päeva ning põrutan edasi Balile. Just nii oli kõige odavam lennata. Täpselt ei teagi, mis ma nende 40 päeva jooksul Aasias tegema hakkan, aga tahaks kindlasti Indoneesias ringi vaadata ja siis Taisse põrutada, kust mul augusti alguses ka kojulend on. 

Hommikune päikesetervitus Four Mile´ Beachil.

Kui te nüüd väga pingutate, võite kauguses näha ühte väikest täppi. See on paraku parim pilt, mis mul delfiinist saada õnnestus...

Port Douglas Carnivale. Laat. 

Paraad